Foto: Harvard T.H. Chan School of Public Health + Canva.com

Avaldame väljaandes Intelligencer ilmunud intervjuu Harvardi ülikooli Nakkushaiguste uuringute keskuse (The Center for Communicable Disease Dynamics (CCDD)) epidemioloogi Michael Minaga, kes toob välja tõsiasja, et Covid-19 nn läbimurdelised juhtumid võivad olla suurem probleem, kui tervishoiusüsteemi esindajad on seni ametlikult tunnistanud. Artikli autor on Ameerika ajakirjanik David Wallace-Wells, kes on tuntud oma kliimamuutusi käsitlevate kirjutiste poolest.

Tegu on peavooluteadlase intervjuuga, mida millegi pärast peavoolumeedia ei kipu levitama… Kui nn vastuvoolu teadlased ütlesid juba eelmisel kevadel, et ainult tihe kokkupuude viirusega aitab sellest jagu saada ja sellised seisukohad tembeldati LIBAUUDISEKS (nt Knut Wittkowski, New Yorgi Rockefelleri ülikooli pikaajaline biostatistika, epidemioloogia ja uuringudisaini osakonna juhataja: “Koroonaviiruse saaks “hävitada”, kui isoleerimine tühistatakse“), siis nüüd on see sama seisukoht jõudnud ka peavoolu.

Intervjuus ütleb Mina kahte mõtlemapanevat (ilmselget) asja: esiteks on COVID-19 läbimurdejuhtumeid USA-s praegu palju rohkem, kui ametlikult tunnistada tahetakse ja teiseks õnnestub viirus lõpuks seljatada mitte sellega kokkupuudete piiramisega, vaid just nimelt loomuliku läbipõdemise teel saadud immuunvastuse tekkimisega. Kuigi USA-s ja kogu maailmas üritatakse praegu vähendada vaktsineeritud inimeste nakatumise osatähtsust, et vältida paanika külvamist rahva seas (ja edendada vaktsineerimiskampaaniaid), ei aita vassimine viirust seljatada. Palju rohkem kasu oleks sellest, kui olla lõpuni aus: jah, tõenäoliselt ootab riskigruppi kuuluvaid eakaid ees kolmas ja võib-olla veel mõni süst, aga keskealiste ja noorte puhul pole põhjust rasket haigestumist ega surmasid karta – ka uute tüvede puhul aitab meid pigem ikka meie oma immuunsussüsteem, mis õpib viirusega ilma sümptomaatilise haigestumiseta toime tulema. 

Ametlikult on (USA-s) vaktsineeritute hulgas “olematu” protsent läbimurdejuhtumeid

Wallace-Wells sõnastas oma artikli pealkirjaga “Ärge paanitsege, kuid läbimurdelised juhtumid võivad olla suurem probleem, kui tervishoiusüsteem on seni tunnistanud”. Ta toob välja, et mõiste “läbimurre” juba ise võib olla probleem. “Läbimurre” kõlab halvasti – see tähendab immuunpõgenemise mutatsiooni, mis on, kuigi haruldane, aga murettekitav nähtus,” kirjutab ta.

Vaktsiine ei ole kunagi testitud nakkuse leviku ennetamiseks, vaid ainult sümptomaatilise haiguse raviks. Teadlased nägid algusest peale ette, et tekib ka selliseid läbimurdejuhtumeid, aga need on valdavalt kerged. Kuid delta tüvi näib olevat asju muutnud. Vaktsiinid, nagu meile seda ka praegu söögi alla ja söögi peale kinnitatakse, töötavad COVID-i nakkuse tõsiste tagajärgede pärssimiseks: New York Timesi analüüsi kohaselt toimivad vaktsiinid hästi ja on raskete haigusjuhtumite ennetamisel mõnedes osariikides isegi 100-kordselt tõhusad. Aga suurem osa selle analüüsi andmetest pärineb enne delta tüve saabumist ja selle praeguse tõusu ajal näib vaktsiinide pakutavas kaitses olevat palju rohkem auke, kui seda avalikult tunnistatakse. Kuigi raskemad läbimurdejuhtumid on suhteliselt haruldased, võib näha selliste juhtumite tõusu. Küsimusi tekitas ka CDC enda raport, mille mõned slaidid läbimurdejuhtumitest vajasid tagantjärele silumist.

