Fotod: Pam Ahern, Jo-Anne McArthur

Jo-Anne McArthuri auhinnatud fotod sünnivad enamasti salaja. Ta on jäädvustanud kümne aasta jooksul ja enam kui 40 riigis loomi, keda kasutatakse toiduainetööstuses, rõivatööstuses, loomkatseteks, transpordiks ja meelelahutuseks. Näiteks on ta külastanud nii Hiina karufarmi kui ka vaalapüüki takistavaid Sea Sheperdi vabatahtlikke Antarktikal. Loomade heaolu eest seisva MTÜ Loomus liige Annika Lepp intervjueeris McArthurit, kui naine hiljuti Skandinaavia ringreisi käigus Eestit väisas.

Neid loomi, keda Jo-Anne pildile püüab, nimetab ta nähtamatuteks. Need ei ole inimeste poolt palavalt armastatud lemmikloomad ega ka mitte looduses vabalt elavad suursugused metsloomad. “Nad on vaimud,” ütleb McArthur. 2013. aastal valmis režissöör Liz Marshalli käe all Jo-Anne’i elust ja tegemistest pajatav dokumentaalfilm “Vaimud meie masinas”. Samal aastal ilmus ka Jo-Anne’i projekt “We Animals” fotoraamatu kujul.

Tema veebruari lõpus Eesti Kunstiakadeemias peetud loengust jäi teiste südantlõhestavate lugude seas eriliselt hinge Jo-Anne’i kohtumine Hiina karufarmist päästetud karuga, kelle käpad olid eemaldatud delikatess-supi valmistamiseks, kuid kes kõigest hoolimata usaldas inimesi ja kallistas Jo-Anne’i õrnalt oma vigaste käpakestega.

 “Kuidas saad armastada mind, inimest, peale seda, kui sinult raiuti käpad ja tehti neist suppi?”

Jo-Anne, mulle tundub, et sellise töö tegija peab olema optimist. Kui palju Sa optimismi säilitamiseks vaeva pead nägema?

Positiivne ellusuhtumine on valik. Mul pole kahjuks palju aega oma hobide jaoks, kuid mulle meeldib lugemine, rattasõit, mägironimine. Naudin rahu ja vaikust. Ma suudan enda jaoks paika panna tervislikud emotsionaalsed tõkked. Need kogemused, mis võivad tekitada tõsiseid emotsionaalseid haavu, matan ma endasse. Aga siin tulebki mängu “tervislik” pool – ma luban endal hetkeks halvasti tunda, tunnistan endale, et olen tundnud ennast halvasti, ning seejärel panen ma selle tunde “ära”.

Kas Sa jätad need tunded ja kogemused siis kuskile kindlasse kohta enda sees?

Ma kunagi tegin seda. Aga nüüd viskan ma need minema. Olen mõistnud, et minu energiapagas on piiratud ja ma ei saa kasutada oma energiat, et olla kuri või kurb. Kes sellest võidab? Mitte keegi. Ma pean ennast hoidma. Mul ei ole enam aega selleks, et vaielda väikeste inimestega selle üle, mida nad söövad või teevad. Minu energia on minu jaoks hinnaline ja ma pean seda kanaliseerima sinna, kus sellest kõige enam kasu on. Me kõik võidame sellest, kui oleme valivamad selle suhtes, millesse me oma südame paneme. Võid olla häiritud ja vihane, kuid see ei aita ei sind, teisi inimesi ega ka loomi.

Valiku tegemine tundub siiski keeruline. Kuhu Sa piiri tõmbad?

Oskus valida tuleb ajaga. Ma võtan depressiooni väga tõsiselt. Paljud inimesed, kes on tundlikud ja kirglikud, kannatavad depressiooni all. Nad on eesliinil, kuid see ei tähenda, et nad peavad ka kannatama enim. Näiteks näevad inimesed erinevaid artikleid ja pilte Facebookis ja nad saavad südamepõhjani kurjaks. Aga kas see midagi muudab? Inimesed peaksid ise selle kallal tööd tegema, et aru saada, mis nende jaoks töötab ja mis mitte. Tegelikult tahaksin ma kõikidele kaastundlikele ja heasüdamlikele inimestele soovitada parimat raamatut, mida lugenud olen. See on raamat kõigile headele inimestele, kes kannatavad selle maailma koleduste pärast. Raamatu nimi on “Aftershock” ja selle autoriks on Pattrice Jones.

