Foto: Vabadused.ee ekraanikuva

Eesti teaduste akadeemia energeetikakomisjoni esimees ja endine Tallinna Tehnikaülikooli professor, elektriinsener Arvi Hamburg ütles intervjuus portaalile Vabadused.ee, et kuivõrd kliimaga võitlemine meile jõukohane ei ole, tuleks hoopis proovida kohaneda. Kas see kohanemine aga õnnestub, kui me CO2 hirmus oma senised energiaallikad kinni paneme ja vaid tuule- ja päikesenergiat arendame?

Arvi Hamburg märgib kliimast ja selle muutumisest rääkides, et meil ei ole suurt mõtet kliimamuutustega võidelda. Ta ütleb seda lihtsal põhjusel: “Võitlus ei ole meile jõukohane.” Kliima on Hamburgi sõnul liialt keeruline süsteem, et me selle muutumist nii täpselt mõistaks. Seda mõjutavad nii päikesekiirgus kui ookeani hoovused, võimalik, et ka Maa pöördenurk päikese suhtes või selle muutumine jne. “Aga me ei oska neid ju analüüsida, ei teagi neid kõiki,” märgib ta ja lisab, et seda, palju ühes tonnis kivisöes selle põletamisel lenduvaid aineid tekib, me teame. Ehk Hamburgi hinnangul lähtutakse kliimamuutustega võitlemisel miskipärast vaid ühest muutujast – CO2-st. “Ma tahan öelda seda, et me võime ka CO2 nulli viia, aga see kliimamuutusi ei takista. Kliima muutub ikka oma rada pidi,” märgib ta. “Keskendume jälle ühe pisikese sektori peale ja teeme endale tohutu palju jama, aga ega villa nagu vist ikka ei ole. Pigem peaksime kohanema,” ütleb Hamburg.

Hamburgi sõnul moodustavad fossiilkütused praegu 80% kogu maailma energiatarbimisest. Elektritootmises moodustavad fossiilkütused 64%. Kui soovida see nulli viia, peab küsima, mis tuleb asemele? Ja küsimus ei ole tegelikult vaid selles, mis tuleb asemele, vaid ka selles, et energiavajadus maailmas ajaga kasvab.

Sellises kontekstis ei ole tegelikult väga üllatav, et suured arenevad ja energianäljas riigid, nagu India või Hiina plaanivad järjest avada hoopis uusi kivisöe-elektri võimsusi ja kivisöe eksport tegi mullu rekordi.

Miks me CO2-te kinni ei püüa?

Põlevkivielektri tootmisel võiks Hamburgi sõnul ka siis tulevikku olla, kui me seda CO2-poliitikat tõepoolest edasi ajame ja nn süsinikunulli püüame. Hamburgi sõnul – ta ütleb, et ei ole selle mõttega sugugi originaalne, vaid viitab lahkunud akadeemik Endel Lippmaale – võiks CO2 tänapäevaste tehnoloogiate abil lihtsalt kinni püüda ja kasvõi salvestada. Kui me sellega midagi kohe ette ei oska võtta või seda kuidagi väärindada, siis tulevikus ilmselt tehnoloogia arenedes oskame. “Meil on see jutt, et fossiilkütuste tarbimine tuleb lõpetada. Noh, see on niisugune kolmanda klassi aritmeetika. On teada, et süsinikku lendub iga tonni põletamisest, aga paneme null tonni ja siis on null lendumist ja klaar. Inseneri jaoks on see natukene arusaamatu,” arutleb ta ja lisab, et selliste keeldude ja käskude vormis tehnoloogia areneda ei saa.

Ent arusaadavalt on energia iga riigi jaoks üks olulisemaid küsimusi, sest sellest sõltub otseselt nii inimeste heaolu kui majanduse areng. Kui meil on kallim hind, siis me ei ole lihtalt konkurentsivõimelised. Hamburg arutlebki, et tänase turu asemel võiks meil tegelikult olla suhtumine, et elekter ei ole mitte turukaup, vaid avalik teenus, millel on tarbija poolt määratud kvaliteet, hind ja keskkonnamõjud. Samuti peab olema tagatud varustuskindlus ja see olekski siis riigi ülesanne, et inimesed ning ettevõtted, mis seda teenust vajavad, selle kätte saaks.

