Arvestades meie minevikku Venemaaga, on üsna loomulik, et Ukraina konflikti puhul soovime kõike head iseseisvale Ukrainale ning kardame, et Venemaa oma võimu kuritarvitab, mistõttu võib suur ja võimas USA koos oma liitlastega tunduda kui päästerõngas. Ometi on Ühendriikides arvamusliidreid, kes näevad oma kodumaa tegevuses kahepalgelisust. Toome teieni täna vaatenurgad majandusteadlaselt Paul Craig Robertsilt, kes töötas muu hulgas ka president Ronald Reagani administratsioonis ning Obama vastu presidendiks kandideerinud, kuid nüüdseks pensionile jäänud poliitikult Ron Paulilt. Lisaks anname ülevaate ka vene-juudi kirjaniku Israel Shamiri tähelepanekutest ning sellest, kuidas lõikab tekkinud olukorrast kasu Venemaa.

Majandusteadlane Paul Craig Roberts on lisaks teistele ametitele töötanud kolumnisti ja toimetajana Wall Street Journalis ja Business Weekis ning kirjutanud muu hulgas Bushi ja Obama administratsiooni terrorivastase sõja tagajärgedest inimõigustele. Ta leiab, et Ukrainas toimuv on järjekordne USA plaan võtta enda kontrolli alla strateegiliselt paiknev raskustes vaevlev riik.

Robertsi arvates on John Kerry ja Angela Merkeli väited, et Venemaale kehtestatavad karmid sanktsioonid kahjustavad sealset majandust, totaalselt alusetud. Pigem kahjustavad sealsed sanktsioonid hoopis Euroopat, mõjutades Venemaad ennast üsna vähe. Veelgi enam, sanktsioonid kehtestati vaid 11 isikule, kellest kaks on Krimmi ametnikud ja seitse venelased: Putini abi ja nõunik, neli Vene riigiduuma liiget ja asepeaminister. See, kuidas need isikud on seotud Krimmis toimunud referendumiga, pole kindel. Kehtestatud sanktsioonid mõjutavaid nende isikute välismaiseid pangakontosid, mis tähendab, et tõenäoliselt on ainus kannataja Janukovõtš.

Ta usub, et USA ja NATO korraldasid Ukraina valitsuse kukutamise ning seega tuleks hoopis nendele sanktsioonid kehtestada. Roberts väidab, et USA rahastas ja organiseeris Ukraina valitsuse kukutamist, kasutades selleks muu hulgas organiseeritud ja relvastatud neonatse, kes pidid hirmutama politseid ja valitsevat parteid, et Washington saaks Ukrainasse paigutada endale sobiliku ja lojaalse valitsuse. Sellega avaneb USA-l võimalus paigutada Vene-Ukraina piirile antiballistilisi rakette ja sõjaväebaase.

Tema sõnul tegi USA vea sellega, et ei arvestanud, et Lõuna- ja Ida-Ukraina on rohkem vene- kui ukrainameelne ja see tõigi kaasa Krimmi otsuse liituda Venemaaga ning ulatuslikud protestid mujal Ida-Ukrainas. Ukraina uus nukuvalitsus olevat määranud neid proteste maha suruma multimiljardäridest oligarhid, kellel on isiklikud turvafirmad. Rünnak Ida-Ukraina inimestele võib aga kaasa tuua olukorra, kus Venemaa võtab enda kontrolli alla osa Ida-Ukrainast.

Robertsi sõnul paneb imestama, miks Putin ei kasuta ära Euroopa energiasõltuvust, et NATO-t majanduslikul teel hävitada. Ta leiab, et selleks peaks Venemaa lihtsalt lõpetama kütuse ekspordi Euroopasse – selleks ajaks, kui Euroopa on suuteline saama kütust mujalt maailmast, on ilmselt mitmed valitsused kukutatud rahva poolt, kes pole rahul massilise töötuse ja majanduslike probleemidega. Samuti saab Venemaa arestida kõik seal paiknevad välismaised varad ning luua kokkuleppeid Hiina, India, Brasiilia ja Lõuna-Aafrikaga, mille kohaselt loobutakse USA dollari kasutamisest rahvusvahelistes tehingutes. Selline samm oleks tugev hoop USA majandusele ning rahvusvahelisele positsioonile.