Milline oli esimene foto, mille Sa tegid eelkõige loomaõiguslikust perspektiivist?

See oli aastal 1998, Lõuna-Ameerikas. Nägin ahvi, kes oli aheldatud akna külge. Ahvike ei saanud liikuda ei sisse ega välja. Ahv oli seal selleks, et turistid teda pildistada saaksid. Inimesed naersid ja rõõmustasid, et küll on tore ahvike. Mina olin ka nende inimeste hulgas. Kui nemad pildistasid loomakest suurest vaimustusest, siis mina tegin pilte, sest tajusin, kui jube ja vale see on. Ja sel hetkel ma mõistsin, et näen maailma teistmoodi. Ja ma tahaksin, et teised inimesed näeksid seda maailma nii, nagu mina näen, sest see, kuidas mina näen, on oluline. Ma teadsin, et minu maailmapilt muudab inimesi. Sellest ahvist saigi üks esimesi “We Animals” projekti fotosid. Sel hetkel teadsin, et saan üles ehitada mahuka projekti, mis keskendub nähtamatutele loomadele. Seesama ahvike, meie ees, oli täiesti nähtamatu. Kõik muu oli inimeste jaoks huvitav, aga mitte see vaene loomake.

Kas avalikkus ja meedia on Sinu töödest huvitatud?

Kuna selline temaatika on inimeste jaoks väga raske, siis hoiab meedia distantsi. Enamasti on meedia olnud minu lugude asemel huvitatud minust endast. “Ma ei taha avaldada su seafarmi lugu, aga sinust teeksin loo küll,” on üsna tüüpiline meediaesindajate vastus. Just seetõttu on “Vaimud meie masinas” ka peamiselt minust ja mu tööst. Seepärast on ka paljud artiklid eelkõige minust. Meedia on huvitatud kangelastest. Inimestele meeldivad kangelased. Ma aktsepteerisin seda juba ammu. Mõistan, et oma näo näitamine ja loo rääkimine on olulised. Ma räägin loomade lugu läbi oma enese loo.

Loodetavasti hakkab peavoolumeedia loomaõiguste vastu rohkem huvi tundma. See, et ta seda praegu veel ei tee, lihtsalt näitab, et me oleme kaua elanud teadmisega inimese ülemvõimust. Kõik, mille oleme loonud, on inimeste kaitsmiseks – majandus, linnad, jne. Me oleme välja lülitanud muu maailma: looduse ja loomad. Me oleme sel viisil arenenud tuhandeid aastaid. Inimesed ei sea seda kõike kahtluse alla – karnism on normaalsus. See on kõige alus. Ja siin tuleme meie, vaidlustades ajaloo, patriarhaadi, kultuuri, köögi. Toit on ju see, mis toob perekondi kokku, toit tekitab õnnetunde. Ühtäkki aga on kohal veganid, kes lõhuvad kõik ilusa ja loovad õnnetust.

Kas näed ka märke muutustest?

Nähtavuse suhtes on viimase 30 aasta jooksul palju muutunud. Kui tähele kas või panna inimeste omavahelisi jutuajamisi. Ikka ja jälle tulevad jutuks loomade õigused. Kuna hetkel olen ma Skandinaavia ringreisil, siis olen üllatunud, et siinkandis toimuvad väga avatud arutelud loomaõiguste teemal. Meedia on aga siiski veel tagasihoidlik. Meedia tahab objektiivsust, kuid kuna mul on eesmärk, siis lood, mida mina jutustan, on automaatselt peavoolumeedia huviorbiidist väljas. Nad saadavad mind oma juttudega põrgusse, kuna mul on agenda. Aga kõigil on agenda! Ma olen lihtsalt aus. Mõned agendaga ajakirjanikud kasutavad enda puhul sellist väljendit nagu “ökoaktivist” (environmental campaigner). See on selline ilus pehme termin. Kas ma pean ka kunagi hakkama kasutama enda puhul terminit “loomade heaolu eestseisja” (welfare campaigner) (Naerab.) Loomulikult olen ma tegelikult aktivist. Aga selleks, et oma sõnumit paremini levitada, tuleb mul ehk ühel päeval just taolist pehmet terminit kasutada.

