Foto: Telegram.ee + Canva.com

Kliima on olnud pidevas muutuses viimased neli miljardit aastat ja need muutused kestavad meie koduplaneedi hukuni. Inimmõju kliimamuutustele on tühine. Maa kliima sõltub eeskätt astronoomilistest ja geoloogilistest teguritest. Viimasel sajandil pole muutunud mitte kliima, vaid inimeste suhtumine kliimasse.

Just nimelt suhtumine. Lääne individualistlik kultuur ja vohav egotsentrism on pannud inimesed uskuma, et oma tühise heitgaaside hulgaga paneme terve planeedi keskmise temperatuuri kasvama! Üldjuhul oleme tõesti iseenda vaenlased – meelemürgid, arutu tarbimine, võlapõhine majandus, populatsiooni kasv, keskkonna reostamine plastikuga jms, – kuid antud juhul usun, et tegemist on süsteemi agooniaga. Mis saaks olla veel ehedam kapitalismi kriisi näitaja, kui sõna otseses mõttes õhu müümine?

Samas ei tohi inimmõju loodusele alahinnata. Võtkem näiteks tuumasõja võimalus. Külma sõja tippaastatel arutleti nn tuumatalve mõju üle ökosüsteemidele. Selgus, et 40. päeval pärast 5000-megatonnise koguvõimsusega tuumalöökide vahetamist oleks põhjapoolkeral senisest ligikaudu 13 kraadi külmem, kusjuures Põhja-Ameerika idarannikul langeks temperatuur 40, Kesk-Euroopas aga 51 kraadi. Järsult väheneks atmosfääri läbipaistvus ja muutuks õhkkonna tsirkulatsioon. Tuumasõja tagajärjel väheneks ligikaudu poole võrra ka osoonikihi efektiivne paksus, mis loob täiendava riskiohu. Loomulikult tuleks planeet Maa selle kõigega toime, kuid seda juba ilma inimesteta…

Usun, et inimmass on omalaadse kollektiivse mõistusega. Kahjuks on seda võrdlemisi lihtne suunata. Rebides infokilde kontekstist välja, poetades sekka mõne “näpuka” või väärtõlgenduse, on võimalik panna üldsus mõistma ja reageerima ühte moodi. Leian, et sama on tehtud ka inimtekkelise kliimasoojenemise teooriaga (rõhuasetus inimtekkelisel).

Selles artiklis püüan anda ülevaate oma nägemusest, kuidas homo sapiens ei mõjuta kliima soojenemist ega külmenemist nii nagu Al Gore’i jüngrid seda väidavad. Tema dokumentaalfilm “Ebamugav tõde” ei ole midagi muud kui poliitika. Umbes neljandiku linateose koguajast näeme peategelase elulugu, “vaimset arengut” ja poliitilistele vastastele suunatud kriitikat, millel on globaalse soojenemisega vähe pistmist. Loomulikult ei ole ma ise klimatoloog, lihtsalt muidu-huviline, seega keskendun Eesti teadlase Anto Raukase publikatsioonidele.

Anto Raukas on tegusa akadeemilise taustaga teadur. Mõned tema tiitlid: geoloogia-mineraloogiadoktor, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik, Rahvusvahelise Kvaternaariajastu Uurimisliidu auliige, juhtiv- ja vanemteadur Tallinna Ülikoolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis.

1973. aastal viibis külalisõppejõuna Kanadas Lääne-Ontario Ülikoolis, kus töötas koos ühe kõigi aegade teenekaima kvaternaarigeoloogi ja paljude teaduslike autasudega pärjatud professor Aleksis Dreimanisega.

Raukas on kirjutanud 34 ja toimetanud üle 120 raamatu, avaldanud üle 500 teadusartikli, ligikaudu 800 lühiartiklit ja üle 800 publitsistliku ja populaarteadusliku artikli.

Vaatame kaugemale kui 200 aastat

Arvatakse, et meie koduplaneet tekkis 4,54 miljardit aastat tagasi. Jutlustaja Al Gore kasutab oma nn inimtekkelise kliimasoojenemise illustreerimiseks enamasti temperatuurigraafikut aastast 1800 (joonisel märge M. 1). Säärase ajavahemiku kasutamine on ilmselgelt teadlik manipulatsioon. Kui vaatame Ameerika mägedel ainult ühte järsakut, siis võib tõesti tunduda, et tegemist on enneolematu nähtusega.

