Neile, keda huvitavad arheoloogilised leiud ja inimajaloo areng, võib olla negatiivseks üllatuseks see, et Ameerika Ühendriikide üks tähtsamaid uurimiskeskusi Smithsonian Institution vaikib maha mõningaid kõige huvitavamaid ja olulisemaid USA-s avastatud arheoloogilisi leidusid. Arheoloogiliste leidude varjamine on toimunud juba pikki aastaid ning tekitab mitmeid küsimusi inimevolutsiooni ja eelajaloo kohta.

Vatikani on juba ammu süüdistatud artefaktide ja iidsete raamatute hoiustamises ilma avaliku juurdepääsuta neile. Need salajased aarded, mis tihti on oma olemuselt ajaloolises või religioosses kontekstis vastuolulised, on oletatavasti katoliku kiriku poolt mahavaikitud, sest need võivad ohustada kiriku usutavust või isegi tekitada kahtlusi kiriku ametlikes tekstides. Paraku on kogunenud aga ka piisavalt tõendusmaterjali, et sarnased salatsemised toimuvad ka USA riiklikus muuseumide ja uurimiskeskuste kompleksis Smithsonian Institution.

Mõttevoolude erinevused

Smithsonian Institution (edaspidi Smithsonian) loodi aastal 1829, kui ekstsentrikust Briti miljonär James Smithson suri ning jättis raha “teadmiste suurendamise ja levitamise tarbeks”. Esimesed varjamised  ja väidetavad arheoloogilise info mahavaikimised algasid 1881. aastal, kui geoloog John Westley Powell määras Smithsoniani Etnoloogiaosakonna direktoriks Cyrus Thomasi.

John Wesley Powell, endine Etnoloogiaosakonna direktor ise oli olnud Ameerika indiaanlaste suhtes äärmiselt positiivselt meelestatud. Olles ise elanud rahumeelsete Winnebago indiaanlaste juures aastaid, uskus ta, et indiaanlasi peeti õigustamatult primitiivseteks metslasteks. Powelli juhtimisel hakkas Smithsonian soosima ideed sellest, et põlisameeriklased, keda tol ajal sõdades ohtralt hävitati, on kadunud arenenud tsivilisatsioonide järeltulijad, keda tuleks vääriliselt austada. Maha hakati vaikima igasugust tõendusmaterjali, mis oleks võinud kinnitada difusionismiks nimetatava mõttevoolu väiteid. Difusionism on mõttevool, mille järgi kultuur ei saanud tekkida mitmetes maailma paikades korraga, vaid pärines Vana-Egiptusest ning levis kontaktide ja kaubanduse abil üle maailma.

Smithsonian võttis omaks difusionismile vastupidise mõttevoolu, nimelt kultuurilise isolatsionismi idee, mille järgi usuti, et enamik tsivilisatsioone on ajalooliselt olnud üksteisest eraldatud ning nende vahel on toimunud äärmiselt vähe segunemist. Selles, 1980. aastatel alanud intellektuaalses sõjas usuti, et kontaktid Ohio ja Mississippi osariikide tsivilisatsioonide vahel olid harvad ning kindlasti puudus neil seos selliste arenenud kultuuridega nagu maiad ja asteegid, kelle tsivilistasioonid asusid Mehhikos ja Kesk-Ameerikas.

Kuid paljude iidsete kalmete ja püramiidide leidude uurimisel selgus, et Mississippi jõeoru ajalugu kuulus iidsele ja keerukale kultuurile, mis oli olnud kontaktis nii Euroopa kui ka teiste aladega. Ning mitte ainult, paljudest kalmetest leiti hiigelsuurte meeste luustikke, kelle pikkus ulatus teinekord isegi üle kahe meetri. Mehed olid täielikus sõjavarustuses ja mõningatel juhtudel maetud koos rikkaliku varandusega. Arheoloogilisest leiukohast  Spiros Oklahomas, leiti näiteks 1930. aastatel suurt kasvu, täies sõjavarustuses mees koos tuhandete pärlite ja muude esemetega. Tegemist on suurima taolise aardeleiuga. Ometi on mehe säilmete asukoht praegu teadmata, ehkki võib oletada, et see viidi Smithsoniani.