Viimase paari nädala jooksul (artikkel on kirjutatud 12. augustil – toim.), pärast USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse CDC siseesitlust praeguse laine tõsidusest, on epidemioloogid, terviseameti ametnikud, ajakirjanikud jt kirjutanud palju sellest, et lekkinud slaidid irdusid kontekstist, viidates palju hirmutavamale lähitulevikule, kui andmed tegelikult näitasid ning vaktsiinid toimivad ikkagi hästi, läbimurdejuhtumid on haruldased ja kerged ning pandeemiast on nüüdseks saanud vaktsineerimata inimeste pandeemia.

30. juulil avaldas Kaiser Family Foundation põhjaliku aruande, mis sisaldas 24 osariigi ja Columbia ringkonna osalisi läbimurde-andmeid ning teatas, et nakatumise, haiglaravi ja surma suhteline risk vaktsineeritutele oli nullilähedane või matemaatiliselt võrdne nulliga ning peaaegu kõigis osariikides oli ainult umbes üks protsent tuvastatud juhtumitest läbimurdejuhtumeid. Nende tipptasemel järeldus ütles: vähem kui üks protsent vaktsineeritud inimestest on kinnitatud läbimurdeinfektsioonidena ning nii surmade kui ka haiglasse sattumiste määr vaktsineeritute hulgas oli tegelikult null. Seda väidet kordas hilisem Timesi analüüs ja see toetas ka Anthony Fauci varasemaid rahustavaid avaldusi, et 99,2 protsenti juunis surnutest olid vaktsineerimata inimesed ja endise peakirurgi Vivek Murthy sõnu, et 18. juuli seisuga on “99,5 protsenti COVID-surmadest vaktsineerimata inimeste seast”.

Vaktsiinide efektiivsus delta tüve puhul langenud alla 60 protsendi

Need näidud toetavad õiget ametlikku kurssi: vaktsiinid toimivad suurepäraselt, eriti inimeste kaitsmisel haigestumise eest; praegust Delta lainet juhivad peamiselt vaktsineerimata inimeste juhtumid ja parim vahend pandeemia allasurumiseks on rohkem vaktsineerimine kui väga võimas vahend. Sellegipoolest võib andmeid lähemalt uurides näha, et osa rahvatervisega seotud teabest kipub vaktsiini mõju mittenakatumistele üle tähtsustama ning läbimurdeliste nakkuste ulatust ja ohtu alahindama. Ehkki sellised juhtumid pole kaugeltki ülekaalus, näivad need olevat piisavalt levinud, et kujundada haiguse kulgu.

“Sõnum, et läbimurdejuhtumid on äärmiselt haruldased ja et rahvas ei pea nende pärast muretsema, kui oled vaktsineeritud ja see on ainult vaktsineerimata inimeste epideemia, see sõnum ei pea enam paika,” ütles Harvardi ülikooli epidemioloog Michael Mina pikas intervjuus, mille sõnum kõlab järgmiselt. “Kui see oleks ikka veel alfa tüvi, siis peaks see paika, aga delta tüvega haigestuvad paljud inimesed. Nakkuse ülekandumist on palju ja minu isiklik arvamus on, et kogu arusaam karjaimmuunsusest, mis tagatakse kahe vaktsiinisüstiga, lendab selle uue variandiga väga kiiresti aknast välja.”

“Me näeme palju rohkem nakatumist just vaktsineeritud inimeste seas,” nõustus meditsiiniuuringute kliinikus Scripps töötav teadlane, Ameerika kardioloog Eric Topol, kes hindas, et vaktsiinide efektiivsus sümptomaatilise nakatumise vastu on nn metsiku tüve ja kõigi eelnevate variantide puhul 90% või rohkem, aga delta tüve puhul on see langenud umbes 60 protsendini. “See on suur langus,” möönab ta. Hiljem märkis ta, et langus võib olla koguni 50 protsenti ja et USA-s avaldatavad uued andmed viitaksid veelgi madalamale määrale. 11. augustil näitas Mayo kliiniku avaldatud suur trükieelne uuring, et efektiivsus nakkuse vastu on langenud koguni 42 protsendini.

“Läbimurdeprobleem on palju murettekitavam kui andmed, mida meie riigiametnikud on edastanud,” jätkas Topol. “Meil pole head ühtset jälgimissüsteemi. Kuid kõik näitajad, mis mul on, viitavad sellele, et radari all on palju rohkem, kui seni avalikkusele räägitakse, mis on kahetsusväärne.” Tulemuseks on tema sõnul üha suurem lõhe rahvaterviseasutuste sõnumite ja reaalajas ilmuvate andmete tähenduse vahel. “Ma arvan, et probleemi keskmes on inimesed – olgu see siis CDC või inimesed, kes briifinguid teevad, nende suur mure on see, et nad tahavad lihtsalt vaktsineerida. Ja nad ei taha uuristada auke vaktsiinide loosse. Kuid me saame tõega hakkama. Ja me peaksime kuulma tõtt.”

