Foto: erakogu

Lameda Maa teooria on käesoleval aastal internetis levinud nagu kulutuli ning põhjalikud selgitused viitavad, et tegemist ei pruugigi olla pelgalt teooriaga, vaid võimaliku reaalsusega. Mitmed oma ala spetsialistid on tulnud avalikkuse ette ja kinnitanud, et nende hinnangul on Maa tõepoolest lame ja Telegrami 2. paberajakirjas toomegi mõnede vilepuhujate huvitavamad seisukohad teieni. Avaldame ühe neist – USA mereväelase ja raketisüsteemide instruktor Sean McCrary sõnavõtu ka veebis lugemiseks.

Oleme varem kirjutanud Youtube’is avaldatud dokumentaalsarjast “Flat Earth Clues” (“Lameda Maa vihjed“) ja sarja autor Mark Sargentist, kes juhib Truth Frequency Radios iganädalast vestlussaadet “Strange World“. Septembris võttis Sargentiga ühendust USA mereväelane Sean McCrary ja teatas, et tal on tõestusmaterjale kinnitamaks, et Maa ei ole kerakujuline. Sean McCrary on USA mereväelane, kes töötab NATO amfiibründelaeval Sea Sparrow raketisüsteemide instruktori ja treeningspetsialistina. McCrary kuulis lameda Maa teooriast mõni kuu tagasi ning astus nüüd avalikkuse ette, kinnitamaks kolme asja:

1. tema viimase viie aasta jooksul militaartehnikat kasutades tehtud vaatlused kinnitavad, et Maal ei ole mitte mingisugust kumerust;
2. Coriolisi efekti ei arvestata mitte üheski sõjaväe-relvasüsteemis, mida tema on viimase 10 aasta jooksul kasutanud – see kinnitab, et Maa ei pöörle;
3. navigatsiooniseadmed ja kaardid, mida USA merevägi ookeanireisidel kasutab, on vigased ja ei vasta reaalsusele. Kui mõõta distantside pikkusi elementaarse trigonomeetriaga, siis ei püsi need navigatsiooniseadmete ja kaartide andmetega kooskõlas.

Alljärgnev põhineb Sean McCrary antud intervjuudel saatesarjale “Strange world”, mille leiad Youtube’ist ja Truth Frequency Radio arhiivist.

Iwo Jima (Foto: U.S. Navy photo by Mass Communication Specialist 2nd Class Kenneth G. Takada/Released / Wikimedia Commons / Public Domain)

Millal sa liitusid USA mereväega?

Ma liitusin mereväega 2006. aasta juunis kohe pärast keskkooli lõpetamist ja peale esmaseid kursusi teenisin viis aastat raskeristlejal Iwo Jima. Viimased kolm aastat olen tegelnud Sea Sparrow raketisüsteemi instruktorina, koolitades noori madruseid.

Kuidas avastasid lameda Maa teooria?

Puhtjuhuslikult, vaadates videoid Youtube’is. Esmalt naersin selle peale ja mõtlesin, et lükkan nende hullude teoreetikute väidetavad tõestusmaterjalid lamedast Maast kohe ümber.

Millal sa taipasid, et lame Maa ei ole mingi sõge teooria, vaid hoops reaalsus, kus me elame?

Üks fakt, mida lameda Maa uurijad väitsid ja mida mina ei suutnud mitte kuidagi ära põhjendada, oli see, et kui me vaatame tähistaevasse, siis me ei näe mitte kunagi, et tähed ja tähtkujud vahetaksid asukohta. Kuidas saab olla, et mitte ükski tähtkuju teisega mitte iialgi ei põimu, kui meie oleme väidetavalt ümmarguse kera peal, mis tiirleb ümber Päikese ja mis väidetavalt on 149 miljoni kilomeetri kaugusel.