Just seesama varustuskindlus peaks meid taastuvenergiat eelisarendades tema sõnul kõige rohkem murelikuks tegema. Kui me oleme nõus tuuleparke ehitama ja neile subsiidiume maksma, siis see on üks asi. Kuid kui ettevõttel, nagu Kundas asuv puitmassi tootmisele spetsialiseerunud AS Estonian Cell, millel on suur elektrivajadus, on vaja püsivat ja stabiilset elektrit, siis tuulikute abil ta seda ei saa ning siis ei saa ka toota.

“Kliima muutub kogu aeg”

Kokkuvõttes näemegi tänases kontekstis, et ehkki sõnades muretsetakse Euroopas endiselt CO2 ja kliima pärast, siis tegelikult on energianälg ka siin selline, et söeelektri tootjaid ei pea üldse kaugelt Aasiast otsima. Ka ligi 25% Saksamaa elektrienergiast tuleb praegu söejaamadest, kuna tuumajaamad otsustati seal sulgeda, taastuvenergiasse küll investeeriti, kuid Venemaa gaasile panustamise hinnaga, mida kasutati siis vajamineva juhitava võimsuse arendamiseks. Kuna odav gaas kukkus Venemaa agressiooni järel ära, ei jäägi muud üle, kui pruunsöega elektrit toota. Hamburgi sõnul töötavad söejaamad samamoodi edasi ka Taanis, mis on meie ettekujutuses ju lausa tuulikute kodumaa, ja mujal. “Me oleme niisugused huvitavad, et tekitame ise endale probleemi ja siis lahendame selle probleemi ning oleme tohutult õnnelikud. Ja siis leiame, et selle õnne juures on sellised pahad, mustad terad ka, et seda CO2 tuleb liiga palju ja siis me ütleme – no see on ajutine,” arutleb ta.

Teatavas mõttes on Hamburgi sõnul ka meie Eesti elektrivõrgu probleemid – pidevad talvised katkestused – sellega seotud, et me tuule- ja päikeseenergiat eelisarendame. Suur osa ressursist kulub uute võimsuste ehk samade päikesepaneelide ja tuulikute võrku lülitamisele. Kuna need ei paikne ühes kohas, vaid hajali, on ka arusaadav, et liinide ehitamise kulud on suuremad – sinna läheb palju tööjõudu ja raha. Liinide korrashoiuteenus tellitakse aga sisse, mis tähendab, et püsivalt keegi, kes liine ja nende olukorda peensusteni tunneks, neid ei hoolda. Lisaks vajaks neljandik liinidest kindlasti ka uuendamist. Seega – kui investeerida rohkem vahendeid elektrivõrgu korrastamisse, oleks ka probleemid väiksemad. Ehk kui keegi soovib elektrikatkestusi kuidagi kliimamuutusega siduda, siis seda Hamburgi sõnul teha ei saa. “Kliima muutub kogu aeg sõltumatult sellest, mida meie siin toimetame oma liinidel või siin laua taga. Et pigem on meie ülesanne kliimamuutustega kohaneda,” ütleb ta.

Hamburg lisab, et tema hinnangul ei ole ka mingit kliimakatastroofi tulemas. Küll aga juhtub ilmselt see, et ükskord hakkavad aafriklased aru saama, et Euroopa on neid kui koloniaalmaid väga palju ekspluateerinud ning eurooplased on suured võlglased. Ja see tähendab, et immigratsioonisurve kasvab jätkuvalt ning majanduspõgenikke hakkab sealt tulema veel kümnete miljonite kaupa.

Loe pikemalt: Vabadused.ee

Aritkkel on valminud hiljuti avaldatud podcast-intervjuu põhjal, mida saab kuulata siit.

Toimetas Hannes Sarv / Vabadused.ee

Lühendas/edastas Mariann Joonas