Teie ees on saate “Faktidetektiiv” esimene täispikk osa! Viirusteooria ja nakkushaiguste teooria aluseks on alati olnud hirm vaenlase ees. Kunagi arvati, et haiguseid põhjustavad kurjad vaimud või jumalad, kes karistasid meid pattude eest. Hiljem hakati uskuma, et põhjuseks on pisikesed silmaga nähtamatud osakesed ehk patogeenid või mikroobid. Ja siiamaani lähtub meditsiin sellest, et kui leiame ühe spetsiifilise X-faktori ning kõrvaldame vaenlase, tuleb tervis loodetavasti tagasi. Teooriaid selle kohta, et inimene on haiguste eest ise vastutav või haigused tekivad puutudes kokku toksiinidega, levitatakse vähem.

Viirusteooria oli tegelikult olemas enne esimese viiruse avastamist. Esmalt peeti peamisteks vaenlasteks baktereid ja loodeti, et kui bakterid on hävitatud, saab inimene terveks. Aga kui haigused endiselt püsima jäid, arvati, et järelikult on mängus veel väiksem osake, mida me tavalise mikroskoobi all ei näe. Ja lõpuks, kui leiutati elektronmikroskoop, said teadlased viimaks ometi öelda: meil oli õigus – viirused ongi olemas!

Elus kehtib reegel: mida otsid, seda sa ka leiad. Kas teadus jääb täiesti objektiivseks, kui aluseks on dogmad, milles kahelda pole võimalik? Saksa mikrobioloog ja viroloog Stefan Lanka selgitab, et enne 1933. aastat leidus mitmeid juudi päritoluga teadlasi, kes pooldasid haiguste seletamiseks hoopis teistsuguseid teooriaid, kuid nad eemaldati positsioonidelt ning II maailmasõja lõpuks oli tänapäevane viirusteooria muutunud globaalseks dogmaks. Kui rahuperioodidel domineerisid teaduses pigem alternatiivsed teooriad, võimaldasid inimeste hirmud ja kannatused sõjakontekstis viirusteooria kui idee nähtamatust vaenlasest täielikult vastu võtta.