Foto: deselect/ pixabay.com

Enamik meist on harjunud kinos käies vaatama 2-dimensioonilisi filme ning ehkki tegelastel ekraanil näib olevat sügavus ja tekstuur, on kujutis nendest tegelikult tasapinnaline. Kui aga paneme ette 3D prillid ja vaatame mõnd kolmedimensioonilist filmi, näeme kujutisi, millel on vorm. Suudame kergesti kujutleda end eksisteerimas sellises maailmas, sest sellises maailmas me ju elamegi: asjadel meie igapäevases elus on kõrgus, laius ja pikkus; ometi oleks kellelgi, kes on harjunud kogema vaid kahedimensioonilist elu, raske kolme dimensiooni ette kujutada. Meie aju on harjunud vaatama kolmedimensioonilist ümbrust ning seetõttu on meil raske näha ja ehk ka kujutleda neljandat ja rohkemaid eksisteerivaid dimensioone.

Neljandat dimensiooni on müütides ja müstikas kirjeldanud kui kohta, kus elavad maiste reeglitega mitte seotud olendid. Relatiivsusteoorias kutsus Einstein neljandat dimensiooni ajaks, kuid märkis, et aeg on ruumist eraldamatu. Stringiteooria omakorda ennustab 10 kuni 26 dimensiooni olemasolu, millest enamad kui neljas dimensioon asuvad subatomaarsel tasandil. Matemaatikud ja mõned füüsikud kirjeldavad neljandat dimensiooni ka kui ruumi, mis on kuubiku ristloodis, probleemiks on siinkohal vaid see, et enamik meist ei suuda ette kujutada kuubiku ristloodis olevat külge.

Kõige lihtsam viis dimensiooni ette kujutada on ilmselt vaadelda seda kui muutujat – hulka, millel võib olla ükskõik kui palju erinevaid väärtusi. See võib esindada laiust või pikkust, aega või kiirust, õunu või apelsine, osakesi või tähti. Ilmastikumustrit on võimalik näiteks kirjeldada, kui vaadelda korraga temperatuuri, niiskuse, tuule, sademete jne dimensioone. Kui olukorra kirjeldamiseks on vaja 12 muutujat, on tegemist 12-dimensioonilise probleemiga. Selge see, kuid mis siis ikkagi on see neljas dimensioon? Kas matemaatiline muutuja, aegruum, kvantfüüsika alustala või inimreaalsusest väljaspool asuv müstika? Kuidas seda üldse ette kujutada on võimalik?

Neljas dimensioon ja aeg

Kuni tänase päevani, aastaid peale Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria sõnastamist, on füüsikas domineerivaks vaateks ikka veel aja tunnistamine neljanda dimensioonina. Ehkki kaasaegne füüsika väidab meile, et olemas võib olla rohkem kui 10 dimensiooni, on inimesed tavaolukorras võimelised jälgima vaid maksimaalselt nelja dimensiooni.

Inimesed kogevad kolme dimensiooni – kõrgust, laiust ja sügavust aktiivselt, mis tähendab, et suudame neis dimensioonides navigeerida; ühte dimensiooni – aega – kogeme aga passiivselt, mis tähendab, et me saame seda määrata ja jälgida, kuid ei suuda seda kontrollida ega selles liikuda. Kolmedimensioonilises maailmas on meil võimalik seega liikuda igas suunas, kuid ajas saame näiliselt liikuda vaid edasi.