Kirjeldasid raamatukaanel olevat, mitu loomkatset läbinud šimpansit Roni kui heasüdamlikku ahvi, kes vaatamata kõigele on inimestele andestanud. Kas Sina oled inimestele andestanud?

Ütleme nii: mulle meeldivad üksikisikud, aga mulle ei meeldi inimkond. Filmis (Vaimud meie masinas) ütles dr Theodora Capaldo, et inimkond ei tohiks muutuda katkuks. Aga mina leian, et me juba oleme selleks muutunud. Seetõttu peamegi olukorda muutma – üks inimene korraga.

Jane Goodall

Mis arvad, miks tegutsevad loomaõiguste valdkonnas valdavalt naised?

Kuna hetkel on mul käsil projekt, mille keskmes on tublid naised loomaõiguslikest liikumistest, siis olen sel teemal väheke uurimistööd teinud. Naisi on sotsialiseeritud olema hoolitsevamad kui mehed. Kuna elame patriarhaalses ühiskonnas, on naised rõhutud, mistõttu suudame paremini kaasa tunda teistele rõhututele. Naised märkavad rõhumist rohkem. Ja muidugi ei saa eitada bioloogilist faktorit. Ma tean, et paljud inimesed ei taha seda tunnistada, kuid naised peaksid oma sentimentaalsust ja emalikku hoolt kõrgelt hindama ja selle üle tänulikud olema. Need ei ole nõrkused. Sest vaadake, kuhu patriarhaat meid toonud on. Meie ühiskonnas ei ole meeste hulgas pehmus, sentimentaalsus ja hoolivus au sees – sellised asjad on naiste jaoks. Seetõttu on meestel keerulisem see nähtamatu barjäär ületada ja tunda end sealjuures jätkuvalt oma ringkondades aktsepteerituna. Loomulikult on maailmas palju kaastundlikke mehi, aga nad kahjuks ei väljenda alati oma tundeid. Nad ei saa seda teha nii, nagu naised saavad.

Aga räägi paari sõnaga veel oma uuest põnevast projektist.

Hetkel on projekti tööpealkirjaks “Unbound”. Me olen seda planeerinud juba kolm aastat, kuid mul kulub projekti lõpliku valmimiseni ühtekokku ilmselt 4-6 aastat. Ma kavatsen reisida mööda maailma ja üles leida loomaõiguste eest seisvaid tugevaid, inspireerivaid naisi igast ilmajaost, Venemaalt Hiinani. Põhjus, miks ma seda projekti alustasin, oli minu kokkupuude Jane Goodalliga, kes on üks minu suurtest eeskujudest. Ma tahan teistelegi näidata, kui palju on maailmas naisi, keda tasub alt üles vaadata ja endale eeskujuks võtta.

Kui Sa teed oma tööd, siis kas Sa vahel kardad ka?

Oh, ma olen kõige arem aktivist, keda Sa tead! Jah, muidugi ma kardan. Aga ega ma seetõttu ei peatu. Mäletan, kui Sea Sheperdil olles seilasime väikestel laevadel ookeanis. Ma ei tahtnud seda kunagi teha. Minu ümberkaudsed olid kadedad: “Sa oled nii õnnelik, et saad Sea Sheperdil olla.” Aga mina olin hirmust kange. Paraku on see minu kui fotograafi ülesanne – olla sündmustiku keskmes. Mulle tegelikult üldse ei meeldi käia farmides, mulle ei meeldi hiilides oma tööd teha, mulle ei meeldi inimestele valetada, aga ma pean seda tegema.

Annika Lepp

Allikas: Loomus

Vaata ka: Jo-Anne McArthur, We Animals, We Animals Facebook

Fotod: Pam Ahern, Jo-Anne McArthur

Toimetas Mariann Joonas