Foto: Telegram.ee + Canva.com

Meie koduplaneet Maa on habras ja veelgi õrnem on eluslooduse süsteem, kus kõik on omavahel seotud ja ka kõige väiksem tasakaaluhäire võib tuua kaasa tõsiseid tagajärgi. Sellest hoolimata tahetakse kunstlikult muuta nii pilvede koostist kui ka merebioloogiat ning peegeldada tagasi päikesevalgust, mõtlemata tagajärgedele, mis sellise mõtlematu sekkumisega kaasneda võivad. Waking Times tõi välja mõned geoinsenerluse projektid, mis rikuvad loodust ja pole pikemas perspektiivis jätkusuutlikud.

Stratosfääri aerosoolid

Aerosoolide emissioon, keemiapilved, keemiarajad ehk chemtrail’id – tuhanded lennukid pritsivad meie atmosfääri kemikaale, soolasid või muid osakesi, et peegeldada osa päikesekiirgust tagasi kosmosesse. Väidetavalt takistab see osal Päikese kiirgusest Maa atmosfääri jõudmist ning seda tehakse selleks, et üritada piirata globaalset soojenemist.

Teadlase hulgas on arutletud kemikaalide või muude (nt väävli) osakeste atmosfääri pritsimist juba üle kümne aasta. Nüüd tahetakse lisada veel rohkem väikeseid peegeldavaid osakesi atmosfääri ülemisse osasse (stratosfääri, mis asub 15–20 km kõrgusel Maa pinnast), et sundida neid liikuma konkreetsetele aladele (nt Arktika) või tõusma stratosfäärist kõrgemale. 1999. aastal toimunud geoinsenerluse-teemalise kohtumise kokkuvõttes väideti, et “globaalse soojenemise vastu võitlemise tehnoloogilise strateegia“ lõppeesmärk on teostada globaalne süsinikumaks.

See plaan tekitab hulgaliselt probleeme – ennekõike tekib mure globaalse ilmastikusüsteemi pärast. Ilmastiku kunstlikul muutmisel võivad olla ootamatud tagajärjed: see võib vähendada meie veevarusid, muuta põllumajanduses saagitootmise tsükleid, vähendades saagikust. Peale selle tekib oht puutuda kokku toksiliste või tundmatute ainetega, mis võivad kahjustada põllumajandussaadusi ja mõjutada ebasoodsalt puid, rääkimata nende mõjust inimese tervisele. Kui kunstlikult muuta põllumajandustsükleid, võivad meie tolmeldajad (linnud ja mesilased) hukkuda.

Tähele on hakatud panema ka globaalset pimenemist ehk Maale jõudva päikesevalguse vähenemist. Kui võrrelda tänapäevase päikesekiirguse kogust aastakümnete tagusega, võib näha selgeid erinevusi. Näiteks Iisraelis võrreldi 1950. aasta andmeid tänapäevastega ning leiti, et päikesekiirguse kogus oli langenud 22%. USA-s oli see näitaja 10%, endise Nõukogude Liidu aladel ligi 30% ning Briti saartel kohati 16%. Selle põhjuseks võib pidada ka keemiapilvi – geoinsenerluse tekitatud nähtav õhusaastatus peegeldab tagasi päikesevalgust, ennetades selle jõudmist maapinnale ning lisaks muudab see saastatus ka pilvede optilisi omadusi. Teadlased on mures selle pärast, et selline pimenemine häirib maailma veeringluse (vihmasadude) süsteemi.

Kosmosepeeglid

Astronoom Roger Angeli kirjutab plaanist lennutada kosmosesse hiiglaslik peeglite süsteem, mis peegeldaks tagasi väikese osa päikesekiirgusest. Ilmselgelt kaasneb selle hullumeelse ideega omajagu probleeme, aga peamiseks raskuseks võivad osutuda asteroidid. Peeglid oleksid väga haavatavad kosmoseprahi suhtes ja sellise hiiglasliku “kosmosevihmavarju“ hooldus nõuaks palju aega, kontrollimist ja raha.

Ookeani väetamine

Selleks, et vähendada CO2 koguseid atmosfääris, on tuldud ideele rikastada ookeane raudsulfiidiga, mis teoorias põhjustab süsinikku imava planktoni populatsiooni suure kasvu. Plankton imaks CO2 veepinnalt ja juhiks selle merepõhja, luues kunstlikke süsinikureservuaare. Teadlased loodavad ookeani kunstliku väetamise teel taastada ohustatud ökosüsteeme, eeldades teoreetiliselt, et selline tegevus mõjutab vaid kindlaid liike ning muudab veepinna ökosüsteeme.

