Mõned inimesed väidavad, et neile on osaks saanud kehavälised kogemused, niiöelda astraalreisid, kus nad hõljuvas oma kehast väljaspool ja vaatavad end eemalt. Nüüd on üks teadlaste grupp leidnud inimese, kes väidab, et ta suudab kehavälist kogemust oma tahtega ka ise esile kutsuda.

Peale kehavälistest kogemustest rääkivat loengut Ottawa Ülikoolis teatas üks psühholoogiat õppiv bakalaureusetudeng oma õppejõududele spontaanselt, et on võimeline kehaväliseid kogemusi vabatahtlikult esile kutsuma. Naine oli isegi üllatunud, kui kuulis, et mitte kõik ei suuda selliseid asju kogeda.

Ottawa Ülikooli psühholoogia osakonna teadurid Andra M. Smith ja Claude Messier kirjutasid veebruaris ajakirjas Frontiers of Human Neuroscience avaldatud uurimuses, et kõnealune üliõpilane, kes peale oma avaldust teadurite uurimusse kaasati, on võimeline nägema end hõljumas oma keha kohal, liikudes sellega horisontaaltasandil kaasa. Üliõpilase sõnul vaatab ta end mõnikord ka enda keha kohal liikudes, jäädes aga samas teadlikuks oma liikumatu “tõelise” keha olemasolust. Uuringus osalenud üliõpilasel enda sõnul erilisi emotsioone kehavälise kogemusega ei kaasne.

Kehavälise kogemuse uurimine

Tegemist on esimese korraga kui sedalaadi kogemusi on teaduslikult analüüsitud ja dokumenteeritud. Teadlased teavad, et kehaväliseid kogemusi võivad esile kutsuda näiteks aju traumad, aistingute kadumine, surmalähedased kogemused, psühhedeelsed narkootikumid, veepuudus, uni ning muuhulgas ka veel aju elektriline stimuleerimine.

Ottawa ülikooli teadurite jaoks oli see leid seega erakordne. Tegemist on esimese inimesega, kellega on saadud teste teha nii, et inimene suudab kehavälist kogemust ise esile kutsuda ning, et tal puuduvad igasugused aju kõrvalekalded. Uurijad nimetasid siiski “kehavälise kogemuse” (out-of-body experience) oma uurimuses ümber “kehaüleseks kogemuseks” (extra-corporeal experience) osaliselt seetõttu, et viimati nimetatud väljendil puudub teatav tugev emotsionaalne pagas.

Kehavälise kogemuse paremaks mõistmiseks viisid teadlased läbi 24- aastase naise aju funktsionaalse magnetresonantstomograafia (fMRI). Oma üllatuseks leidsid nad, et kehavälise kogemuse esile kutsumise ajal naise visuaalse infoga tegeleva aju osa tegevus vähenes märgatavalt. Selle asemel aktiveerus kehavälise kogemuse ajal hoopis naise aju vasaku poolkera piirkond, mida seostatakse kinesteetilise taju, ehk siis kehalise liikumisega seotud vajaliku visualiseerimiseoskusega.

Kas kehavälised kogemused on arvatust tavalisemad?

Võiks ju arvata, et inimene, kes kogeb midagi sedavõrd erakordselt räägib sellest paljudele. See Ottawa ülikoolis õppiv naine aga pidas oma kogemust sedavõrd tavaliseks, et ei pidanud oluliseks oma kogemuste osas avalikult sõna võtta. Ta alustas oma astraalreise juba lasteaias, kui ta tüdines tavapärastest lõunauinakutest; magamise asemel hõljus ta lapsena lõunauinaku ajal hoopis oma keha kohal. Ilmselt jäi lapse astraalreis voodi kõrval valvavate õpetajate jaoks aga märkamatuks.

Kas võib olla, et kehaväliste kogemuste fenomen on tõepoolest vägagi tavapärane kuid on jäänud märkamatuks, sest seda kogevad inimesed ei oska enda oskusi erakordseks pidada? Uurijad spekuleerivad ka, et kehavälise kogemuse esile kutsumise oskus võib esineda juba imikueas ning kaduda siis, kui seda hilisemalt piisavalt ei rakendata. See võib olla sarnane sünesteesiale ehk erinevate meelte omavahelistele seostele (a la numbritega seostuvad värvid või helid), mida uurinud teadlased hetkel spekuleerivad, et sünesteesiat esineb rohkem noortel inimestel ning et seda on võimalik arendada.

Allikad: Popular Science, Frontiers, Sploid

Foto: consciouslifenews.com

Toimetas Hendrik Mere