Pilt: Michael Quinn

Järgnevalt on teie ees teooria, mille erinevaid tahke on uurinud nii erinevad harrastus-uurijad kui ka teadlased, näiteks filmirežissöör James Cameroni meeskonnas töötanud ja ise dokumentaalfilme vändanud ookeanide uurija Mike deGruy. Artikkel ilmus algselt Telegrami neljandas paberajakirjas. Põnevat lugemist!

Füüsikaharidusega elukutseline insener Brian Mullin on Floridast pärit mees, kes kuulis lameda Maa teooriast esimest korda umbes poolteist aastat tagasi. „Ma olin juba aastaid kursis sellega, et Apollo Kuu-missioonid olid ilmselge lavastus ja et 11. septembri terrorirünnakud oli sisetöö ning pettus, aga lamedast Maast teadasaamine ületab need kõik. Kuigi lameda Maa teooria tundus mulle kohe väga põnev ja ma hakkasin seda uurima, tekkis mul ühel hetkel tõrge ning otsustasin seda teemat rohkem mitte uurida. Aga seda lihtsalt ei saa ära unustada. Pärast paarikuist pausi tundsin, et ma ei saa seda teemat jätta ning hakkasin uuesti meile õpetatud maailmapilti läbi töötama. Peagi taipasin, et peavooluteaduse poolt meile esitatud maailmamudel ei saa mitte kuidagi tõsi olla ning see murdis mu südame. Ma tean, et me ei ela pöörleva kera peal. Olin lapsena tohutu kosmosefänn ja unistasin saada astronaudiks, nüüd on aga minu kindel veendumus, et rahvusvahelised kosmoseagentuurid võltsivad üheskoos kosmost ja petavad rahvast, rahvusvahelist kosmosejaama (ISS) pole olemas ning inimesed ei saagi kosmosesse minna, see kõik on teater,” räägib Mullin.

Brian Mullin (Foto: erakogu)

Möödunud aasta augustis hakkas Mullin avaldama Youtube’is videoloenguid, milles ta põhjendab, miks peavooluteaduse väljakäidud maailmamudel ei saa mitte kuidagi olla tõsi: lennukid ei saaks lennata ega maanduda pöörleva palli peal; kosmoselaevad ei saa vaakumis liikuda jne. Pikemalt teeb mees juttu ka gravitatsiooni müüdist ja gravitatsioonikonstandi pettusest, tsentripetaaljõust, ISS-st ja satelliitidest. Oma uusimas videos toob Mullin vaatajateni tule ja jää teooria, mis keskendub võimalikkusele, et kosmoses on veekogud.

Kokkuvõttes on see väga lihtne: kuum Päike, külm Kuu ja soe Maa. Brian Mullin räägib, et sellel teoorial on kolm aspekti: esmalt kindlasti teaduslik, teisalt vaimne (ilmselt kõige olulisem) ja vandenõu. Sest kui vastab tõele, et kosmoses on hoopis mingit sorti vedelik, siis on kahtlemata tegemist vandenõuga, sest seda ju varjatakse meie eest.

Alustame teaduslikust poolest

Siin on mudel sellest, kuidas kõik tule ja jää teooria kohaselt töötab. Kõik põhineb peavooluteaduse termodünaamikal, mille kohaselt soe õhk liigub külmale pinnale, mitte külm õhk soojale. Idee on selles, et Kuu on teatavasti külma valgusega ja Päike on kuum. Päike soojendab maad oma energiaga ja kui Päike loojub, tõuseb see kuumus maapinna kohalt üles mesosfääri ja sealt edasi lõpuks Kuuni välja. See tähendab, et soojusenergia liigub üles Kuule. Termodünaamika teine seadus ütleb, et soe õhk liigub alati külma õhu suunas. Kõrgenergia liigub alati madalaenergia peale. Kuumus liigub külma suunas – väga lihtne. Korduvalt on ära tõestatud, et Kuu valgusel on jahedaks tegev efekt. Kui mõõta lasertermomeetriga kuuvalgust mõnel pinnal, siis näeme, et see on jahedam kui täpselt selle kõrval varjus olev pind.

Tule ja jää mudel (Foto: ekraanikuva)

2014. aastal lasi Civilian Space eXploration Team (CSXT – kosmose uurimise tsiviilrühm) Nevada kõrbes üles GoFast amatöörraketi, mis tegi maailmarekordi kui kõige kõrgemale lennanud amatöörrakett ajaloos. Raketil oli peal kolm kaamerat, mis kõik jäädvustasid videomaterjali, mida järgmiseks uurime. Esiteks toonitame kohe, et kõik raketid, mis üles lastakse, filmivad mingil põhjusel suunaga Maa poole. Ju nad ei taha näidata, mis on üleval pool. Me näeme, et rakett tõuseb õhku ja hakkab kohe pöörlema nii, et isegi videot vaadates võib pea ringi käima hakata. Peale üht minutit, olles jõudnud 117 km kõrgusele, see rakett aga järsku peatub keset kosmost. Tiirlemine lõpeb samuti ja tundub, justkui oleks see rakett hetkeks õhku seisma jäänud.