Tema sõnul on oluline mõista, et USA valitsusel puudub õiglustunne ning austus tõe, seaduste või inimelude ees. Seda võivad kinnitada Iraagi, Afganistani, Liibüa, Süüria, Palestiina, Jeemeni, Somaalia, Liibanoni, Hondurase, Venezuela, Kuuba ja Iraani elanikud. Ta leiab, et USA pidev takkakiitmine ning Obama enda poolt erandlikuks riigiks kuulutamine on sarnane Hitleri deklaratsioonile, mille kohaselt on Saksamaa kõigist tähtsam ja kõrgem. Ainukeseks erinevuseks Washingtoni ja natsionaalsotsialistliku Saksamaa vahel peab ta fakti, et USA-s on veelgi tugevam politseiriik ning neil on tuumarelvad. Roberts nendib, et USA on ülimalt silmakirjalik, teeseldes vabaduse ja demokraatia eest seismist, samal ajal teistesse riikidesse nukuvalitsusi paigutades.

Ron Paul ja teisitimõtlejate vaigistamise algus

Endine USA kongresmen ja presidendikandidaat ning arst Ron Paul leiab, et Obama hiljutine täidesaatev määrus on Ukraina kriisi kohta eriarvamusi omavate inimeste vaigistamise alguseks. Selle määruse kohaselt on USA valitsusel õigus arestida kõigi isikute varasid, kes võivad aidata kaasa Ukrainas toimuvale ning see kehtib kõigile USA-s elavatele isikutele. Määrus on väga vabalt tõlgendatav ning seda, kelle vara arestitakse, määrab rahandusminister välisministri konsultatsiooniga.

Määruse kohaselt võib arestida isikute vara, kes on “otseselt või kaudselt vastutavad või kaasosalised ükskõik millistes järgnevates punktides: tegudes või poliitikates, mis õõnestavad Ukraina demokraatlikke protsesse või institutsioone, ohustavad Ukraina rahu, turvalisust, stabiilsust, suveräänsust või territoriaalset terviklikkust, Ukraina riiklike varade või Ukraina majanduslikult tähtsate isikute varade seadusvastase omastamises.”

Mida tähendab “otseselt või kaudselt Ukraina turvalisust, stabiilsust või suveräänsust ohustav tegu või poliitika”? Paul leiab, et selleks võib olla isegi ajaleheartikkel, mis ei nõustu USA ametliku seisukohaga.

Ron Pauli sõnul on mõistlik eeldada selliseid samme teisitimõtlejate mahasurumiseks, et eemaldada “ohte” administratsiooni positsioonile, sest ajalooline muster on kordumas. 1918. aastal saadeti Eugene V. Debs 10 aastaks vangi, kuna ta oli avalikult vastu USA sekkumisele Esimeses maailmasõjas ning Teise maailmasõja ajal paigutati Jaapani päritolu ameeriklasi eraldi laagritesse, kuna nende lojaalsust USA-le peeti kahtlaseks.

Sündmused Ukrainas teenivad nii Lääne kui ka Venemaa huve

Israel Shamir on Venemaal, Siberis sündinud ja nüüd peamiselt Iisraelis ja Rootsis elav kirjanik ja kolumnist, kes leiab, et Ukraina kriisi kontekstis on oluline olla teadlik sealsest olukorrast: Ukraina on majanduslikult sama halvas olukorras, kui oli Venemaa 1990-ndatel. Tema sõnul on rikkad oligarhid viinud Ukrainast välja raha, kasutades läänemaailma panku ning riigi majandusliku kokkukukkumise vältimiseks nõustus Venemaa andma Ukrainale 15 miljardi dollarilise laenu ilma eeltingimusteta. Samas oli peetud läbirääkimisi ka Rahvusvahelise Valuutafondiga (IMF), mis nõudis laenu andmise eest Ukraina elanikele gaasi hinna tõstmist. Nüüd, peale tormilisi sündmusi on Ukraina nõustunud IMF-i käest laenama miljard dollarit, tuues riigile kaasa kärpeid, töötust ning võlaorjust. Siinkohal tuletab ta meelde, et IMF-i ja USA laenud on finantsasutustele suureks sissetulekuallikas ning seetõttu on varemgi raskustes riigid võlaorjusesse sattunud.