Geomeetria ja trigonomeetria ei valeta – olemas on pseudoteadus ja empiiriline ehk otsekogemuslik teadus ning mina lähtun viimasest. Ma otsustasin, et hakkan ise katseid tegema ning ehitasin üksteisest kolme meetri kaugusele kaks posti, mille küljes on rõngas ning suunasin need Põhjanaela peale. Kolmandaks asetasin statiiviga kaamera ja suunasin selle läbi kahe posti rõnga samuti Põhjanaela peale, mida filmisin viis ja pool kuud. Selle aja jooksul ei liikunud Põhjanael mitte üheski suunas ja püsis kogu aeg rõnga sees. See aga ei ole mitte kuidagi võimalik, kui me oleksime pöörleva kera peal. On ilmselge, et Maa on liikumatu ja kõik tähed pöörlevad ümber Põhjanaela meie kohal.

Kõik tähed pöörlevad ümber Põhjanaela. Foto: Smileus / Adobe Stock

Milliseid vaatlusi või katseid sa veel oled teinud?

Maksimumdistants, mida silmaga on võimalik mere peal näha, on olenevalt ilmaoludest 15–18 meremiili (27–33 km). Mul on juurdepääs kõrgtehnoloogilistele sõjaväebinoklitele ja teleskoopidele ning kui mõni laev kaob minu vaateväljast Maa väidetava kumeruse taha, siis võtan ma binokli ning üllataval kombel on see laev tagasi minu vaateväljas. See poleks aga võimalik, kui me elame ümmarguse maakera peal, mille ümbermõõt on 40 000 km, sest ca 30 km juures on peavooluteaduse kohaselt Maa kumerus üle 80 meetri allapoole horisonti ja neid laevasid ei saaks mitte kuidagi näha ka binokliga. Ausalt öeldes märkasin ma laevu liiga pikkadelt vahemaadelt juba varemgi, aga nagu enamik inimesi, ei pööranud ma sellele tähelepanu. Ja kindlasti ei olnud tegu miraažiga, sest miraaž kuvab objekte tagurpidi, mina aga näen laevu oma täies suuruses õigetpidi.

“Sea Sparrow surface missile system”  (relvasüsteem, mida Sean McCrary kasutab) võimaldab suunata raadiolaineid sihtmärkidele ehk me jälgime sihtmärki, kasutades otsenähtavust. Meie radar kasutab 2-kraadilist pliiatskiirt ehk väga pisikest kiirt, mis tähendab, et väga vähe ruumi on kõrvalekaldeks ehk deviatsiooniks. Sellega on meil võimalik jälgida sihtmärke kuni 50 meremiili (92 km) kauguselt, mis on aga ebareaalne, sest Maa kumerus peaks sellise vahemaa peal olema juba üle 500 meetri allapoole horisonti.

Kas sa oled sellest rääkinud ka oma kaaslastele mereväes?

Ma olen lamedast Maast rääkinud ainult kahele inimesele, aga nemad pole sellest teemast veel niivõrd hoos nagu mina, aga neil on palju küsimusi tekkinud küll, sest nad tunnevad mind ja minu kogemusi merel. Asi on lihtsalt selles, et inimesed ei mõtle nendele teemadele. Meile lihtsalt öeldakse, kuidas üks või teine asi toimib ja sellega kõik piirdubki.

Mis sa arvad, kas sinu otsesed ülemused on sellest teadlikud?

Ma ei oska öelda, võimalik. Aga kindlasti on väga paljud inimesed süsteemi poolt ideoloogiaga läbi immutatud ja nad ei oska midagi aimatagi. Kui ma läheksin nende juurde jutuga, et “näe, vaata, laevad paistavad liiga kaugelt”, siis nad arvaksid, et ma olen kuskil teinud arvutusvea või et olen lihtsalt peast segi läinud. Mõned väga kõrged ülemused on kindlasti kursis sellega, aga ma arvan, et enamus usub seda valet, nii nagu me kõik. Minust kõrgematel auastmetel olevad mehed on kõik n-ö kontoritöö peal, jagades käskusid ja vajutades nuppudele ehk teisisõnu nemad ei ole kunagi sellises olukorras, et märgata laevasid liiga pikkadelt distantsidelt. Ja sellistel inimestel on enamikust asjadest üpris suva, sest nad teevad karjääri. See on sarnane olukord lennukipilootidega, kes ei saa aru, et Maa on lame, sest nemad teevad lihtsalt oma tööd, nad sõidavad GPS-iga ja nad ei pea kunagi arvutama ega uurima, kas Maa on lame või ümmargune. Ja isegi kui nad peaksid hakkama kahtlema selles, kas Maa on ümmargune, siis pole neil sellest kellelegi rääkida. Kui piloot läheks oma ülemuse juurde jutuga, et “kuule, Maa on lame”, siis ta vallandataks ja võib-olla saadetaks isegi tervisekontrolli.