Kaiseri raportis kajastatud kesksed moonutused, mis ka mujal meediasse jõudsid, sealhulgas Timesi, on põhiline võrdlusvea tulemus, mis oleks pidanud olema ilmne kõigile, kes on pandeemia arenguga kursis. Peaaegu kõik need arvutused läbimurdejuhtumite kohta on koostatud 2021. aasta andmete põhjal, mis hõlmavad mitu kuud enne massilist vaktsineerimist (hääbuvalt oleks läbimurdejuhtumeid olnud vähe), mille jooksul valdav enamik juhtumite ja surmajuhtumite koguarvust leidis aset aasta jooksul (talvise tõusu ajal).

See tähendab, et juhtumite või surmajuhtumite esinemissageduse arvutamiseks kogu aasta andmete alusel tuleb juhtumite arengut jälgida kuude kaupa eri perioodidena. Ja kuna aasta esimesed kuud erinevad praegusest seisust, aetakse nende arvuliste suhetega inimesed segadusse. Kaks kolmandikku 2021. aasta juhtudest ja 80 protsenti surmajuhtumitest toimus enne 1. aprilli, kui ainult 15 protsenti USA-st oli täielikult vaktsineeritud, mis tähendab, et praegu võib-olla alahinnatakse läbimurdejuhtumite levimust kolmekordselt ja läbimurdesurmi viiekordselt. Kui suhtarvud arvutatakse, kasutades andmekogumeid, mis lõpevad enne delta tüve tõusu, lisab see täiendavat moonutatust andmete tõlgendamisel, kuna nii läbimurdejuhtumeid kui ka raskeid haigestumisi vaktsineeritute seas näib selle tüve puhul olevat palju sagedamini kui varasematel juhtudel.

Läbimurdejuhtumite arv kasvab järjepidevalt

Kahjuks on igakuiseid täpsemaid andmeid raske koguda, kuna CDC lõpetas enamiku läbimurdejuhtumite jälgimise mai alguses, enne delta laine algust, ja omaenda andmebaase pidavad riigid uuendavad neid sageli ebaregulaarselt ja mõnel juhul ka enda moodi. Ja kuigi mitmed USA osariigid näitavad levimuse määra, mis on ligikaudu kooskõlas Kaiseri täpsema ühe protsendi hinnanguga (näiteks Virginias on läbimurdeid 2,3 protsenti uutest juhtumitest ja 5,2 protsenti surmajuhtumitest), olid teistes mustrid erinevad. Näiteks Delaware’is oli 1. juulist kuni 22. juulini läbimurdejuhtumeid 13,8 protsenti juhtumite koguarvust. Michiganis oli 15. juunist 30. juulini see näitaja 19,1 protsenti. Utahis oli 8 protsenti uutest juhtumitest läbimurded juuni alguses, kuid juuli lõpuks delta tüve kasvades, kasvas ka osakaal 20 protsendini (isegi juhtumite koguarv peaaegu kahekordistus). Nende lekkinud CDC dokumentide kohaselt registreeriti eelmise kuu lõpu seisuga igal nädalal 35 000 sümptomaatilist läbimurdejuhtumit – umbes 10 protsenti riigi koguarvust. Eeldatavasti oli palju rohkem läbimurdejuhtumeid asümptomaatilised, mis suurendaks selliste juhtumite osakaalu veelgi.

Loomulikult ei ole juhtumite osakaal kõige täpsem näitaja – muude segavate tegurite hulgas peegeldab see vaktsineerimise suhtelist määra mitte ainult elanikkonnas üldiselt, vaid eriti kõige ohustatumate eakate hulgas. Ja need andmed on ebatäiuslikud ja mittetäielikud ning piiratud ka mitmel muul viisil, sealhulgas seetõttu, et inimeste testimine pole adekvaatne. Kuid ka killustatud andmed hakkavad peatselt midagi ütlema, mis viitab sellele, et läbimurdejuhtumid moodustavad suurema osa haiguste levikust, eriti käimasolevas delta-laines: tõenäoliselt vahemikus 5 kuni 20 protsenti praegustel juhtudel, mitte vahemikus 0 kuni 5 protsenti. Topol möönis, et olukord on selgelt halvenenud, kuna delta sai täielikult domineerivaks, lähenedes nüüd 100 protsendile kõigist USA nakkustest.”

