Foto: Karl-Josef Hildenbrand /dpa – Bildfunk

Avaldame kolmanda ehk viimase osa saksa mikrobioloogi Stefan Lanka artiklist, mis on avaldatud saksa ajakirjas WissenschaftPlus (“Viiruse vale tõlgendamine II”). Selles osas annab ta vastused olulistele teaduslikele küsimustele, millele prof Christian Drosten ega ükski teine viroloog ei ole suutnud (vähemalt avalikult) vastata. Esimest osa saad lugeda siit ja teist osa siit.

[Eelmises osas välja toodud küsimuste] vastused peituvad prof Drosteni dokumenteeritud toimingutest koroonatesti väljatöötamisel ja prof Drosteni dokumenteeritud suutmatusest seda [teaduslikku kohustust] siiani täita.

Viroloog Drosten, kes töötas välja uue koroonaviiruse (esmalt 2019-nCoV, alates 7. veebruarist 2020 nimega SARS-CoV-2) avastamismeetodi, kirjeldab testimisprotseduuri väljatöötamist 23. jaanuaril 2020 avaldatud väljaandes. Selle artikli 3. lehekülje vasakpoolses veerus, kaheksa rida altpoolt, kirjeldab ta oma lähenemise esimest ja otsustavat sammu:

“Enne 2019-nCoV-ga seotud juhtumite avalike viirusejärjestuste väljakuulutamist tuginesime sotsiaalmeediale, kus teatati SARS-i sarnase viiruse avastamisest. Seetõttu eeldasime, et haiguspuhanguga oli seotud SARSi-laadne CoV.”

See tähendab, et prof Drosten ja tema töötajad on sotsiaalmeedias avaldatud teadete põhjal aktsepteerinud, et ebatüüpilise kopsupõletiku väidetav puhang võib hõlmata SARS-iga seotud koroonaviirust. Sel hetkel puudusid kliinilised andmed, mis oleksid võinud olla sellise eelduse aluseks. Mis oli tema järgmine samm?

“Me laadisime alla kõik SARS-iga seotud täielikud ja osalised viirusjärjestused (keskmine pikkus > 400 nukleotiidi), mis olid 1. jaanuaril 2020 GenBankis saadaval.” Lehe paremas veerus jätkub: “Me joondasime need järjestused [Stefan Lanka märkus: mis põhinevad antud SARS-viiruse standardjärjestusel] ja kasutasime neid joondatud järjestusi oma testide väljatöötamiseks.”

“Pärast esimese 2019. aasta nCoV järjestuse avaldamist virological.org-is, valisime välja kolm testi selle põhjal, kui hästi need vastasid 2019. aasta nCoV genoomile (joonis 1).”

Nendest märkustest tulenevad selged vastused, järeldused ja tagajärjed:

I. Kas prof Drosten on kontrollinud, kas geenijärjestused, mis on tema testimisprotseduuri aluseks ja mille Hiina viroloogid välja pakkusid, on tegelikult viirusest pärinevad järjestused?

Vastus on eitav! Ta ei suutnud kontrollida, kas pakutud järjestused pärinesid viirusest, sest kaks olulist publikatsiooni, mis kirjeldasid tema kasutatud geenijärjestuste genereerimist, polnud talle enne testi käiku laskmist kättesaadavad.

II. Kas prof Drosten on teinud kohustuslikke kontrollkatseid ja tõestanud, et tema kasutatavad järjestused pärinevad viirusest? Kas ta on läbi viinud kontrollkatsed välistamaks, et need järjestused tekivad igas ainevahetuses, võib-olla isegi taimedes, näiteks Tansaania papaias, või ainevahetuses seoses haigustega?

Vastus on eitav! Ei tema, CCDC viroloogid ega teised pole tõestanud, et vajalikud kontrollkatsed on tehtud, ja kui on, siis pole neid avaldatud. Nende oluliste kontrollkatsete jaoks tuleb järjestada tervete (ja haigete) inimeste ainevahetuse lühikesed geenijärjestused. Need tuleb kokku panna samade arvutiprogrammide abil, millega sekveneeritakse viiruse genoom.

Seda katset pole kunagi tehtud ega avaldatud. Seda mõtteseadustest ja viroloogia loogikast tulenevat kohustuslikku kontrollkatset isegi ei mainita. Selle katse teostamise ja avaldamise hetkel saab koroonakriis läbi.

Teine teaduslikust loogikast tulenev kontrolluuring on intensiivsem. Selleks tuleb PCR-meetodit rakendada kliiniliste proovide puhul, mis pärinevad nii inimestelt, kellel on muid viirusega mitteseotud haigusi, kui ka tervetelt inimestelt. Samuti tuleb testida loomadest ja taimedest võetud proove, kas need saavad positiivse tulemuse või mitte.

