Peenes Londoni restoranis serveeritakse õige pea valitud klientidele maailma kõige kallimat hamburgerit, mille hind jääb umbes 250 000 naela kanti. Mis selles lihas siis nii erilist on? Tegemist on laboratooriumis veise tüvirakkudest kasvatatud katseklaasilihaga. Selle idee taga olevad teadlased usuvad, et sünteetiline liha võib olla lahenduseks tulevikus aina suurenevale liha nõudlusele, mille tagajärjel võib suurem osa maailma allesolevaid metsasid muutuda selle sajandi lõpuks karjamaadeks.

Teadlased loodavad katseklaasiliha avaliku esitlemisega tõestada idee väärtuslikkust, mis võiks viia selleni, et juba 5–10 aasta pärast müüakse sünteetilist liha supermarketites. Teoorias saaks ühe looma tüvirakkude abil toota miljoneid kordi rohkem liha, kui praegu saab ühelt veiselt. Sellega seoses väheneks liha tootmiseks vajaliku maa, vee ja toidu hulk ning ühtlasi ka kasvuhoonegaasid ja keskkonnasaaste. Samuti eeldatakse, et sel moel toodetud liha oleks vastuvõetav ka neile, kes on taimetoitlased eetilistel põhjustel, ja loomakaitseorganisatsioonidele.

Lihast võib saada luksuskaup

See kulinaarne demonstratsioon on Hollandi Maastrichti ülikooli füsioloogi Mark Posti aastatepikkuse töö tulemus. Tema visiooni kohaselt on vaja teatud kogus doonorloomi, kellelt saada tüvirakke. Praegu kulub 70% põllumajanduslikust võimekusest liha tootmiseks. Post on öelnud, et kui midagi selles osas õige pea ette ei võeta, siis saab lihast väga kallis luksuskaup.

Lihasööjate jaoks toodetakse igal aastal ligi 228 miljonit tonni liha ja ainuüksi USA-s müüdava liha väärtuseks hinnatakse 74 miljardit dollarit. Arvatakse, et aastaks 2050 on maailma lihatarbimine kasvanud kahekordseks, peaasjalikult Hiina ja teiste arenevate riikide keskklassi kasvavale nõudlusele.

Praeguse lihatootmise peamise probleemina nähakse seda, et loomad on äärmiselt ebatõhus taimsete valkude loomseks valguks konverteerimise meetod. Professor Post loodab, et tema väljatöötatud meetod hakkab toitainetena kasutama kiirelt kasvavaid vetikaid, mis aitaks liha hinda langetada.

Vabrikuliha tehnoloogia väljatöötamisel on palju probleeme

Praegu seisab tehnoloogia väljatöötamisel ees veel hulk karisid. Esimene kitsaskoht on see, et tõeline liha koosneb hulgast erinevat tüüpi rakkudest. Professor Posti sõnul on rasvkoe lisamine sünteetilisele lihale võimalik ja see võib isegi muuta liha tervislikumaks, kui vähendada küllastunud rasvade hulka. Hakkliha või vorsti sisse mineva massi tootmine oleks lihtsam, kuid ka praetüki valmistamiseks on teoreetiliselt tehnoloogia olemas.

Toidustandardite agentuuri (The Food Standards Agency) sõnul peaks sünteetiline liha enne müüki minemist läbima vajalikud turvalisuse testid ning vastama kõigile nõudmistele. Selle kohta peaks olema piisavalt tõendusmaterjali, et see on turvaline, toitaineliselt olemasolevate lihatoodetega võrreldav ning tarbija jaoks selgesti eristatav.

Loomakaitseorganisatsiooni PETA (People for the Ethical Treatment of Animals) esindaja Ben Williamson on andnud heakskiidu sellisele lihatootmise meetodile, öeldes, et igasugune tegevus, mis vähendab loomade kannatusi, on teretulnud.

Lisaks tehnilistele, regulatiivsetele ja ärilistele küsimustele jääb ikkagi õhku kõige suurem küsimus – kas tarbijad on valmis sööma midagi, mis on saanud alguse roosa pulseeriva koena vabrikutingimustes? Kas sünteetilistest lihakiududest ja sünteetilise rasvaga liha saaks olla maitselt võrreldav tõelise lihaga? Tõenäoliselt saab esimest sünteetilist burgerit maitsev inimene sellele peagi vastuse anda.

Allikad: The Independent, The New York Times, The In Vitro Meat Consortium

Foto: mercadonews.com

 Toimetas Katrin Suik