Sea Sparrow relvasüsteem

NATO Sea Sparrow relvasüsteem on loodud koostöös kolmeteistkümne NATO riigiga, see oli esialgselt peale II maailmasõda loodud raketitõrjesüsteem, kui suurimad ohud sõjaolukorras olid madalalt lendavad sõjalennukid. Sea sparrow arvutisüsteem, mille abil suunatakse rakett sihtmärgini, pärineb aga Norra tankitõrjesüsteemidest, mille jaoks see oli esialgu spetsiaalselt ehitatud. Sea sparrowl on kasutada too sama uuendatud arvutisüsteem, aga kõik tankitõrjesüsteemid on ehitatud arvesse võttes lamedat maapinda X- ja Y-koordinaattelgedel. Kui selline süsteem võtta kasutusele raketisüsteemis, kus on oluliselt pikemad vahemaad kui tankidel, siis tundub loogiline, et arvesse tuleks võtta Maa kumerust, et kõik raketid jõuaksid täpselt oma sihtmärkideni, aga mitte mingit Maa kumerust tegelikult keegi välja ei arvuta. Ehk lühidalt öeldes, meie relvasüsteemi arvutiprogramm põhineb lameda maapinna mudelil. Ainus erinevus on selles, et meie süsteem tulistab kaugemale kui tankisüsteem.

Kõigele lisaks ei võta me mitte kunagi arvesse ka väidetavat Coriolise efekti ehk Maa pöörlemist, kui tulistame oma rakette. Coriolise efekt on tühi sõnakõlks, mida tihti kasutatakse, aga reaalsuses ei võeta seda mitte kunagi arvesse mitte ühegi tulistamise ega raketi laskmise puhul, snaiperid ka mitte. Kui Maa pöörleks ja oleks kumer, siis mitte ükski meie lask ei tabaks iial ühtegi sihtmärki, sest me ei võta arvesse pöörlemist ega kumerust.

Argument on, et me saame tulistada Maa kumeruse taha, kuna me kasutame otsinguradarit, mis kasutab atmosfääri pinda, saatmaks raadiolainet tagasi Maa suunas, aga probleem on selles, et nii ei saa juhtuda 2-kraadise pliiatskiirega, sest me ei tea detailselt, kust algab atmosfääri see osa, kust ta väidetavalt tagasi põrkab. Meie kasutada olev tehnoloogia on aga ülitäpne ja kui me kasutaks atmosfääri pinnalt raadiolaine tagasipõrkamist, siis ei teaks mitte keegi, kuhu see lõpuks välja jõuaks.

Seda Sea Sparrow süsteemi kasutatakse mitmes riigis. Olemas on otsinguradarid ja jälgimisradarid. Otsinguradar kasutab palju laiemat ala, kus raadiolained levivad, aga jälgimisradar on palju täpsem. Põhimõtteliselt toimub kahe radari vaheline kommunikatsioon; kui otsinguradar leiab sihtmärgi, siis annab ta arvutisüsteemi kaudu koordinaadid jälgimisradarile, mis laseb kiire välja sinna, kuhu otsinguradar käskis saata. Mõned meie otsinguradarid on võimelised avastama sihtmärke lausa 300 kilomeetri kauguselt, mis on aga täiesti ebareaalne, sest Maa kumerust peaks sellise vahemaa peale olema juba üle seitsme kilomeetri.

Güroskoop tõestab, et Maa on lame?

Veel üks asi, mida me oma laevadel kasutame, on güroskoop, ka need toimivad ainult lameda maapinna mudelis. Kõik güroskoobi andmed suunatakse edasi radari- ja relvasüsteemidesse, mis võtab arvesse laeva hetke kalde. Ehk kui meie laev on ühele või teisele poole, ette või taha kaldu, siis arvuti kompenseerib need kalded, et relvasüsteem sihiks raketi vastavalt vajadusele kas kõrgemale või madalamale. Ja kui me vaatame oma koordinaatide süsteemi, siis kuskilt ei tule välja Maa kumerus, see on lame mudel. Ehk teisisõnu, USA merevägi ei võta mitte üheski oma relvasüsteemis Maa kumerust ega Coriolise efekti arvesse.

