Vanemast kiviajast pärinevaid koopamaalidega algab joonistuskunsti ajalugu. Siiani arvati, et muistsed kunstnikud olid mehed, kuid värske uuringu kohaselt viitavad koopaseintele jäetud käejäljed hoopis naiste osalusele, vahendavad Novaator ja ERR.

USA Pennsylvania osariigi ülikooli arheoloog-antropoloog Dean Snow on National Geographicu palvel kaljukunsti uurinud juba kümmekond aastat. Talle pakkusid suurt huvi inimeste ja loomade kujutiste ümbruses leiduvad käejäljed. Neid tehti nii, et inimene asetas oma käe koopaseinale ja puhus selle ümbrusse läbi kõrre värvi. Sel moel jäi kivimile hele käejälg, mis oli ümbritsetud värvikihiga.

Sarnaseid koopamaale on leitud eri maailmajagudest. Kõige kuulsamad neist on kuni 40 000 aasta vanused ning asuvad Hispaanias ja Prantsusmaal.

Snow lähtus antropoloogilistest uuringutest, mille põhjal on naiste ja meeste sõrmede keskmine pikkus erinev. Meestel on näiteks sõrmusesõrm nimetissõrmest enamasti pikem, kuid naistel kipub olema vastupidi. Teadlane koostas algoritmi, mida testis Euroopast pärinevatel vabatahtlikel ja Põhja-Ameerika indiaanlastel. Tänapäevastel inimestel ennustas see 60-protsendilise tõenäosusega, kas käejälg kuulub mehele või naisele.

Hispaania ja Prantsusmaa koobastest pärinevatel muistsetel käejälgedel olid erinevused selgemini nähtavad. Snow sõnul olid vanema kiviaja inimeste puhul välised soolised erinevused selgemad kui tänapäeval ja seetõttu usub ta, et algoritm annab vanade käejälgede puhul veelgi täpsema tulemuse.

Mudeli põhjal kuulus uuritud 32 vanast käejäljest kolmveerand naistele. Naised võisid lisaks käejäljenditele luua ka tõelisi koopamaale, väitis Snow ajakirjas American Antiquity ilmunud.

Snow kommenteeris National Geographicule, et: “Väga pikka aega on kirjandus meeste poole kaldu olnud. Inimesed on teinud palju tõestamata järeldusi selle kohta, kes need koopamaalingud tegi ja milleks.”

Fakt, et mehed olid need, kes jahil käisid, ei tähenda tingimata, et nad oleksid olnud ainukesed, kes loomadega tegemist tegid. Just naised olid tihti need, kes tapetud loomad laagriplatsile vedasid ja jahiõnnest sõltus otseselt ka naiste heaolu.

Siiski on mitmed teised eksperdid tulemuste suhtes skeptilised. Alaska ülikooli Evolutsioonibioloog R. Dale Guthier on teinud samalaadse analüüsi, kuid vaadelnud peopesa ja pöidla laiust. Tema andmeist jääb pigem mulje, et käejäljed kuuluvad enamalt jaolt teismelistele poistele.

Tema hinnangul võisid koopad pakkuda huvi just noortele poistele. Ka joonistuste sisu võib viidata nende mõttemaailmale – alasti naised ja hirmsad loomad.

Siiski leidub ka teadlasi, kes usuvad pigem Pennsylvania ülikooli hiljutisi tulemusi. Viidates sellele, et koopajoonistustega võisid tegeleda ka šamaanid, kes paljudes ühiskondades võisid olla just nimelt naised.

Allikad: Novaator, ERR, Huffington Post

Foto: Dan Snow

Toimetas Maarja Aljas