Kindral Dwight Eisenhowerilt (1945 USA sõjajõudude ülemjuhataja Euroopas, 1950-1952 NATO ülemjuhataja, 1953-1961 USA president) pärineb ettekujutus, et Euroopa on kolmas jõuühik USA ja N Liidu vahel, kuid samas USA sõltlane, pooleldi selle noorem vend globaalses mõjujõudude rivaliteedis. Kolm põhjust, miks USA oli 1945. aastal Euroopa ühteliitmisest väga huvitatud:

1. NSV Liidu vastu orienteeritud Euroopa-bloki rajamine.
2. Sõjatuhast ja varemetest kerkiva Saksamaa tõmbamine sellesse blokki, seejuures kontrollides, et Saksamaa ei muutuks enam nii võimsaks kui enne maailmasõda.
3. USA-le turu- ja investeerimisvõimaluste loomine Euroopas.

Selleks rakendati manipulatsioonidele ning survele rajatud mõjutusvahendeid, nagu näiteks rahalise abi seostamine Euroopa integratsiooni nõudega (Marshalli plaan), integreerumise struktuuri sõlmpunktide sissesurumine ja ulatuslik kuluaaripoliitika ajamine.

USA musklimäng pärast Teist maailmasõda

George Catlett Marshall (1880-1959) oli 1939-1945 USA sõjajõudude kindralstaabi ülem, 1947-1949 USA välisminister ning 1951-1952 USA kaitseminister, 1953 sai ta Nobeli rahupreemia. Ta oli kõrgema kategooria vabamüürlane, nagu ka Winston Churchill (1940-1945 ja 1951-1955 Briti peaminister) ning Harry Truman (1945-1953 USA president). Marshalli plaan nõudis ühemõtteliselt, et Euroopas tuleb rajada majanduslik ühendus, mis asendab põlistest rahvusriikidest koosneva vana Euroopa – USA eeskujul – Ühendriikidega. Aastatel 1948-1951 eraldati 20 miljardit USA dollarit ERP (European Recovery Program; Euroopa taas-ülesehitamise programm) abivahendeid. See oli siis hiigelsuur summa. See maksti välja iga-aastaste osadena ning ähvardati Euroopa riike järgmistest osadest ilmajätmisega, kui Euroopa riigid ei peaks USA-le meelepäraselt käituma.

Euroopa integreerimise teine survemehhanism oli vajaliku struktuuri läbisurumine:

1. EGKS (Montanunion; mäetööstuse liit).
2. NATO-sse kuulumine.
3. Euro-aatom (Euratom).
EGKS on Euroopa kivisöe ja terase ühendus. See loodi 18. aprillil 1951. Asja algatas jällegi Marshall. Saksamaa Liidukantsler Konrad Adenauer mängis toredasti kaasa, kuid Sotsiaaldemokraatliku Partei esimees Kurt Schumacher oli asjale kategooriliselt vastu ning Montanunion ähvardas uppi lennata. USA reageeris jõulise survega: Washingtonist kuulutati, et kui Saksamaa EGKS-lepingule alla ei kirjuta, siis okupatsioonirezhiimi ei lõpetata ning Saksamaa Liitvabariiki ootavad ees välispoliitilised piirangud.

Montanunion, mida Briti sõjaministeeriumi riigisekretär Strachey nimetas “suurkapitali vandenõuks”, oli esimene etapp teel E Liitu. Seda, kuivõrd oluline oli USA jaoks see etapp, demonstreerivad valitsuse heldekäelised annetused Saksamaa ametkondadele propagandakampaania teostamiseks, et kallutada avalikku arvamust. Niisiis on E Liidu teemalisel ajuloputusel juba väga pikk traditsioon.

Teine Euroopa integreerimise struktuurisõlm oli NATO, mille moodustasid 4. aprillil 1949 Belgia, Taani, Prantsusmaa, Suurbritannia, Island, Itaalia, Luksemburg, Madalmaad, Norra, Portugal, Kanada ja USA. Teekond “Euroopa Ühendriikide” poole käis ja käib ka täna Ameerika Ühendriikidel esmajoones Saksamaa kaudu. Saksamaa pealesunnitud NATO-sse astumine toimus aastal 1955. Saksamaa NATO-sse astumine seostati ülesehitus-abirahade (ERP) maksmisega, Saksamaa taas-relvastumise programmiga ning Saksamaa riikliku suveräänsuse taastamise võimalusega.

Ühise kaitsepoliitika põhiküsimustes on Euroopa kindlalt Washingtoni oheliku otsas. See poliitika ilmnes ka Iraagi ja Balkani sõdades ning Afganistanis. Ida-Euroopa maade E Liitu ja NATO-sse astumisega saab USA veel paremad liitlased, kui seda on Lääne-Euroopa, sest Ida-Euroopa maad on vaesed ja seega sõltuvad. Seepärast on surve E Liidu ittalaienemiseks tohutu suur.

1971 ilmus Mansholti plaan, mille autor oli Euroopa Majandusühenduse tolleaegne asepresident Sicco Mansholt. Viisaka pealkirja “Ühenduse Põllumajanduse Uus-korraldus” varjus oli sellesse plaani Euroopa põllumajanduse väljasuretamine juba selgelt sisse programmeeritud. Mansholt pooldas “mõõdukaid hindu” põllumajandustoodetele, teades vägagi hästi, mida see tähendab – kadu! Mansholti enese ütlus: „Ma pooldan põllumajanduses hindasid, mis võimaldavad kasumit ainult niisugustel taluperedel, kellel on maad vähemalt 80-100 hektarit. Kuid rohkem kui neli viiendikku kõikidest talumajapidamistest ei vasta nendele eeldustele.”

