Mõte, et iga inimene võiks saada kindlat sissetulekut, mis ei sõltuks sellest, kas või kus ta töötab, pole sugugi uus. Teema kerkib uuesti ja uuesti päevakorda kõikjal maailmas ning on seoses majanduse muutumise ja pideva tootmise automatiseerimisega üha aktuaalsem.

See idee põhineb arusaamal, et igal inimesel on õigus inimväärseks eluks ja seega peaks riik igale oma kodanikule kindlustama sissetuleku, mis võimaldaks ära elada. See erineks töötu abirahast või miinimumpalgast selle poolest, et ainsaks tingimuseks sissetuleku saamisel oleks kodakondsus – raha saaksid tõepoolest kõik, mitte ainult abivajajad. See asendaks teisi kehtivaid toetussüsteeme – poleks vaja eraldi lastetoetust või emapalka, pensione ja stipendiume.

Kui palju on piisav?

Loomulikult on üks suuremaid väljakutseid summa paikapanemine. Kui summa on liiga väike ja ei kata ära põhivajadusi, pole sellel mõtet. Kui saadav rahasumma võimaldab head äraelamist, võivad liiga paljud üldse töötamisest loobuda. Aga fikseeritud sissetuleku eesmärgiks ei tohiks kindlasti olla laiskuse soodustamine, vaid inimestele turvatunde ja suuremate võimaluste andmine.

See julgustaks inimesi tegelema asjadega, mis on nende kireks, mitte muretsema pidevalt põhivajaduste katmise pärast. On kindlaks tehtud, et raha ei ole töötegemisel efektiivne motivaator – nii mõnestki inimesest võiks ühiskond palju rohkem kasu saada, kui lasta neil kontoris istumise asemel näiteks vabatahtlikuna töötada.

Loomulikult võivad kõik, kes seda soovivad, endiselt edasi töötada, et oma sissetulekuid suurendada. Inimeste vajadused on väga erinevad, samuti on erinevad rahasummad, mis inimväärseks eluks erinevates piirkondades kuluvad.

Kanada eksperiment Mincome

Aastatel 1974-1978 viidi Kanadas Dauphini väikelinnas läbi fikseeritud sissetuleku eksperiment, mida rahastasid nii kohalik kui riiklik valitsus. Eesmärgiks oligi teada saada, mis juhtub, kui igale elanikule garanteeritakse tingimusteta sissetulek. Iga dollar, mis inimene lisaks teenis, maksustati 60%.

Tulemused olid üllatavad – töötegemise määrad ei muutunud sugugi nii drastiliselt, kui ennustatud oli. Tõsi, inimeste käitumist võis suurel määral muuta teadmine, et eksperiment lõpeb ühel hetkel ära ja pärast seda peab taas ise hakkama saama, kuid viie aasta jooksul vähenesid meeste töötunnid vaid ühe, abielunaiste puhul kolme ja vallaliste naiste puhul viie protsendi võrra.

Emad veetsid rohkem aega vastsündinutega ja õpilastel paranesid testde tulemused. Haridussüsteemist väljalangejaid oli vähem ning suurenes ka õppivate täiskasvanute hulk.

Eksperimendi lõpuraportit ei esitatudki kunagi, kuid dr Evelyn Forget koostas tulemuste analüüsi, millest selgus, et vaid katses osalenud värsked emad ja teismelised tegid märgatavalt vähem tööd. Mincome’i ajal langesid haiglavisiidid lausa 8,5 protsenti, sest esines vähem tööõnnetusi, liiklusõnnetusi ja kodust vägivalda.

Euroopa kodanike initsiatiiv

Selle aasta alguses algatati Euroopa Liidus allkirjade kogumine, et tõstatada teema Euroopa Komisjoni tasemel ja julgustada liikmesriike kaaluma baassissetulekut kui lahendust sotsiaalkindlustuse probleemile. Selleks on vaja aasta jooksul kokku saada miljon häält.

Vaata baassissetulekut tutvustavat videot:

Allikad: Wikipedia 1, Wikipedia 2

Lisalugemine: Spiegeli artikkel eksperimendist Namiibia külas; Global Basic Income Foundation, Kodanikupalk Euroopasse 

Vaata ka visualiseeritud lühiloengut sellest, mis inimesi tegelikult töötama motiveerib: Youtube

Toimetas Maarja Aljas