Lasergüroskoop

Infrapunaga näeme laevasid üle 50 km (140 m Maa kumerust) kauguselt ära ja see ei saa olla mitte kuidagi miraaž, sest infrapuna toimib temperatuuril. Infrapuna ei valeta, objekt on seal.

Me kasutame ka GPS-navigatsioonisüsteemi, mis on teadaolevalt USA kaitseministeeriumi loodud süsteem ning tihti olen märganud, et käsitsi arvutatud kursid ei vasta GPS-i andmetele. Güroskoop saadab andmed navigatsiooni, sest GPS on ainult tagavarasüsteem ja me ei kasuta GPS-i kui peamist navigatsioonisüsteemi – juba ainuüksi see fakt peaks inimestel tulukese põlema panema. Güroskoop kasutab X- ja Y-mudelit, mis tähendab lamedat maapinda.

Kaardid ei vasta tegelikkusele

Nüüd, tagasi vaadates pean tunnistama, et ma imestasin tihti, kuivõrd kaua kulus meil aega ühelt mandrilt teisele sõitmiseks. Kui Maa oleks kera, siis peaksime olema võimelised võtma sfäärilise trajektoori oma sihtmärgini. Kõik, kes tunnevad matemaatikat, teavad, et hüpotenuus on kõige otsem distants. Aga reaalsuses kulub meil ühest kohast teise sõitmiseks vahel oluliselt rohkem aega kui peaks ja teinekord vähem, sõltuvalt sellest, kuhu me sõidame. Ma tean, mis kiirusega meie laev sõidab ja ma tean, mis ajaks peaksime oma sihtkohani jõudma, kui meil ei esine takistusi ja me ei tee peatusi. Aga vahel juhtub nii, et me teeme pikalt suvalisi ringe ookeanis; ma ei saanud sellest varem aru, kuid nüüd arvan, et tegime seda selleks, et me ei saaks aru, et distantsid on valed. Vahel jõudsime sihtkohta näiteks kaks päeva varem, teinekord kulus rohkem aega, aga nüüd saan ma aru, miks see nii on. Alati kui sõitsime teisel pool ekvaatorit, olid reisiajad ülipikad.

Kas madrustel kõhe ei hakanud, kui jõudsite oma sihtpunkti näiteks kaks päeva varem?

Keegi ei mõtle sellele, sest kõigil on hea meel, et saab mandrile minna. See pole negatiivne asi ja sellest ei mõelda, sest hoolikalt kontrollitakse üle ainult halbu asju. Meil kulus tihti palju rohkem aega, kui sõitsime teisel pool ekvaatorit; alati kui pidime sõitma idakaldalt läänekaldale ja kui me olime juba otsapidi Lõuna-Ameerikas, siis me ei läinud kunagi ümber Lõuna-Ameerika alumise tipu, et tulla tagasi idakaldale, vaid me läksime absoluutselt iga kord tagasi Panamasse ja sõitsime läbi kanali, ükskõik kui kaugel lõunas me ka polnud. Minu hinnangul on lõunapoolkera distantsid ca 30% pikemad, kui meie kaardid seda näitavad, ükskõik, kuhu liigud. See tähendab, et keegi kõrgematest ülemustest on selgelt kursis kogu vandenõuga, sest muidu nad ei laseks meil kogu aeg tagasi pöörduda Panamasse.

Sean McCrary: Me ei sõida mitte kunagi ümber Lõuna-Ameerika tipu, vaid pöörame alati tagasi Panama kanalisse, ükskõik kui kaugel me ka poleks.

Tuhandeid aastaid seilasid inimesed mööda ilma tähtede järgi ja kuna tähed seisavad paigal, siis see ongi võimalik. Kui me oleksime pöörleva kera peal, siis peaksid tähed ja tähtkujud omavahel risti-rästi läbi põimuma ja nende järgi merd sõita oleks võimatu. Taevas on rohkem vastuseid kui maal. Kui sa vaatad taevasse ja jälgid tähtkujusid ning näed, et Kuu ja Päike paistavad täpselt ühesuurused. Mulle meeldivad päris matemaatika ja trigonomeetria, mitte mingid võrrandid paberil, mis reaalsuses ei tõesta mitte midagi.

