Snowdeni hiljutiste paljastuste ning üha enam inimeste privaatsust rikkuvate tehnoloogiavõimaluste valguses on tõusnud jälgimistegevuse kasulikkus kahtluse alla. Kuigi enamik inimesi soovib, et nende eraelu jääks nende endi teada, luuakse järjepidevalt uusi tooteid, mis on mõeldud “meie elu paremaks ja lihtsamaks muutmiseks“, kuid mis tegelikkuses viivad meid hoopis düstoopiale aina lähemale. Lapsi jälgiv randmepael on uusim leiutis kaheldava väärtusega tehnoloogia valdkonnast.

Kujutagem ette, et jälgime kahe USA-s elava 11-aastase poisi igapäevaelu. Aiden ja Foster on lõpetamas reedest koolipäeva, kui Aidan otsustab kutsuda sõbra endale külla. Poisid saadavad oma vanematele sõnumi ning saavad selleks loa. Bussiga sõites saadetakse Fosteri koolile ja vanematele randmepaela sensori ning telefoni poolt teade, et noormees ei liigu oma tavalist trajektoori mööda. Kuna kooli teavitati sellest, et poiss läheb sõbrale külla, siis politseisse ei helistata.

Olles jõudnud koju, tuvastab integreeritud koduvõrgustik Aideni ning saadab tema vanematele sõnumi tema saabumise kohta. Süsteem saadab neile ka külla tulnud Fosteri info – füüsilise kirjelduse, aadressi, sugulaste nimekirja, tervisenäitajad ja sotsiaalmeedia profiili – ning selle abil märkavad Aideni vanemad, et poisil on sülearvuti. Kuid muret, et poisid võiksid sobimatuid veebilehti külastada, pole: Fosteri profiili järgi on tema arvutile seatud PG13 piirang.

Kui poistel läheb kõht tühjaks, soovib Foster võtta purgist küpsiseid, kuid tema randmepael hakkab vibreerima, et hoiatada teda küpsistes leiduva gluteeni eest, mille vastu ta on allergiline. Selle kohta saab teate ka Aideni ema, kes uurib võrgustikuga ühendatud külmkapi ja köögikappide sisu. Leidmata sealt gluteenivabu tooteid, tellib ta poistele gluteenivaba pitsa.

Kui poisid tahavad telekat vaadata, lülitab see ennast Aideni lähenedes ise tööle ning pakub välja tema lemmikkanaleid. Televiisor märkab, et poistel on sensoriga korvpall ning pakub välja korvpallimängu. Kui poisid vaatavad telekat, pakub see välja kohaldatud reklaame ja soovitab Aidenil seal näidatud tooteid oma soovide nimekirja lisada. Poiss teeb seda ning selle kohta saadetakse tema emale teadaanne koos meeldetuletusega poisi sünnipäeva kohta.

Mingil hetkel mainib televiisor, et päikesevalgust jätkub veel 90 minutiks ning et poiss pole sel päeval oma soovituslikku 120 minutit füüsilist trenni teinud. Teler lülitub välja ning pakub poistele kolme treenimisvõimalust. Poisid lähevad hoovi korvpalli mängima ja Aideni ema saab hoiatuse, et poisid lahkusid toast, aga unustasid tuled põlema. Ema saab  samuti jälgida Aideni füüsilisi näitajaid nagu pulssi ja vererõhku.

Hirmuäratav, eks?

Helikopter-lapsevanema tehnoloogia

Aga just sellisena kujutas aasta alguses toimunud tarbeelektroonika messil Consumer Electronics Show tulevikku Cisco Systems. Eelmainitud stsenaariumi esitles turundusjuht Robert Barlow koos animatsiooni, diagrammide ja statistikatega tööstusprofessionaalidele.

“Tehnoloogia selle jaoks juba eksisteerib,“ ütles Barlow, näidates sensoriga korvpalli. Tema sõnul suudab Cisco koguda infot mitmetest allikatest, et teenida Kõige Internetil (Internet of Everything) abil järgmisel aastakümnel miljardeid dollareid kasumit.