Paraku puuduvad põhjalikumad uuringud sellise sekkumise üldiste mõjude kohta, sest rauaga ookeani väetamise mõju pole täpselt teada. Silmaga nähtavaks probleemideks on siinkohal asjaolu, et planktoni plahvatuslik kasv võib mõjutada toiduahelat ning mitmete teiste liikide arvukust – juba on tõestatud, et maailmameredes on tekkinud tasakaalutus osade kalaliikide, vaalade ja meduuside vahel. Pealegi seal, kus plankton vohab, võivad kalad hakata lämbuma ning ookeani väetamine võib kogu merekeskkonda happelisemaks muuta. 2010. aastal tehtud uurimuses toodi välja, et rauaga rikastamine stimuleerib toksilise ränivetika tootmist nitraadirikastes ja klorofüllivaestes alades. Uurimuse autorite sõnul tekitab see aga tõsist muret selle üle, kas suureulatuslikud rauaga väetamised tasuvad ära ning on jätkusuutlikud. Selline meetod võtab palju aega, selle kasutegur on väike, aga see võib tekitada mereelule tõsiseid probleeme.

Kunstlikud puud

Columbia ülikooli keskkonnateadlane Klaus Lackner on välja töötanud masina, mis suudaks asendada puud ja atmosfäärist välja tõmmata 1000 korda rohkem CO2-te kui tavaline puu. Teadlased arvavad, et ehitades nendest kunstlikest puudest süsteeme üle kogu maailma, suudaksid nad asendada loodust ning olla edukamad CO2 vähendamises. Probleem aga seisneb selles, et lisaks tehispuu kallidusele (min 600 dollarit 1 tonni eemaldatud CO2 kohta) ei teata täpselt ka seda, kuidas see mõjub loodusele, kui ühtäkki eemaldatakse 1000 korda rohkem CO2-te. See võib kahjustada ökosüsteeme ning lüüa paigast loomulike liikide tasakaalu, mis mõjutaks äärmuslikult toiduahelat.

HAARP ja Monsanto

HAARP on hiiglaslik 180 antennist koosnev võrgustik, mis edastab võimsaid elektromagnetilisi impulsse, et soojendada kindlat punkti Maa ionosfääris. See põhjustab märgatavaid hälbeid ilmastikus ja Maakera geofüüsikas, isegi sügaval maa all.

Raport The Case Orange on välja toonud tõendeid selle kohta, et kaitsesüsteeme väljatöötav ettevõte Raytheon suudaks HAARP-ile ehitada sellises mahus tehnikat, mis võimaldaks saavutada täieliku ilmastikukontrolli. See meenutab Monsanto korporatsiooni ambitsiooni saavutada kontroll biotehnoloogias. Praegu on üle 500 “kliimakindla“ geneetiliselt muundatud taimegeeni patendi nimekirjas, mis ootavad heakskiitmist Washingtonilt ja Brüsselilt. “Kliimakindlad“ GM-seemned on väidetavalt suutelised tootma saaki nii põua kui ka üleujutuste tingimustes.

Raporti Case Orange autorid sedastavad: “Meie uurimismeeskond on jõudnud järeldusele, et kliimamuutmise programmid, mida kontrollib sõjavägi, aga kiidavad heaks valitsused, viiakse täide salaja, et vältida kõige halvemat stsenaariumit, mida nad ilmselgelt ei soovi. Kaks peamist vahendit on temperatuuri kontrollimine kunstlike pilvede loomise kaudu ning ionosfääri manipuleerimine ionosfääri soojendajatega. Mõlema puhul on tegu põhimõtteliselt sõjaväeliste lahingusüsteemidena, mida saab vajadusel kasutada militaarsetel eesmärkidel. Kuna ionosfääri soojendajad on paigutatud erinevatesse kohtadesse üle maailma, võib eeldada, et valitsuste vahel on käimas tihe koostöö, et 2025. aastaks plaanitud kliimamuutustega: kontrollida ilma ja planeeti.“

2010. aasta mais esitas ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni alamkomitee ettepaneku kehtestada geoinsenerlusele moratoorium, aga seda ei võetud kuulda vaatamata kliimaga manipuleerimise puudujääkidele ning terviseriskidele. Ilya Perlingieri kirjutas oma uurimuses “Toksiliste metallide ja keemiliste aerosoolide tagajärjed inimese tervisele“: “Viimasel kümnendil on sõltumatud keemiapilvede testimised üle kogu riigi näidanud ohtlikku, äärmiselt mürgist segu, mis sisaldab baariumit, nano-alumiiniumiga kaetud klaaskiude (CHAFF), radioaktiivset tooriumit, kaadmiumi, kroomi, niklit, mükotoksiine, etüleendibromiidi, polümeerkiude jm. Baarium on võrreldav arseeni mürgisusega ning sellel on teatavasti leitud seos südamehaigustega, samas kui alumiiniumil tõestatud aju kahjustav funktsioon.“

Allikas: Waking Times

Toimetas Marlen Laanep