Ameerika Ühendriikide impeerium sõltub USA dollarist. Väljapakutud Iraani naftabörs kiirendab USA dollari langust ja seeläbi ka Ameerika impeeriumi kokkuvarisemist, kirjutab Austria makromajandusteadlane Krassimir Petrov väljaandes Financial Sense. Avaldame selle küll juba 2006. aastal ilmunud, aga endiselt aktuaalse artikli Telegramis kahes osas. Esimest osa saad lugeda siit.

Iraani naftabörs

Valitsus tegi hiljuti ettepaneku avada Iraani naftabörs, mis on euro-põhise kauplemissüsteemiga (artikkel on kirjutatud aastal 2006 – toim.). Loomulikult eeldab see ka euros nafta eest tasumist. Majanduslikult on see palju suurem oht dollari ülemvõimule kui Saddami käik, sest lubab börsil kaubelda igaühel, kel soov naftat euro eest osta või müüa, jättes seejuures USA dollari täiesti kõrvale. Kui see on nii, siis on tõenäoline, et maailm võtab innukalt omaks europõhise naftasüsteemi.

• Eurooplased ei pea enam ostma ja hoidma dollareid, et maksta nafta eest, vaid kasutavad omaenda valuutat.
• Hiinlased ja jaapanlased võtavad uue börsi eriti innukalt vastu. See võimaldab neil drastiliselt vähendada oma hiigelsuuri dollarivarusid ja jaotada euroga. Ühte osa dollari varudest soovivad nad ilmselt alles jätta; teise osa dollarivarudest võivad nad kohe välja visata; kolmandat osa varudest võivad nad kasutada tulevikus maksete tegemiseks, kuid varudest välja makstud osa ei asenda siis enam dollariga, vaid euroga.
• Venelastel on majanduslik huvi euro omaks võtta: suurem osa nende kaubavahetusest toimub Euroopa riikidega, nafta eksport riikidega, Hiinaga ja Jaapaniga. Euroga kohanemine kannab kohe hoolt kahe esimese ploki eest ning aja möödudes hõlbustab ka kauplemist Hiina ja Jaapaniga. Lisaks näib, et venelased suhtuvad dollari hoidmisesse vastumeelselt, sest nad on hiljuti avastanud enda jaoks kulla: Venemaa keskpank on hakanud oma dollarivarusid välja vahetama ja kogub kulda. Samuti on venelased taaselustanud oma rahvusluse; kui euro omaksvõtt haavab ameeriklasi, siis teevad nad seda rõõmuga.
• Araabia nafta eksportijad riigid võtavad innukalt euro omaks, et vahetada välja oma kasvavad kogused odavnevat dollarit. Nagu ka venelaste puhul, toimub nende kaubavahetus põhiliselt Euroopa riikidega ja seega eelistavad Euroopa valuutat nii selle stabiilsuse kui ka riskide vältimise poolest.

Ainult britid jäävad kahe tule vahele

Neil on kestnud strateegiline koostöö USA-ga terve igaviku, kuid on saanud ka loomuliku tõmbe Euroopast. Seni on neil jätkunud palju põhjuseid võitja kõrvale jäämiseks. Nähes oma sajandivanuse partneri langust, kas nad pakuvad siis kindlat toetust või annavad coup de grace’i (halastuslöögi)? Siiski ei tasu unustada, et praegu on kaks juhtivat nafta börsi New Yorki NEMEX ja Londoni International Petroleum Exchange (IPE), ja mõlemaid omavad ameeriklased. Tundub enam tõenäoline, et britid peavad uppuva laevaga kaasa minema, sest teisel juhul astuvad nad vastu enda Londoni IPE huvidele. Tasub märkida, et kuigi on palju kõneldud Inglise naela säilitamisest, ei võtnud britid eurot kasutusele ilmselt ameeriklaste surve tõttu. Vastasel juhul oleks Londoni IPE pidanud üle minema eurole, andes hävitava tõuke dollarile ja nende strateegilisele partnerile.

Vaatamata sellele, mida britid otsustavad, kui Iraani naftabörs peaks hoogu võtma ja kasvama, lähevad eurole üle need, kelle huvid on olulisemad – Euroopa, Hiina, Jaapan, Venemaa ja Araabia, kindlustades sellega dollari saatuse. Ameeriklased ei saa aga lasta sel juhtuda ja kui vaja, siis võtavad kasutusele mitmed strateegiaid, peatamaks või aheldamaks börsi opereerimise.