Vaktsineeritud isiku suhteliste riskide kohta käivad arvud on usaldusväärsemad kui võrdlused, mis põhinevad nakkuste suhtelisel osal, sest riskiarvutus kontrollib tõhusalt vaktsineerimise määra. Kuid neil puudub ka kontekst ilma võrdlusteta samade andmetega vaktsineerimata inimeste kohta. 125 000 teadaolevat USA läbimurdejuhtumit juuli lõpuni moodustavad NBC Newsi andmetel vaid 0,08 protsenti vaktsineeritud elanikkonnast – see tähendab, et vähem kui kümnendik ühest protsendist kõigist vaktsineeritud inimestest on saanud kinnitatud läbimurdeinfektsiooni.

Kuid vaktsineerimata ja vaktsineeritud inimeste rühmi on keeruline täpselt võrrelda – sotsiaalse käitumise erinevused muudavad selle võimatuks, nagu ka haiguse vanuserühm ja vaktsineerimise vanuserühm, ja ajagraafikud on samuti erinevad. Osariigi teatel oli Californias 31. juuliga lõppeval nädalal vaktsineerimata inimeste keskmine juhtumite arv 33 juhtu 100 000 kohta, samas kui vaktsineeritute keskmine päevane juhtumite arv oli 7 juhtu 100 000 inimese kohta – see on enam-vähem viiekordne langus. Kuid viiekordne või isegi kümnekordne langus pole Kaiseri, Fauci või Murthy eeldatav sajakordne vähenemine.

Kui suur probleem on läbimurdejuhtumid?

Kasvavate surmajuhtumite arvu valguses on delta laines on riigis endiselt traagiliselt palju haavatavaid inimesi, keda pandeemia levik tõesti ohustab. Igapäevane surmajuhtumite arv on praegu selgelt tõusuteel: 11. augustil teatati rohkem kui tuhandest uuest surmast – sellist taset pole riik näinud aprilli algusest peale, kui vähem kui 20 protsenti riigist oli täielikult vaktsineeritud. Samal päeval märgiti ka seitsme päeva keskmine 608 surma, mis oli tase, mille riik oli viimati saavutanud mai keskel, kui vaevalt kolmandik riigist oli täielikult kaitstud.

Vaktsiiniefekt on tunduvalt julgustavam, kui tegemist on tõsiste haigestumiste ja haiglaravi riskiga nendel 50 protsendil riigist ning 61 protsendil täiskasvanutest, kes on süsti saanud. Kaiseri sõnul on vaktsineeritud inimeste hospitaliseerimise määr enamikus riikides 0,01 protsenti või veidi alla selle – see tähendab, et 1 igast 10 000 vaktsineeritud inimesest on hospitaliseeritud. Viimastel aastatel on haiglaravi määr riigis tervikuna umbes 0,7 protsenti. See on tohutu erinevus haiglaravi vajavate inimeste hulgas, umbes 70 korda. Kuid tõenäoliselt muudab delta ka siin mängu. Isegi väikese läbimurdega Virginias oli näiteks 17 läbimurdelist haiglaravi juhtumit, kokku 430-st umbes 4 protsenti, mis tähendab umbes 17-kordset vähenemist. See on väga muljetavaldav tulemus, kuigi tunduvalt väiksem kui delta-eelsete andmetega kaasnev mõju.

Kui Times arvutas vaktsineeritute seas COVID-i surmaohtu, väitis analüüs, et Texases ja Georgia osariigis vähendas vaktsineerimine suremisriski vastavalt 85 ja 87 korda, kuid Maine’is, Vermontis ja Indianas ainult 7 korda ja Michiganis 8 korda. Kuid loomulikult koguti enamik andmeid enne delta tüve tõusu ja tüvi võib ka siin vähemalt mõnevõrra pildi süngemaks muuta.

Kui Fauci (99,2 protsenti) ja Murthy (99,5 protsenti) viidatud arvude põhjal moodustasid surmajuhtumitest juunis valdava enamiku vaktsineerimata inimsed, siis CDC andmetel suri 25. juunist kuni 26. juulini kokku 6973 ameeriklasest 364 inimest läbimurdeinfektsiooni tõttu. See on aga rohkem kui 5 protsenti – kuus korda rohkem kui Fauci hinnangul ja kümme korda rohkem Murthy analüüsist.

SUUR INTERVJUU Harvardi ülikooli epidemioloogi Michael Minaga