Üks levinumaid argumente loomsete toiduainete tarbimiseks on väide, et taimetoit on liiga kallis. Mida paljud inimesed aga ei tea, on tõsiasi, et liha ja piimatoodete hinnad on kauplustes kunstlikult madalale viidud ning loomakasvatajad katavad oma kõrged farmide ülalpidamiskulud hoopis riiklikest ja üleliidulistest toetustest. Sisuliselt tähendab see, et maksumaksjatena maksame igaüks loomse toidu tootmise kinni, ka selle osa, mis hoopis eksporditakse ning kunagi meie lettidele ei jõua, vahendab Gorilla blogi.

Sõltuvussuhe põllumajandustoetustega

Maaeluministeeriumi põllumajandussektori kokkuvõtted annavad hea ülevaate sellest, kuidas põllumajanduses ressursse jagatakse. 2018. aastal oli põllumajandustoetuste kogusummaks üle 150 miljoni euro, millest vaid 544 400 eurot oli planeeritud puu-ja köögiviljakasvatuse toetuseks.

Loomafarmide edendamiseks on aga kõikvõimalike toetusi: raha saab taotleda nii piimalehmade, ammlehmade kui ute ja veiste kasvatamiseks ning 2018. aastal panustati loomade ekspluateerimise toetuseks enama kui 12 miljoni euroga. Lisaks sellele toetati heldelt ka koolipiima projekti ehk haridusasutustes piimatoodete jagamist ja propageerimist 1,5 miljoni euro ulatuses. Nendest toetustest ligikaudu pool tuleb Euroopa Liidult ning ülejäänud osa Eesti riigieelarvest.

Loomafarmid on Eestis tundlikul kohal. Loomade arvukus on kindlal langusteel ja farmid suudavad end ära elatada peamiselt vaid tänu heldetele põllumajandustoetustele. Põllumajandussektori suurim lootus on Aasia turgude, eesotsas Hiina, kasvav huvi piimatoodete vastu. Samas paneb ekspordile tuginemine kogu tööstuse haavatavasse olukorda. Seda oli näha alles mõned aastad tagasi, kui Eesti loomafarmerid Venemaale seatud sanktsioonide tõttu märkimisväärse osa oma sissetulekust kaotasid. Märkimisväärsest turukaotusest pole talunikud tänaseni taastunud.

Kodumaiste firmade tooraine ostetakse võõrsilt

Tänaseni impordib Eesti suure osa meile olulistest teraviljadest ja köögiviljadest, olgugi, et samad taimed kasvavad suurepäraselt ka meie kohalikes tingimustes. Isegi armastatud kodumaised firmad nagu Veski Mati ja Tartu Mill ei saa kogu toorainet Eestist, vaid müüvad muuhulgas ka Lätist, Leedust ja Saksamaalt imporditud teravilju.

Ülaltoodud toetuste maksmiste statistikast on näha mainimisväärset kuristikku loomafarmide ja köögiviljafarmide vahel: mitmeid tuhandeid ettevõtteid taotles miljoneid eurosid erinevate loomatööstusharude toetuseks. Puu-ja köögivilja kasvatamise toetuse taotlusi laekus aga täpselt 209.

Teraviljade kasvatamiseks ei olegi Eestis eraldi toetust ette nähtud, olgugi, et nisu, oder, kaer ja soja kasvavad meie pinnasel suurepäraselt ning suurem osa eestlastest tarbivad neid regulaarselt. Kui eetiline pool välja arvata ning mõelda puhtalt majanduslikult: kas ei oleks aeg hakata vähendama põllumajandusharusid, mis end ise ülal ei pea? Kas teraviljade Lätist, Leedust ja Soomest importimine on tõesti möödapääsmatu või oleks ehk kodumaistel brändidel võimalik ka Eestis toodetud jahu ja kaerahelbeid müüa?