Foto: U.S. Army photographer, Avalik omand, Wikimedia Commons

Ajakirjas Health ilmus 4. augustil 2008 artikkel, mille kohaselt meditsiini- ja teaduseksperdid olid toona jõudnud järeldusele, et 1918. aasta gripipandeemia ajal oli peamiseks surmapõhjuseks bakteriaalne nakkus, mitte gripiviirus. Marylandis Silver Springis asuva relvajõudude tervisejärelevalve keskuse meditsiinimikrobioloog John Brundage ütles (vaata ka viide 1 ja viide 2 ), et järgmise gripipandeemia – kas linnugripi või mõne muu – vastu võitlemiseks peaksid valitsused sellele järeldusele tähelepanu pöörama ja antibiootikume varuma. Brundage’i meeskond jõudis sellisele järeldusele, kogudes 1918. ja 1919. aastast pärit haiguslugusid, mis kirjeldasid nakatumiste mustreid. Seda järeldust pidas tollal tõeseks ka Anthony Fauci, kellest sai jaanuaris 2020 Valge Maja koroonaviiruse töörühma juhtivekspert.

Kuigi üle maailma levis 1918. aastal erakordselt nakkav gripiviiruse tüvi, suri enamik 20 kuni 100 miljonist Hispaania gripi ohvrist bakteriaalsesse kopsupõletikku, mis tekkis üldjuhul kergete gripijuhtumite tagajärjel, järeldas Brundage’i uurimismeeskond.

“Oleme täielikult nõus, et bakteriaalne kopsupõletik mängis 1918. aasta pandeemia suremuses suurt rolli,” kommenteeris seda uurimust Anthony Fauci, kes oli aastal 2008 Marylandi osariigis asuva riikliku allergia- ja nakkushaiguste instituudi direktor, ja avaldas koos kaasautoritega ka vastava uurimuse.

1918. aasta epideemia muutis mikrobioloogide seisukohti

On hästi teada, et kopsupõletik põhjustab gripipuhangus enamiku surmajuhtumeid. 19. sajandi lõpul tunnistasid arstid kopsupõletiku enamiku gripiohvrite surma põhjuseks. Teistes 20. sajandi nakkuspuhangutes ohjeldasid arstid surmajuhtumeid antibiootikumidega nagu penitsilliin, mis avastati küll juba 1928. aastal, kuid mida hakati patsientidel laialdaselt kasutama alles 1942. aastal (penitsilliini katsetati esmakordselt inimese peal aastal 1941).