Avardame perspektiivi. Näeme, et Maa kliimat kujundavaid faktoreid on väga palju ning geoloogilise ajaloo vältel on soe ja külm vaheldunud rütmiliselt. Viimase miljardi aasta jooksul on olnud viis hiiglaslikku külmaperioodi: agueooni lõpul (800–550 miljonit aastat tagasi), ordoviitsiumi lõpul – siluri alguses (450–425 miljonit aastat tagasi), hilis-karbonis ja permis (330–250 miljonit aastat tagasi), hilis-juuras ja vara-kriidis (170–120 miljonit aastat tagasi) ning kainosoikumi lõpul (55 miljonit aastat tagasi). Suurte globaalsete kliimatsüklite pikkus on umbes 150 miljonit aastat. Nende piires oli väiksemaid jääaegu ja jäävaheaegu (n-ö lainetus, mida näeme ka joonisel).

Eemi jäävaheaja kliimaoptimumi (soe periood) ajal puudus Venemaa Euroopa-osas tundravöönd täielikult ning seal levis neli taimestikuvööndit: okaspuumetsa, laialehiste ja okaspuude segametsa, laialehiste puude ja metsastepi vöönd. Talved olid tollal Läänemere regioonis 4–8 kraadi võrra soojemad kui praegu ja merevee tase nüüdisaegsest palju kõrgem.

Umbes 7500 aastat tagasi oli põhjapoolkera kliima kuni kaks kraadi praegusest soojem ja Eestis kasvasid laialehelised metsad. Just sel ajal hakkasid inimesed Hiinast kuni Niiluse kallasteni karja kasvatama, elama kogukondades, lõid oma kirjakeele ja võtsid ette pikki veeretki. Kujunesid esimesed suured tsivilisatsioonid – Sumeri ja Egiptuse.

Sellele õitsengule järgnes aga pikk kuivaperiood, mil Põhja-Aafrika ja Araabia poolsaare viljakad rohumaad muutusid kõrbeteks ja põud tegi lõpu Harappa kultuurile Induse jõe orus. Sellele järgnenud jahe, niiske ja tormine aeg on tuntud vallutussõdade rohkuse poolest, sest oma elupaigas tuli inimestele toidust nappus kätte. Seejärel muutus kliima taas soojemaks ja õitsele puhkes Rooma riik, juba veidi külmemal ajal hävitasid barbarid selle muretu tsivilisatsiooni.

Veelgi ilmekamalt avaldus kliima mõju Gröönimaa asustusloole (märgitud joonisel). Kui Eirikr Raudi 982. aastal oma meestega saarele jõudis, rõõmustasid nende pilku rohetavad fjordrannikud, kus oli võimalik isegi karja kasvatada. 11. sajandil elas Gröönimaa edelaosas juba ligikaudu 4000 viikingit. Ent 12. sajandi keskel alanud kliima jahenemine sulges mereteed paakjääga ja sundis asukaid saarelt lahkuma. Viimane laev Euroopast suundus saarele 1377. aastal. Seejärel jäi maailma suurim saar sajandeiks unustusehõlma. “Väikesel jääajal”, mille külmamaksimumiks loetakse aastaid 1550–1750, ümbritses jää saart aastaringi ning tollased laevad sellele ligi ei pääsenud.

Ka Eestis oli elu sel ajal äärmiselt raske. Aastail 1695– 1697 “karistas jumal” Eesti- ja Liivimaad erakordselt külmade ja vihmaste suvede ning lumerohkete talvedega. Hein läks raisku ja vili ei küpsenud. Nälginud elanikel polnud isegi jaksu oma surnutele külmunud maapinda haudu kaevata. Ega ometi keegi ei arva, et ajaloolise aja kliimamuutusi tuleks seostada inimtegevusest tingitud süsihappegaasi hulga muutustega?

Mis kliimat siis mõjutab?

Kliimat kujundavad soojus- ja niiskusvahetus ning atmosfääri üldine tsirkulatsioon, mille määravad arvukad kliimasüsteemi sise- ja välismõjurid. Esimeste hulka kuuluvad ookeanide ja mandrite jaotumus, litosfääri kihtide vertikaalne ja horisontaalne ümberpaiknemine, Maa magnetväli ning pöörlemis- ja tiirlemiskiirus, lumi- ja jääkate, atmosfäär, hoovused, ookeanivee keemiline koostis ja temperatuur, vulkaanide tegevus ning maapinna reljeef.

Välisteguriteks on aga Päikesesüsteemi asend galaktilisel orbiidil, Maa enda asend Päikesesüsteemis ja kaugus teistest planeetidest ning Kuust, samuti päikesekiirgus, hiidmeteoriitide langemine ja muu. Inimese mõju ei saa eitada, kuid tema osa on looduslike faktoritega võrreldes minimaalne.

