Foto: terimakasih0/ pixabay.com

USA haiguste ennetamise ja kontrolli keskus (CDC, Centers for Disease Control and Prevention) avaldas 2020. aasta juunikuus artikli, mille eesmärk oli kirjeldada uue SARS-CoV-2 viiruse isoleerimist, puhastamist ja bioloogiliste omaduste kindlaksmääramist ning jagada seda teavet teiste teadlastega. Selle olulise dokumendi põhjalik ja hoolikas lugemine paljastab šokeerivaid fakte.

Esiteks leiame jaotisest “Kogu genoomi järjestamine“ (Whole-Genome Sequencing), et viiruse isoleerimise ja tervikliku genoomi sekveneerimise asemel leidsid nad PCR-sondide abil puhastamata proovidest 37 aluspaari. Täielik genoom koosneb väidetavalt 30 000-st aluspaarist, kuid nemad võtsid 37 segmenti ja panid selle arvutiprogrammi, mis genereeris ülejäänud aluspaarid (võttes inspiratsiooniks sarnaselt genereeritud SARS-CoV-1 andmed). 

Kas siinkohal pole tegemist teadusliku pettusega? See on samaväärne olukord: rühm teadlasi väidab, et on leidnud ükssarviku, kuna nad leidsid tüki kabjast, karva sabast ja jupi sarvest. Seejärel lisavad nad selle informatsiooni arvutisse, programmeerivad tehisliku ükssarviku ning väidavad, et see arvuti taasloome on tõeline ükssarvik. Muidugi ei olnud nad kunagi ükssarvikut näinud, seega nad ei oleks saanud selle geneetilist koosseisu uurida, et võrrelda oma proove tõelise ükssarviku kapjade, karvade ja sarvega.

Teadlased väidavad, et nad valisid SARS-CoV-2 tegeliku genoomi “konsensuse” teel, justkui hääletuse käigus. Erinevad arvutiprogrammid genereerivad kujuteldavast “ükssarvikust” erinevaid versioone, nii et teadlased tulevad rühmana kokku ja otsustavad, milline on tõeline kujuteldav ükssarvik.

Kuid veel šokeerivam avastus pärineb järgnevast tsitaadist:

“Uurisime SARS-CoV-2 võimet nakatada ja paljuneda mitmes tavalises primaadi ja inimese rakuliinis, sealhulgas inimese adenokartsinoomi rakkudes (A549), inimese maksarakkudes (HUH 7.0) ja inimese embrüonaalsetes neerurakkudes (HEK-293T). Lisaks Vero E6 ja Vero CCL81 [ehk ahvineerudest pärit] rakkudele. … Igat rakuliini poogiti suure hulga viirust sisaldava lahusega ja uuriti 24 tundi pärast nakatumist. CPE-d [tsütopaatilisi efekte ehk rakukahjustusele viitavaid märke] ei täheldatud üheski rakuliinis, välja arvatud Vero rakkudes, mis kasvasid 24 tundi möödudes  suuremaks kui 10 astmes 7. Seevastu näitasid HUH 7.0 ja 293T vaid tagasihoidlikku viiruse replikatsiooni ning A549 rakud olid SARS-CoV-2 infektsiooniga kokkusobimatud.”

Mida see tegelikult tähendab ja miks on see viroloogide kõige šokeerivam avaldus? Kui viroloogid üritavad nakatumist tõestada, on neil kolm võimalikku “peremeest” või mudelit, mida nad saavad testida. 

Esimeseks on inimene. Inimkatseid ei tehta tavaliselt eetilistel põhjustel ja seda pole kunagi tehtud ka SARS-CoV-2 või mõne muu koroonaviirusega. 

Teine võimalik peremees on loom. Unustades hetkeks, et nad pole kunagi kasutanud loomade nakatamiseks isoleeritud ja puhastatud viirust, kasutavad nad lahuseid, mis nende arvates viirust sisaldavad. Seda tehti ühes teadusuuringus (mida dr Andrew Kaufman on analüüsinud selles videos), milles kasutati geneetiliselt muundatud hiiri. Teadlased leidsid, et ükski metsik (tavaline) hiir ei haigestunud. Geneetiliselt muundatud hiirte rühmas kaotas statistiliselt tühine arv veidi karva. Nad ei kogenud ühtegi Covid-19 iseloomulikku sümptomit.

Kolmas meetod, mida viroloogid kasutavad nakkuse ja patogeensuse tõestamiseks, on meetod, millele nad kõige enam toetuvad. See on nende sõnul viirust sisaldavate lahuste inokuleerimine erinevatesse koekultuuridesse. Kuid see pole kunagi kudesid tapnud (lüüsinud), välja arvatud juhul, kui kudesid esmalt näljutatakse ja mürgitatakse. 

Ülaltoodud tsitaat on šokeeriv seetõttu, et viroloogid on oma meetodeid kasutades leidnud, et SARS-CoV-2 sisaldavad lahused, isegi suurtes kogustes, ei nakatanud ühtegi inimese koekultuuri. See tähendab selges eesti keeles seda, et nad tõestasid oma tingimustel, et “uus koroonaviirus” ei ole inimestele nakkav. See on nakkav AINULT ahvide neerurakkudele ja alles siis, kui lisatakse kompotti tugevad antibiootikumid (näiteks gentamütsiin ja amfoteritsiin), mis on neerudele teadaolevalt toksilised.

Kui inimesed tõesti mõistaksid, kuidas seda “teadust” tehti, jookseksid nad tõenäoliselt tormi, nõudes ausust, läbipaistvust ja tõde.

Allikad: Dr Tom Cowan, CDC, lingid artikli sees

Pilt: Bryce Knudtson

Toimetas Madis Mark