Foto: Alessandro Grandini / Adobe Stock

60ndatel olid Ameerika Ühendriigid keset sotsiaalset rassikriisi. Vahetult pärast Martin Luther King Jr.-i mõrva viis professor Jane Elliott läbi eksperimendi, et näidata õpilastele, mis on rassiline diskrimineerimine. Idee oli lihtne, kuid sügav. Ta tahtis, et õpilased kogeksid, kuidas meelevaldselt määratud erinevus võib neid eraldada ja üksteise vastu üles õhutada. Kas olete mõelnud, kuidas vaktsiinipassita inimeste diskrimineerimine sarnaneb rassismile? Või fakt, et sildistamine on aina enam normaliseerunud ja “uhuu-inimeste” üle nalja heitmist (ja nende vaigistamisele üles kutsumist) lubavad endale isegi m-ö lugupeetud ja haritud arvamusliidrid?

Artikkel ilmus Telegramis esmalt novembris 2021.

Jane Elliotti katse “Sinised ja pruunid silmad” oli sotsiaalpsühholoogias pöördepunktiks. Siin artiklis selgitame, mis katse ajal juhtus, ja arutleme selle tagajärgede üle.

Jane Elliotti eksperiment

Õpetaja Jane Elliott tegi oma klassiruumis õpilastele ettepaneku osaleda eksperimendis. Õpilased nõustusid sellega. Seejärel väitis õpetaja, et pruunide silmadega inimesed on paremad, kui siniste silmadega inimesed. Samuti palus ta pruunisilmsetel õpilastel kinnitada sinisilmsetele õpilastele käepaelad.

Silmade värv

Paari lihtsa ja meelevaldse näitega väitis Elliott, et pruunisilmsed inimesed on paremad. Õpilased olid üllatunud, kuid nad ei vaielnud. Nii lõi ta oma klassiruumis edukalt kaks erinevat rühma:

• Pruunide silmadega lapsed. Ruumis oli rohkem pruunide silmadega õpilasi. Nad tundsid end üleolevana ja neil oli autoriteedi (õpetaja) toetus. Pruunisilmsed õpilased tundsid ka sinisilmsete õpilaste üle teatavat võimu, kui nad neile käepaelad külge panid.
• Sinisilmsed lapsed. See oli väiksem grupp. Elliott väitis, et sinisilmsed inimesed on vähem intelligentsed ja vähem puhtad. Neid polnud mitte ainult arvuliselt vähem, vaid ka autoriteet oli nende vastu.

Diskrimineerimine

Väga kiiresti ilmnesid katse tagajärjed. Lihtne erinevus nagu silmavärv, mille autoriteet määratles ja kehtestas, tekitas õpilaste vahel lõhe.

Pruunisilmsed lapsed hakkasid sinisilmsete laste suhtes käituma agressiivselt ja õelalt. Viimased tundsid ennast pruunisilmsete laste poolt diskrimineerituna.

Kuidas diskrimineerimine välja nägi?

Tavaliselt ei ole “sinisilmsus” solvang. Kuid selles klassiruumis muutus sinisilmsus alaväärseks omaduseks. Sellest tulenevalt hakkasid pruunisilmsed lapsed  kasutama solvanguna sõna “sinisilmsed”. Pruunisilmsed lapsed ei tahtnud enam vahetunni ajal sinisilmsetega mängida. Samuti ahistasid nad neid pidevalt.

Eksperimendi tulemused

Meelevaldne jaotus õpilaste vahel süvenes katse käigus nii ekstreemseks, et see lõppes füüsilise vägivalla avaldumisega. Lapsed kaklevad, vaidlevad ja mõnikord ka löövad teineteist, kuid seekord ajendas neid silmavärv. Teisel päeval muutis Elliott grupid ümber. Ta ütles õpilastele, et pruunide silmadega lapsed olid alaväärtuslikud, ja kordas katset. Tulemused olid samaväärsed.

Klassiruumist pärismaailma

Kui see meelevaldne jaotus, mida Elliott mõne tunni jooksul süvendas, tekitas klassiruumis nii palju probleeme, siis mis toimub suuremas plaanis? Arvestades kõiki olemasolevaid stereotüüpe ja eelarvamusi, siis millist kahju tehakse?

See ei ole kellelegi üllatav, et mõned sotsiaalsed grupid diskrimineerivad teisi rahvuse, usutunnistuse, kultuuri [või vaktsineerituse] tõttu. Need erinevused viivad sõja ja vihkamiseni. Isegi pereliikmed võivad üksteise vastu pöörduda, kui mõni autoriteet äkki otsustab, et sellised erinevused on probleem.

Kasvatuse küsimus

Jane Elliott on sellise eksperimendi tagajärgede üle palju mõelnud. Ta ütleb, et on šokeeriv, kuidas lapsed, kes on tavaliselt üksteisega lahked, koostööaltid ja sõbralikud, muutuvad ühtäkki ülbeks, diskrimineerivaks ja vaenulikuks, kui nad kuuluvad “kõrgemasse seisusesse”.

Vihkamine ja diskrimineerimine, mida me täiskasvanute juures näeme, on pärit nende kasvatusest. Ühiskond pani neid uskuma, et nad on teistest inimestest paremad meelevaldsetel põhjustel, nagu nahavärv või sugu.

Minimaalsed grupid tänapäeval

Minimaalsete gruppide paradigma on meetod, millega uuritakse rühmadevahelise diskrimineerimise esinemiseks vajalikke minimaalseid tingimusi. See aitab mõista praeguseid diskrimineerimisega seotud probleeme. Tänapäeval tähendab aktiivne ränne erineva taustaga inimestele rohkem võimalusi üksteisega suhtlemiseks, mis on sageli konfliktide allikaks.

Mõnes kohas püsivalt elavad inimesed ja kultuurid tunnevad end sageli uute immigrantide poolt ohustatuna. Nende vastus on luua alaväärsuse ja paremuse vastandus. Nende lõhede tulemusena näete näiteks rassilist diskrimineerimist või isegi terrorismi. 

Diskrimineerimisvaba hariduse tähtsus

Minimaalse grupi paradigma põhimõte on luua subjektiivsed erinevused ja tekitada soosimisõhkkond. Seega jääb domineerivale grupile, keda toetab võimustruktuur, alati jõupositsioon. See protsess on mõnikord nii õhkõrn, et keegi ei märka selle toimumist. Mõned juhised selle mõju vältimiseks või vähendamiseks on järgmised:

• Erinevuste normaliseerimine. Hariduslikus kontekstis võib pealiskaudsete erinevuste normaliseerimine laste jaoks leevendada üleolekutunnet.
• Integratsioon tegevustes. Oluline on võimalikult palju segada erinevate joonte, uskumuste, kultuuride ja meditsiinilise taustaga inimesi ning panna nad ühise eesmärgi nimel koostööd tegema.
• Õpetaja roll. Autoritaarses keskkonnas tunneb autoriteedile (antud juhul õpetajale) kõige lähem grupp end üleoleva ja õigemana. Järelikult peaksid õpetajad märkama diskrimineerimist, mitte olema ässitajaks [surudes näiteks peale vaktsineerimist]. 

Kokkuvõttes demonstreerib Jane Elliotti eksperiment kooseksisteerimise ja koostöö haprust. Samuti näitab see, kuidas meelevaldsed ja subjektiivsed asjad võivad sõpru, pereliikmeid ja kodanikke üksteise vastu pöörata. 

Allikad: Exploring Your Mind, ResearchGate

Tõlkis ja toimetas Teilo T. London