“Õhk“ öeldakse tavaliselt selle atmosfääri osa kohta, mida kasutatakse otseselt fotosünteesiks ning hingamiseks, ent see termin ei ole kõige korrektsem. Kuiv õhk sisaldab ligikaudu 78% lämmastikku (N2), 21% hapnikku (O2), 0,93% argooni (Ar), 0,039% süsinikdioksiidi (CO2) ja väiksemates kogustes teisi gaase. Õhus on ka teatud hulk veeauru.

See kõige kurja juur – CO2, seda on atmosfääris kõigest 0,039 protsenti! Ja isegi selle imeväikese osakaalu tekitamisega ei saa meie, inimesed, hakkama. Praegu on inimkonna “toodetud” ja atmosfääri paisatav CO2 hulk 3 gigatonni (Gt) aastas, mis on alla 0,4% atmosfääris olevast 750-830 gigatonnist süsihappegaasist. Võrdluseks tasub märkida, et globaalse süsinikuringe arvutused näitavad, et ookeaniveest ja maapinnalt emiteerub igal aastal atmosfääri ligi 210 Gt süsihappegaasi.

Süsihappegaasi hulk sõltub vulkaanilise tegevuse intensiivsusest, taimkattest, suurte mäemassiivide murenemisest, organismide kõdunemisest, metsatulekahjudest ja pisut ka inimtegevusest. Kuid viimase osa üldbilansis on suhteliselt väike. Inimtegevusest mõõtmatult rohkem paiskavad atmosfääri tuhka ja gaase (süsihappegaasi, vingugaasi, lämmastiku-, kloori-, väävli-, fluori- ja broomiühendeid) maakera ligikaudu 800 tegevvulkaani. Vulkaanilise tekkega väävliühenditest moodustuvad Päikese ultraviolettkiirguse toimel fotokeemilise reaktsiooni teel väävelhappe aurud, mis tõusevad kuni kümne kilomeetri kõrgusele. Sellised väävelhappepilved võivad eksisteerida kuni kaks aastat ning liikudes ümber Maa peavad nad oluliselt kinni päikeseenergiat. 10-megatonnise vesinikupommi plahvatusega võrreldud El Chichoni purse 1982. aastal paiskas õhku 20 000 000 tonni väävlit sisaldavaid gaase ja peent tuhka ning 80 000 000 tonni veeauru.

Kuid see pole veel kõik. Kui me viiksime süsihappegaasis sisalduva süsiniku arvestuslikult üle puhtale söele, siis näeme, et atmosfääris on söeekvivalenti märksa vähem (750 gigatonni) kui taimeriigis (2300 Gt) ja merevees (38 000 Gt), kõnelemata kivimites talletunud süsinikust. Kõigi nimetatud sfääride vahel toimub ainevahetus ja atmosfääri liigne süsihappegaas akumuleerub ookeanide süsihappesoolades.

Ookeanid on visad atmosfääri gaasirežiimi reguleerijad. Soojenemiste ja jahenemiste tsükliline vaheldumine on pidev protsess, mille eesmärgiks on püsiva tasakaalu saamine ookeanide ja atmosfääri gaaside sisalduses. Süsihappegaasi rohkus, soojus ja niiskus on alati põhjustanud maismaataimestiku vohamist, mille tagajärjel on kuhjunud suured pruun- ja kivisöelademed. See on lõputult jätkuv protsess. Ka nafta on kunagise CO2-rohke perioodi produkt.

Külmast kuuma ja kuumast külma

Liigume uue väikese jääaja suunas. Põhjamaade klimatoloogid on välja arvutanud, et juba 5000 aasta pärast on Skandinaavia mägedes ligikaudu kilomeetri paksune jää ja Lõuna-Rootsis igikelts.

Paarikümne tuhande aasta pärast katab Eestit tõenäoliselt paks jääkilp ja Leedus valitseb tundra. Seega – mõelgem laiemalt! Inimesed ei ole maailma naba ega hakka kunagi olemagi. Kosmiliste nähtuste kõrval pole me mitte keegi. Suurema päikesetormi kiirgus või kogukam meteoriit võib meie hapra tsivilisatsiooni taaruma lüüa. Sünd ja surm käivad käsikäes, see kehtib ka päikesesüsteemi kohta.

Toomas Kask

Kasutatud materjalid: Raukas, Anto. (2006) Kliima ja teadusmüüdid meie ümber. Horisont; Wikipedia; Eesti Teadusportaal