• Börsi saboteerimine – see võib olla arvutiviirus, võrgu, sidekanalite või serveri ründamine, erinevad serveri turvalisuse rikked või 11. septembri tüüpi rünnakud põhi ja tagavara rajatistele.
• Coup d’état (riigipööre) – see on kindlasti parim pikaajaline ameeriklastele kättesaadav strateegia.
• Vastuvõetavates tingimustes ja piirangutes kokkuleppimine – see on veel üks ameeriklaste suurepärane võimalus. Riigipööre on siiski eelistatum variant, sest see kindlustab selle, et börs ei saa kunagi teoks ja ei saa ameeriklaste huve ohustada. Aga kui sabotaaži katsed või riigipööre peaksid ebaõnnestuma, siis läbirääkimised on järgmiseks parim võimalus.
• ÜRO sõja resolutsioon – seda on kahtlemata raske kindlustada, avastades kõigi julgeolekunõukogu liikmete huve. Hiljutised kõnelused “iraanlaste tuumarelva väljatöötamisest” on kahtlemata selles suunas ettevalmistuseks.
• Ühepoolne tuumarünnak – see on kohutav strateegiline otsus kõigil järgmise punktiga kaasnevatel põhjustel. Ameeriklased võivad oma musta töö (tuumarünnaku) tegemiseks kasutada Iisraeli.
• Ühepoolne totaalne sõda – see on selgelt halvim strateegiline valik. Esiteks on USA sõjaväe ressursid kahe sõja tagajärjel niigi otsakorral. Teiseks, ameeriklased tõukavad eemale teised tugevad riigid. Kolmandaks, suurte dollarireservidega riigid võivad otsustada vaikselt kätte maksta visates oma dollarivarud välja ja seega takistades USA-l oma sõjaväeliste ambitsioonide täiendavat finantseerimist. Viimaks on Iraanil strateegilised alliansid teiste võimsate riikidega, mis võib nende sõtta sekkumise kaasa tuua. Arvatavasti on Iraanil sellised alliansid Hiinaga, Indiaga ja Venemaaga ja seda tuntakse kui Shanghai Cooperative Group ehk Shanghai Coop.

Milline iganes on strateegiline valik, majanduslikust vaatenurgast vaadates, kui Iraani naftabörs peaks hoogu võtma, võtavad selle innukalt vastu suuremad majandusjõud ja kiireneb dollari hinguseleminek.

Dollari hinguseleminek

Kokkuvarisev dollar kiirendab dramaatiliselt USA inflatsiooni ning pressib lühiajalised ja pikaajalised intressimäärad palju kõrgemale. Sel hetkel on Föderaalpank kahe halva valiku vahel – deflatsioon või hüperinflatsioon. Esimene valik, deflatsioon (mida rahvusvahelises majanduses tuntakse ka kui “klassikaline ravim”), nõuab raha väärtuse langemise peatamist ja intressimäärade tõusu, tuues kaasa suure majandusliku depressiooni, kinnisvarahindade languse ning obligatsioonide, aktsiate ja derivatiivturgude kokkuvarisemise, tõenäoliselt tõugates totaalse finantskrahhini. Alternatiiv on valida lihtsam väljapääs inflatsiooni näol, läbi mille Föderaalpank kinnitab pikaajaliste võlakirjade tulu, tõstab helikopterid ja langetab finantssüsteemi likviidsust, vabastades mitmeid LTCM-e ja viies majanduse hüperinflatsiooni.

Austraalia teooria rahast, krediidist ja äritsüklist õpetab meile, et lõppkokkuvõttes ei ole olemas vahepealset Skylla ja Charybdise mütoloogilist lugu – deflatsiooni ja hüperinflatsiooni vahel.