Lugu kummalisest Egiptuse hauakambrist Arizonas

Ehkki mõte arheoloogiliste leidude varjamisest võib tunduda häiriv, tuleb siiski tõendusmaterjalile toetudes tõdeda, et Smithsonian on teadlikult olulisi arheoloogilisi leidusid “ära kaotanud”. Üks kõige silmapaistvamaid info varjamise asjaolusid puudutab Smithsoniani enda poolt läbi viidud Egiptuse hauakambri väljakaevamisi.

Phoenix Gazette avaldas 5. aprillil 1909 aastal äärmiselt detailse ülevaate Smithsonian Institute’i professori poolt läbi viidud ekspeditsioonist, mille käigus avastati ja kaevati Arizonas välja kivist võlvkelder. Smithsonian siiski väidab, et neil puudub igasugune info sellest leiust või ka leiu avastajatest.

World Explorers Club otsustas lugu uurida ning helistas Smithsoniani, lootmata kuigi palju infot koguda. Kõne suunati Smithsoniani arheoloogile, kes peale küsimuse kuulmist kinnitas kohe, et Lõuna- ega Põhja-Ameerikast ei ole leitud mingisuguseid Egiptuse artefakte ning et Smithsonian ei ole seega olnud ühegi sellise väljakaevamisega ka seotud. Ka keegi teine Smithsonianist ei suutnud lugu kinnitada.

Ei saa muidugi maha kanda mõtet, et kogu eelmise sajandi alguse ajaleheartikkel oli suur pettus, kuid fakt, et tegemist oli esilehel ilmunud looga, milles nimetati mainekat Smithsoniani Instituuti ning leidusid kirjeldati mitmel lehel äärmiselt detailselt, annab loole siiski teatud usaldusväärsuse. On raske uskuda, et niivõrd detailne lugu mõeldi täielikult välja.

Kas Smithsonian varjab siiani olulist infot?

Kui eelnev lugu osutuks tõeks, muutuks radikaalselt ka nägemus Ameerika ajaloost. Arvamus, et ookeaniüleseid kontakte enne Kolumbuse reise ei toimunud ning Ameerika indiaanlased on jääaegsete maadeavastajate järeltulijad, kes jõudsid kontinendile Beringi väina kaudu, satuks kahtluse alla. Kas idee sellest, et iidsed egiptlased tulid kauges minevikus Arizona aladele  on tõesti nii taunitav ja radikaalne, et tuleb maha vaikida? Ehk on Smithsonian huvitatud status quo säilitamisest ega soovi uute avastuste avalikustamisega üldiselt aktsepteeritud akadeemilisi tõekspidamisi kallutada?

Huvitaval kombel on Arizona Suure Kanjoni põhjaküljel palju kohti Egiptuse jumalate nimedega. Kivist moodustised on nimedega Seti torn, Ra torn, Horose tempel, Osirise tempel ja Isise tempel. Kanjonis on esindatud nimed nagu Cheopsi püramiid, Buddha klooster, Buddha tempel, Manu tempel ja Šiva tempel. Kas võib arvata, et nende kohtade ja oletatava Egiptuse leiu vahel on seos? Suure kanjoni riiklik arheoloog selgitab vaid, et varajased uurijad armastasid lihtsalt egiptuse ja hindu nimesid.

Kogu egiptuse ja hindu nimedega kanjoni ala on keelatud piirkond, kuhu ei lubata mitte kedagi, kaasa arvatud pargi töötajaid. Gazette’i 1909. aasta esilehe loo järgi tegid Smithsoniani poolt rahastatud arheoloogid Arizonas avastused, mis peaaegu lõplikult tõestasid selles asukohas elanud inimeste idamaise päritolu. Võimalik, et sealne kultuur pärines Egiptusest, ulatudes tagasi Ramsese juurde. Ajakirja artikkel avaldas lootust, et Suure Kanjoni põnev avastus võiks heita inimevolutsioonile ja eelajaloole valgust. Smithsoniani juhatus keeldub aga meedias või avalikkuses seda teemat üldse puudutamast.

Allikad: Biblioteca Pleyades 1, 2, Research Group FB Ancient History

Foto: abovetopsecret.com

Toimetas Hendrik Mere