Foto: Youtube´i ekraanikuva

Aastatel 1918-1919, kui vallandus gripipandeemia, viidi rahvatervise teenistuse ja USA mereväe poolt läbi inimkatsed, mis püüdsid tõestada gripi nakkusohtlikkust. Teeme kokkuvõtte USA riikliku biotehnoloogia infokeskuse lehel ilmunud artiklist.

Esimesed vabatahtlikud said kõigepealt ühe tüve ning seejärel mitu Pfeifferi batsilli tüve, pihustades ja sisestades tampooniga neid katsealuste ninadesse, kurkudesse kui ka silmadesse. Kui see protseduur ei suutnud haigust põhjustada, poogiti neid erinevate mikroorganismide segudega, mida eraldati gripihaigete kurgust ja ninast. Järgmiseks süstiti osadesse vabatahtlikesse gripihaigetelt võetud verd. Kõige lõpuks viidi 13 vabatahtlikku gripipalatisse, kus nad puutusid kokku kümne erineva gripihaigega. Iga vabatahtlik pidi iga patsiendiga kätt suruma, nendega lähestikku vestlema ning laskma neil otse näkku köhida.

Mitte ühelgi vabatahtlikul ei tekkinud nende eksperimentide tõttu gripihaigust. Eksperimendi läbiviija Rosenau võttis selle kokku nii: “Me sisenesime haiguspuhangusse eeldusega, et teadsime haiguse põhjust kui ka seda, kuidas see ühelt inimeselt teisele kandub. Juhul kui oleme midagi õppinud, ei saa me päris kindlad olla, mida me selle haiguse kohta teame.“

Selgus, et seda, mida peeti üheks suurimaks nakkushaiguseks, ei suudetud katsetingimustes tervetele inimestele üle kanda.

Kindlasti on viroloogia ehk teadus viirustest edasi arenenud, kuid oletades, et nakkushaiguseid puudutavad teooriad (mis ei ole oluliselt muutunud) on tõesed, tekib küsimus, miks need katsed ebaõnnestusid. Kui palju on 100 aasta jooksul selliseid laboriväliseid eksperimente korratud? Kas on olemas ümberlükkamatuid tõendeid, et mingisugune viirus tõepoolest spetsiifilise haiguse põhjustab, või on mängus palju rohkem tegureid, millest vähe räägitakse?

Allikas: NCBI (uuringu sees ka rohkelt viiteid erinevatele teadustöödele ja allikatele)

Foto: Youtube´i ekraanikuva

Toimetas Madis Mark