Kuid mis saab inimestest, kes seda randmepaela kandma hakkavad? Mis saab nendest Aidenitest ja Fosteritest? Mõned arvavad, et see on nendele hea: nende vanemad saavad neid kaitsta pornograafia, kahjuliku toidu ja ülekaalulisuse eest, ilma et peaks ise füüsiliselt lastega tegelema. Teised aga arvavad, et selline samm röövib nendelt nooruse rõõmud – milline lapsepõlv see on, kui iga sinu liigutust jälgitakse, analüüsitakse, registreeritakse ja hinnatakse? Kui laps ei saa avastada ja proovida uusi asju, olla tema ise, ilma et teda jälitav tehnoloogia saadaks pidevalt laiali kõikvõimalikke teateid ja hoiatusi?

Ohtlik keskkond võiks sellist järelevalvet ju õigustada, kuid USA-s ja teistes rikastes riikides, kuhu Cisco ja sajad teised firmad oma tooteid müüvad, pole inimröövide ja vägivaldsete kuritegude osakaal nii suur. See on pigem “helikopter-vanema“ tehnoloogia – vanem ei pea isegi üritama oma lapsega aega veeta ega teda õpetama, sest tehnoloogia teeb seda kõike tema eest ning olles võrgustikuga ühenduses, on laps pidevalt vanema kontrolliva silma all.

Sihtmärkideks ka vanurid

Paraku pole lapsed (ja loomad) ainukesed, kelle peal tahetakse sellist tehnoloogiat rakendada. Ka täiskasvanud on sihtmärkideks, näiteks pannakse vanematele inimestele külge sensorid, et sugulased saaksid kaugelt hoida silma peal nende füüsilistel näitajatel. Kõik see aga õõnestab inimestevahelisi pärissuhteid. Kui sul on virtuaalses võrgustikus olemas kogu info mingi inimese kohta, siis kaob vajadus või tahe nendega ka päriselus kohtuda ja suhelda. Nii aga Cisco entusiastlikud inimesed ise ei arva.

“Hämmastavad asjad juhtuvad, kui sa ühendad selle, mis oli eelnevalt ühendamata,“ ütles üks töötaja Cisco väljapaneku juures, “kõik mida sa teed, toodab infot. Mida rohkem me neid ühendusi ehitame, seda rohkem suhteid me ehitame.“

Kas tõesti enda lähedaste iga sammu, füüsilise näitaja, rutiinist välja jääva tegevuse maniakaalne jälgimine tugevdab inimsuhteid? Või tekitab usaldust? Kas automatiseeritud soovituste, hoiatuste ja piirangutega loodud elukogemus on see, mida me endile sooviksime?

Palju on juttu sellest, kuidas valitsused nuhivad oma kodanike järele ning kuidas kindlad seadused, avalikku ruumi paigaldatavad tehnoloogiad ning pealtkuulamisseadmed on suureks ohuks meie privaatsusele, kuid lõppkokkuvõttes oleme meie privaatsusele suurimaks ohuks meie ise. Meie söödame vabatahtlikult suurfirmadele infot ning nii ongi Google, Facebook ja Twitter rajanud oma impeeriumid sellele, et me eelistame mugavust privaatsusele.

Me pole veel sealmaal, kus kõikjale oleks paigaldatud tillukesed kaamerad, mis jagaks kohe kõike või kus teleekraan annab meile käske ning jälgib, et me valesti ei käituks, ning loodetavasti me ka ei jõua niikaugele. Ometi tuleb tõdeda, et praegu on õige aeg arutleda avalikult privaatsusest ja piiridest, mida tehnoloogia ei tohi ületada.

Allikad: The Guardian 1, The Guardian 2,  GigaOM,

Foto: www.theguardian.com

Toimetas Marlen Laanep