Neid täiendavaid kontrollkatseid, mis on testimisprotseduuri valideerimise jaoks olulised, pole tänaseni tehtud. Pole isegi väidetud, et need on läbi viidud. Sel põhjusel on nende testimismeetodite leiutajad ja tootjad kinnitanud asjakohast teavet kasutusjuhendis, mis väidab, et testi kasutatakse ainult õppeotstarbel – see ei sobi diagnostikaks.

Ma võin veendunult ennustada, et inimesed, kes vabastavad lamerakk-epiteeli koetüübist pärit geenijärjestusi, näiteks neeruhaiged, saaksid prof Drosteni välja töötatud PCR-i abil “positiivse” vastuse, kui nende proovide sisu mitmekordistuks ja kontsentreeruks. On väga tõenäoline, et kõikide organismide testimistulemused võivad olla positiivsed.

Kutsun biokeemikuid, bioinformaatikuid, virolooge ja rakukultuuride spetsialiste neid kontrollkatseid läbi viima, neid avaldama ja neist teavitama. Ma kavandasin kontrollkatse, kus on algusest peale välistatud, et kasutatud proovimaterjal on enne kontrollkatset või katse käigus saastunud SARS-CoV-2 viirusega.

Kontrollkatsete läbiviimise kulud kaetakse täielikult, kui minul ja neutraalsetel vaatlejatel lubatakse kontrollkatsetel viibida ning iga samm on dokumenteeritud. Palun kontakteeruge teaduskirjastusega, et nad võtaksid meiega ühendust. Tulemused lõpetavad koroonakriisi koheselt. Pole kasu, kui ainult mina esitan kontrollkatsete tulemused.

III. Milliste eelduste, katsete ja kontrolleksperimentide põhjal saab professor Drosten väita, et testimisprotseduuriga, millega ta tuvastab koroonaviiruse kümnest geenist koosnevast genoomist ainult kahele geenile kuuluvaid lõike, avastatakse terviklik, aktiivne ja haigusi põhjustav viirus? Ja mitte vaid viiruse fragmente pärast oletatavat immuunsüsteemi võitlust, või “defektseid”, “mittetäielikke” või “kahjutuid” viiruseid, mis on tüüpilised ja moodustavad 50% meie kromosoomide geneetilisest massist?

Prof Drosten ei võtnud neid loogilisi küsimusi arvesse, sest neid pole tema väljaannetes ja väidetes kusagil näha. Ainult lühikeste geenijärjestuste tuvastamine viiruse geneetilise materjali pikast ahelast ei saa kunagi tõestada puutumata ja seega reprodutseeritava viiruse olemasolu. Sellise PCR-testi kehtivaks nimetamiseks tuleks kõigepealt läbi viia uuringud, mille tulemused näitavad, et lühikeste geenijärjestuste tuvastamine tuvastab automaatselt ka viiruse terve ja puutumata geneetilise ahela olemasolu. Siiani pole selliseid loogiliselt veenvaid uuringuid läbi viidud ega mainitud.

Koroonakriisi alguses nimetas raku enda kahjutute, mittetäielike või defektsete viiruste valdkonna juhtiv viroloog prof Karin Mölling koroonameetmeid põhjendamatuteks. Ta on oma väljaannetes ja raamatus näidanud, et pool inimese geneetilisest koosseisust, st pool järjestustest, mis moodustavad meie kromosoomid, on viiruste mitteaktiivsed ja defektsed geenijärjestused. Mida ta ei tea või ei maini, on asjaolu, et ainevahetus toodab pidevalt suures koguses mis tahes koostisega RNA geenijärjestusi, mis ei ilmu kromosoomides DNA järjestuste kujul. See fakt seab kahtluse alla kõigi RNA viiruste, näiteks koroonaviiruste, Ebola viiruse, HIVi, leetriviiruse ja SARS-viiruste olemasolu väited. See on ka põhjus, miks kontrollkatsed ei lõpeta mitte ainult koroonakriisi, vaid ka kogu viroloogia põhjustatud hirmu ja väärkohtlemise. Võin teile kinnitada, et viirustele omistatavad nakkuse tegelikud põhjused ja nähtused on tõestatud sõna “teadus” positiivses tähenduses. Selle kohta viitan ajakirja WissenschafftPlus nr 1/2020 eelmisele artiklile “Viiruse väärtõlgendamine I“.

Lisateavet Stefan Lanka uurimistöö kohta leiab ajakirja WissenschafftPlusi kodulehel või Telegrami (rakenduse) kanalis Corona_Fakten.

Allikas: WissenschaftPlus, The Truth Seeker (ingliskeelne tõlge)

Foto: Karl-Josef Hildenbrand /dpa – Bildfunk

Toimetas Madis Mark