Kui vaadata tõestusmaterjale, mida igaüks saab ise teha, siis on ilmselge, et gloobuse mudel ei kehti. Ma soovitan igal inimesel, kellel on tekkinud kasvõi pisikene kahtlus, et äkki me ei elagi pöörleva kera peal, uurida iseseisvalt seda kõike. Me elame 21. sajandil, meil on olemas sotsiaalmeedia ning me saame kõik teha koostööd, ainult üheskoos suudame me leida vastused nendele küsimustele. Kui sa oled kindel, et me elame gloobusel, siis palun tõesta seda iseendale, mina seda ei suuda.

Asi pole matemaatikas, matemaatikaga saab paberil tõestada igasuguseid asju, aga reaalsus on midagi muud. Olge iseendaga ausad ja küsige endalt, kas te hoiate gloobuse mudelist sellepärast kinni, et te reaalselt tunnete ja kogete iga päev, et te olete pöörleva kera peal või sellepärast, et sulle on nõnda räägitud kogu elu?

Sean McCrary on avaldanud endast ka videoid tööpostil kui tõestusmaterjale, need leiad Mark Sargenti Youtube’i kanalist.

Sean McCrary

Alex Jones aitab varjata lameda Maa teooriat?

Viimase 9 kuu jooksul on Lameda Maa teooria videod vallutanud Youtube’i, kuid enamus alternatiivmeediaportaalid ja kuulsad vandenõuteoreetikud keelduvad seda nähtust kajastamast. David Icke puudutas esimest korda lameda Maa teooriat alles paar nädalat tagasi oma iganädalases videoblogis ja sealgi ütles ta vaid, et niikuinii on kõik hologramm. Sellised nimed nagu Graham Hancock, David Wilcock, Richie Allen jpt vandenõumaailma suurkujud ja reporterid ei ole tihanud teemat veel puudutada, see aga on omakorda tekitanud lameda Maa uurijate hulgas rohkelt diskusioone.

Kõige rohkem küsimusi on tekitanud Infowarsi juhtfiguur ja maailma üks tuntumaid vandenõuteoreetikuid Alex Jones, kes just viimasel ajal on hakanud fännama NASA-t, kuigi seni on kõik valitsusasutused olnud tema jaoks ebausaldusväärsed ja korrumpeerunud. Augustis oli tema saatekülaliseks astronaut Story Musgrave ja hoolimata sellest, et lameda Maa teooria on kõige kuumem teema internetis, ei uurinud Jones selle kohta isegi mitte naljatades, vaid ülistas NASA-t ja kosmoseprogrammi.

Internetirevolutsiooni ja info levikuga on viimase 20 aasta jooksul NASA väidetavad Kuu peal käimised vandenõumaailmas täielikult ribadeks rebitud. Suurem osa vandenõude uurijaid ei usu Apollo kuumissioonide ehtsusesse, täpselt samamoodi nagu ei usuta ka 9/11 ametlikku versiooni. Alex Jones aga väidab, et Kuu missioonid olid ehtsad ja mitte kunagi ei ole tal külas uurijat, kes räägiks selle vastu.

Esmaspäeval helistas Alex Jonesi saatesse mees, kes esimese asjana hakkas Jonesi kiitma aga peale kiidusõnu ütles: “.. ja nüüd kui USA mereväe relvasüsteemide instruktor ja mitmed teised professionaalid on kinnitanud, et Maa püsib paigal ja on lame…” Selle koha peal katkestas Alex Jones koheselt kõne ja ütles, et tegu oli lollitamisega.

Artikkel ilmus Telegrami 2. paberajakirjas, kus lameda Maa teemadel saavad sõna ka allveelaeva komandör, lennuinstruktor, maamõõtja, tööstusehituse spetsialist ja paljud teised.

Lame Maa Eesti Facebookis

Allikad: Strange World Youtube, Truth Frequency Radio, lingid artikli sees

Toimetas Hando Tõnumaa