Varem või hiljem, kui dollarile surve suureneb ja inflatsioon tõstab pead, peab rahandussüsteem kalduma ühele või teisele poole, sundides Föderaalpanka otsust tegema. Pole kahtlust, et äsja ametissemääratud Föderaalreservi ülemjuhataja Ben Bernanke, tunnustatud Suure Depressiooni õpetlane ja vilunud helikopteri piloot, valib viimase tegevussuuna – hüperinflatsiooni. Bernanke on saanud head õppetunnid Suurest Depressioonist ja deflatsiooni hävitavusest. Ta on hästi ära õppinud ka iga finantsprobleemi imeravimi – inflatsiooni, tulgu või maailmauputus. Ta on isegi välja mõelnud geniaalse ebahariliku tee ümber deflatsiooni likviidsuse lõksust ja õpetab jaapanlasi, kuidas seda kasutada. Ta on avalikult väitnud, et vältimaks deflatsiooni, kiirendab ta trükipresse ja “viskab raha helikopteritelt alla”. Kui vaja, laseb ta käibele kõik, mis nähtaval. Lõppkokkuvõttes hävitab ta hüperinflatsiooniga USA valuuta.

Hüperinflatsioon ei juhtu siiski hetkega

Tavaliselt kulub aastaid täieliku languse saabumiseni. Weimari hüperinflatsioon algas umbes 1920 ja lõppes 1923 valuuta täieliku hävimisega. Samasugune saatus oli mõnel postkommunistlikul riigil: Venemaal ja Bulgaarial kulus oma valuuta hüperinflatsiooniks 7–8 aastat enne, kui need lõplikult hävitati.

Kuna dollar on maailma reservide valuuta, siis dollari hüperinflatsioon on kahel põhjusel erinev kõigist hüperinflatsioonidest, mis läbi ajaloo toimunud. Ühelt poolt on kümneid miljardeid dollaripõhiseid võlgu ja sadu miljardeid? dollaripõhiseid derivatiive. Kuna võlgade ja derivatiivide valuuta suhe on väike, siis saabuv hüperinflatsioon peab kindlasti olema eepilistes mõõtmetes. Teisalt hakkavad keskpangad kogu maailmas võitlema dollari toetuse nimel, et maailma finantssüsteem ei kukuks kokku ja et nende reservid ei haihtuks. Mitmed keskpangad otsustavad tahes tahtmata toetada dollarit, vähendades oma valuuta väärtust. Seega need kaks suurt jõudu viivad dollari eri suundadesse. Selle vältimatu häving võib olla kiire ja äkiline või veniv ja valuline.

Milline iganes saab olema hüperinflatsiooni kiirus, tavaameeriklasel on vähe võimalusi end kaitsta – kriisi ajal on rahva esimene instinkt kasutada rohkem “stabiilseid” naaberriikide käibevaluutasid, nt Kanada dollar ja Mehhiko peeso, kuid nende saadavus saab olema piiratud ja raskendatud ning inimesed peavad ilmselt leppima valitsuse poolt kehtestatud kapitali kontrollidega.

Järgmiseks vahetavad inimesed vaistu järgi väärtust kaotava raha reaalseteks varadeks nagu maaks ja kinnisvaraks, kuid müüjad ei taha vastu võtta odavnevat käiberaha ja kaovad kiiresti turult. Kui arukad võimalused enda kaitsmiseks on otsa lõppenud, on tavainimestel vähe võimalusi peale dollarite vahetamise kõvaks valuutaks nagu kullaks ja hõbedaks, viies nende hinna palju kõrgemale. Keskpankadel pole aga üldse muid võimalusi peale kulla. Esiteks kardavad keskpangad kriisi ajal riski, mis kaasneb kõikide paber-valuutadega. Enamgi veel, isegi suurimad paberrahad ei kohane reservide väljavahetamise vajadusega. Samuti ei ole keskpankadel praktiline hoida kinnisvara ja maad. Seega ei jäägi keskpankadel muud võimalust, kui vahetada oma reservid ainsa inimesele teadaoleva kõva valuuta – kulla vastu. Läbi ajaloo on kriiside ajal kuld olnud ainus üdini turvaline varjupaik. Kui rahvas ja keskpangad põgenevad nagu üks mees kulla poole, on selle väärtus alati taevani küündinud. Ka sel korral ei saa see teisti olema.

Krassimir Petrov, Ph.D.

Austria makromajandusteadlane / investeerimisstrateeg

Allikas: Tavid

Artikkel inglise keeles: Financial Sense

Foto: welt.de

Toimetas Ksenia Kask