Niisiis oli juba üle kolmekümne aasta tagasi selge, et ainult suurettevõtjad peavad ellu jääma ning väiksemad peavad ära kaduma. Täna uhkustab Hispaania peaminister Jose Maria Aznar, kes hetkel naudib USA ja Suurbritannia toetaja rolli Iraagi sõjas, et on suutnud Hispaanias hävitada hulgaliselt töökohti. “Zeit” esitas küsimuse: “Hispaania lõikab kasu agraarsubventsioonidest. Kas need tuleks ära lõpetada või kuidas?” – J. M. Aznar: “Ka selles sektoris oleme Hispaanias juba väga palju ära teinud. Alates 1986. aastast, kui me Euroopa Liitu astusime, on tervelt üks miljon inimest põllumajanduses oma tööpõllu kaotanud.” Hispaania valitsus toetab USA-d Iraagi sõjas, kritiseerib rahuarmastavat Saksamaad ning on samas suurim abirahade kasutaja kogu E Liidus, saades 7 miljardit eurot aastas. Säärane absurdsus, säärane jama on mõistetav vaid sel juhul, kui E Liit on loodud rangelt USA huvides.

Täpselt sama alavääristav loogika kehtib ka Bulgaaria, Slovakkia, Poola (eriüksused tegutsevad Iraagis), Ungari (Taszari õhujõudude baasis õpetavad jänkid eksiil-iraaklasi sõdima), Tšehhi ja Sloveenia valitsuste suhtes. Valitsused loodavad NATO ja E Liidu kaudu raha hankida, tehes seda risti vastu elanike arvamusele, mis on sõja vastu.

Mõistagi ohverdatakse laienemispoliitikale ka põllumajandus. Ida-Euroopa jääb alaväärsesse seisundisse, sealsed talupidajad saavad ainult veerandi vahendeist, mis langeb osaks Lääne-Euroopa talupidajatele. Ka rahvusriiklikud toetused tohivad moodustada ainult 25-30% E Liidus toimivatest subventsioonidest. Kuid sellest ei hoolita.

Monnet oli eelkõige ärimees ja pankur, kes armastas poliitikat ajada kulisside taga. Sorbonne’i ülikooli ajaloolane Christophe Reveillard omistas talle kirgliku huvi salastatuse vastu. Monnet’ siht oli tsentristlik maailmakorraldus ning üha suuremate struktuuride loomine. Teda nimetatakse täiesti õigustatult Ameerika Agendiks ja Euroopa Ühenduse Isaks.

E Liidu väljaarendamise teised võtmefiguurid USA administratsioonis olid John Foster Dulles ja John McCloy. Dulles oli vabariiklaste välispoliitiline nõunik, USA esindaja ÜRO juures ja president Eisenhoweri ajal 1953-1959 välisminister, kes ütles juba 1947. aastal kõnes: “Europe must federate or perish” (Euroopa peab kas ühinema või üldse ära kaduma). McCloy oli kuni 1948. aastani Maailmapanga president, seejärel USA erikomissar Bonnis ning Harvardi ülikooli professor. Hiljem oli McCloy trilateraalse komisjoni erikonsultant. Kindlasti ei osanud ei sakslased ega ka britid aimatagi, kui tihe konspiratiivne tegevus kulisside taga käis. McCloy oli Monnet’ huvide räige esindaja ning ka vastupidine huvide esindatus on ilmne.

Suveräänsus tähendab lühidalt väljendudes sõltumatust teiste riikide mõjutustest. Monnet väitis, et suveräänsus on ammu kadunud mineviku mõiste, justkui vanamoeline poliitiline barokk-arabesk keset Euroopa integratsiooni. Arvestus on hästi täppi läinud: täna võetakse 80% Euroopa Liidu seadustest vastu Brüsselis. Rahvusriikide parlamentide tegevuse võib südamerahuga peatada ning keegi ei märkagi seda. Seda on piltlikult demonstreerinud juba Austria poliitiline praktika. Inglismaa ja Prantsusmaa on siiski suveräänsuse kaotusele kõvasti vastu hakanud. Inglased keeldusid euroraha vastu võtmast. Võrreldes Saksamaaga maksab Inglismaa Brüsseli põhjatusse kassassevaid kolmandiku; Prantsusmaa vähem kui poole. Seevastu USA-l on õigus olla suveräänne: USA boikoteerib Rahvusvahelist Kohut, alustab ilma ÜRO mandaadita agressiivset sõda Iraagis ning sülitab rahvusvahelise Kyoto protokolli peale.

Saksamaa bilderberglased on näiteks Rainer Barzel, Ludwig Erhard, Walter Leisler-Kiep, Gerhard Stoltenberg, Franz Josef Strauss, Egon Bahr, Willy Brandt, Helmut Schmidt, Axel Springer. Aga ka Giovanni Agnelli (FIAT), Skandinaavia multimiljardär Marcus Wallenberg, prints Philip, prints Charles (protokollides alati ilma nime nimetamata), Edmond de Rothschild, Henry Ford II, Henry Kissinger või George Bush-vanem. David Rockefeller on alati loomulikult teretulnud aukülaline.

Originaalartikkel: Wolfgang Hingsti koduleht.

Tõlge leheküljelt iseseisvus.kongress.ee.

Toimetas Maarja Aljas