Riigipöördest on juba võitnud need samad rikkad oligarhid, kelle võimu vastu ukrainlased meelt avaldasid. Nad pandi valitsema Ida-Ukraina tööstuslikke piirkondi ja Shamir leiab, et Dnepropetrovskit valitsema pandud Igor Kolomoiski on teinud koostööd teiste oligarhide ja neonatsidega, et survestada piirkonnas elavaid etnilisi venelasi ning vene keelt kõnelevaid ukrainlasi. Selleks keelustati kommunistlik ja regioonide partei, mida toetavad peamiselt venekeelsed valijad, tühistati multikultuursust soosiv mitmekeelsuse seadus ning plaanitakse kehtestada seadus, mille kohaselt võidakse Ukraina-Vene topeltkodakondsusega inimesi kuni 10 aastaks vangistada. Shamir usub, et selliste sammudega tekitati ebakindlust Ukraina etniliste venelaste hulgas ning provotseeriti Venemaad astuma mingeid samme. (Muidugi, miks ei oleks võinud selle olukorra tekkimisele kaasa aidata ka Venemaa ise? – toim.)

Shamiri nägemus Krimmis toimuvast on selline, et Krimmi inimesed valisid endale uue juhi, kes palus Vene vägedelt nende päästmist eelseisva äärmusrahvuslaste rünnaku eest. Nüüdseks on Krimmi referendumiga otsustatud Venemaaga liitumine, mis tundub tulusa sammuna. Kui Ukraina on kasvavalt Vene-vastane ning vaene, siis Venemaa on maksmisvõimeline ja suuteline vene kogukonda kaitsma. Nüüdseks on hakanud erinevad Ida-Ukraina piirkonnad väljendama oma venemeelsust, kuid Shamir ei usu, et kõik need alad sooviksid Venemaaga liituda: mõnele piisaks autonoomsusest või pelgalt tolliliidust.

Snaipriskandaal presidendi süüdi lavastamiseks?

Shamir leiab, et suur osa Ukraina kriisis hukkunuid said surma snaiprite käe läbi ning süü püüti seejuures Janukovõtši kaela lükata. Seda mõtet toetab välisminister Urmas Paeti ja EL-i välisasjade ning julgeolekupoliitika esindaja Catherine Ashtoni telefonikõne, kus spekuleeriti selle üle, et samad snaiprid tapsid nii politseinikke kui ka tavakodanikke ning tapmise korraldas keegi uuest valitsusest. Vastuoluline on ka video, kus näidatakse, kuidas tapmispaigal leiti Kolomoiski lähedase sõbra ja praeguse administratsiooni ühe juhi Sergei Pašinkski auto pakiruumist snaiperrelv koos summutiga. Muidugi kajastati seda klippi põgusalt ka meedias ning arvestades seda, et Paeti-Ashtoni kõne lekitajaks oli Vene uudistekanal Russia Today, pole ilmselt põhjust kahelda, et siinkohal lõikas oma poliitika läbiviimiseks kasu Venemaa.

Olgu Ukraina kriisiga lugu, kuidas on, kindel ei ole mitte miski ning samuti ei pruugi olemas olla läbinisti “häid” ja “halbu” osapooli. Ainult aeg näitab, milline saab olema Ukraina tulevik ning ehk saame tagantjärele ligipääsu ka mitmetele salastatud materjalidele, mis selgitavad toimunut ning selle tagamaid. Sinnani ei jää meil muud üle kui spekuleerida, uurida erinevaid vaatenurki ning proovida näha läbi massilisest propagandast ja infosõjast.

Allikad: Paul Craig Roberts, Ron Paul Institute, Counterpunch

Pildid: infoplease.com, lewrockwell.com, United States Congress / Wikimeida Commons, A.Savin / Wikimedia Commons

Toimetas Marlen Laanep