Foto: By Ragesoss – Own work, CC BY-SA 3.0, Wikimedia Commons

John Horgan on teadusajakirjanik, kes on kirjutanud mitmetele mainekatele väljaannetele nagu National Geographic, Scientific American, The New York Times jpt. Hiljuti pidas ta kõne New Yorgis toimunud teadust ja skeptitsismi käsitleval konverentsil Northeast Conference on Science and Skepticism (NECSS). Selles kõnes viitas Horgan väga kriitiliselt asjaolule, et “skeptikud” on väga valivad selle osas, mida nad ümber lükkavad ja kritiseerivad. Toome teieni Horgani kõne täisteksti, mis avaldati portaalis Scientific American.

Tänane “Ajatu” ilmus esimest korda mais 2016.

Filosoof Massimo Piugliucci, keda hiljuti kohtasin, edastas mulle kutse ning ta võib seda kahetseda, kuna otsustasin kohelda skeptikuid skeptitsismiga. Panin enda kõne pealkirjaks algselt “Skeptitsism: tugevad vs pehmed sihtmärgid”. Viited lumeinimesele praeguses pealkirjas (“Kallid skeptikud: tümitage vähem lumeinimesi ja homöopaatiat ning rohkem sõdu ja mammograafe”) ja tekstis on inspireeritud enne lavale minekut peetud vestlusest konverentsi õhtujuhi Jamy Ian Swissiga. Ta küsis, millest planeerin kõneleda, ning kuuldes mu vastust, kaitses raevukalt oma vastuseisu uskumusele lumeinimese kohta. Ta ei teinud nalja. Ma ei olnud ise lumeinimese teemat jutuks võtnud, kuid otsustasin oma kõnes seda mainida. Swiss ei lubanud mul (publikust) küsimusi võtta, nii et lubasin kuulajatele, et postitan oma kõne veidi toimetatud teksti ning võtan rõõmuga vastu skeptilisi kommentaare või e-kirju.

Mulle ei meeldi jutlustada juba usku pööratutele. Kui te oleksite budistid, teeksin budismi maha. Aga kuna olete skeptikud, pean seega kritiseerima skeptitsismi.

Olen teadusajakirjanik. Ma ei kiida teadust, kritiseerin seda, kuna teadus vajab kriitikuid enam kui tagantkiitjaid. Ma viitan lõhedele teaduse kiidulaulu ja reaalsuse vahel. See annab mulle pidevalt tööd, kuna nagu te teate, on enamik vastastikuste eksperthinnangutega teaduslikke väiteid valed.

Olen skeptik, kuid mitte suure, vaid väikese „s”-tähega. Ma ei kuulu skeptikute liitudesse. Ma ei liigu vabal ajal ringi inimestega, kes identifitseerivad ennast Skeptikutena suure S-tähega. Samuti mitte ateistidega. Ega ratsionalistidega.

Kui sellised inimesed kogunevad kokku, muutuvad nad hõimuks. Nad patsutavad üksteisele selja peale ning kiidavad üksteist selle eest, kui targad nad on võrreldes inimestega väljastpoolt hõimu. Kuid hõimu kuulumine teeb sind sageli rumalamaks.

Siin on üks näide, mis hõlmab kahte skeptitsistide iidolit: bioloog Richard Dawkinsit ja füüsik Lawrence Kraussi. Krauss kirjutas hiljuti raamatu “A Universe from Nothing” (“Universum eimillestki”). Ta väidab, et füüsika annab vastuse vanale küsimusele, miks eksisteerib miski mitte millegi asemel.

Kraussi raamat ei jõua lähedalegi pealkirjas antud lubaduse täitmisele, kuid Dawkinisile see väga meeldis. Ta kirjutas raamatu järelsõnas: „Kui liikide tekkimine oli bioloogi surmavaim hoop üleloomulike jõudude uskumisele, võime õige pea näha, et “Universum eimillestki” on selle ekvivalent kosmoloogia vallas.”

Lihtsalt selgituseks: Dawkins võrdleb Lawrence Kraussi Charles Darwiniga. Miks peaks Dawkins midagi nii rumalat ütlema? Sest ta vihkab religiooni nii palju, et see hägustab tema teaduslikku hinnanguvõimet. Ta langeb ohvriks nähtusele, mida võiks nimetada teaduse pettekujutelmaks.

„Teaduse pettekujutelm” on skeptikute hulgas väga sagedane. Te ei kasuta oma skeptitsismi võrdväärselt. Olete väga kriitilised usu suhtes jumalasse, kummitustesse, taevariiki, kuuendasse meelde, astroloogiasse, homöopaatiasse ja lumeinimesse. Samuti ründate neid, kes ei usu globaalset soojenemist, vaktsiine ja geneetiliselt modifitseeritud toitu.

Need uskumused ja vääruskumused on kriiitika ära teeninud, kuid need on midagi, mida ma nimetan “pehmeteks sihtmärkideks”. Seda seetõttu, et enamasti ründate inimesi, kes on väljaspool teie enda hõimu ja kes teid ignoreerivad. Peate jutlust neile, kes on juba teie usku pööranud. Samal ajal jätate tähelepanuta asjad, mida nimetan tugevateks sihtmärkideks. Nendeks on kaheldavad ja isegi kahjulikud väited, mida edendavad olulised teadlased ja institutsioonid. Enda ülejäänud kõnes toon näiteid füüsikast, meditsiinist ja bioloogiast. Lõpetan kõige tugevama sihtmärgiga, milleks on sõda.