Foto: M.Rode-Foto / Adobe Stock

“Enne Covid-19 pandeemiat oodati vaktsiinidelt vaikimisi kahte peamist omadust:

1. Et vaktsiin kaitseks raskelt haigestumise ja surma eest.
2. Et vaktsiin kaitseks nakatumise ja haiguse edasikandmise eest.

Võib-olla just sel põhjusel uskusid paljud, et Covid-vaktsiinid said tingimusliku müügiloa pärast seda, kui nende kaitse nakatumise ja raske haigestumise vastu oli kliinilistes uuringutes tõendatud. Paraku oli tegelikkus teistsugune,” kirjutab Covid-19 uurija ja molekulaarbioloogia teadusmagister Kaari Saarma väljaandes Teadusuudis.ee.

Covid-vaktsiinide kliiniliste uuringute kohta liigub tänaseni mitmeid müüte. On näiteks väidetud, et vaktsiine uuriti enne turulelubamist põhjalikult ja kliiniliste uuringute põhjal teati, et vaktsiinid kaitsevad hästi nii nakatumise kui ka raske haigestumise vastu. See pole aga tõsi.

Delta tüve tulekul sai ilmsiks, et lubadus vaktsiinide võime kohta nakatumisi ära hoida osutus valeks. Seejärel väitsid mitmed eksperdid, et vaktsiinid loodi hoopis haiglaravi vähendamiseks, mis pole samuti tõsi. Endiselt valitseb segadus, mida täpsemalt kliinilistes uuringutes enne vaktsiinide turulelubamist uuriti. Näiteks ütles Sotsiaalministeeriumi endine asekantsler Maris Jesse Tartu Ülikooli ja Terviseameti koroonakonverentsil 07.06.22 järgmist: ”Kui vaktsiinid tulid, uuringud olid tehtud sümptomaatilise haigestumise ja raske haigestumise vastu, oli suurepäraselt teada, et vaktsiinid kaitsevad hästi raske haigestumise vastu.”[1] [2] Mitte keegi konverentsil osalenud spetsialistidest ei parandanud seda väidet.

Tegelikkuses ei uuritud vaktsiinide kliinilistes uuringutes seda, kas vaktsiinid kaitsevad nakatumise või raske haigestumise vastu. Uuriti seda, kui hästi vaktsiin suudab ära hoida Covid-19 sümptomeid – sealjuures valdavalt kergeid sümptomeid. Just seetõttu nimetati vaktsiinid Covid-19 vaktsiinideks, mitte SARS-CoV-2 vaktsiinideks.

Prof William A. Haseltine juhtis kliiniliste uuringute puudustele tähelepanu väljaandes Forbes juba septembris 2020 ehk pärast seda, kui Pfizer, Moderna, AstraZeneca ja J&J olid avalikustanud oma vaktsiiniuuringute protokollid.[3] Haseltine oli uuringute suunitluses pettunud, sest uuringutes ei plaanitud selgitada, kas ja millises mahus takistavad vaktsiinid nakatumist, kuigi selle teadasaamiseks oleks vaja läinud ainult piiratud arvu lisateste piiritletud sihtrühmale. Uuriti vaid kergete sümptomite teket. Haiguse kinnitamiseks piisas lisaks positiivsele PCR testile vaid ühest või kahest leebest sümptomist nagu peavalu, palavik, köha ja kerge iiveldus. Teisisõnu mõõdeti tavaliste ohutute külmetushaiguste sümptomeid. Neljast tootjast ainult üks (J&J) võttis üheks mõõdetavaks parameetriks ka raskemate sümptomite tekke.

Haseltine’i hinnangul olid vaktsiiniuuringud ette kavandatud edukaiks. Uuringute latt asetati madalale selleks, et vaktsiinid kiirkorras turule tuua, ilma et seejuures oleks olnud võimalik teaduslikult kinnitada, kas nendel vaktsiinidel on võime aidata kaasa pandeemia lõppemisele. Haseltine kirjutas, et üle 10 aasta kestnud püüdlustest hoolimata ei hoia gripivaktsiinid ära nakatumisi, ehkki vähendavad hospitaliseerimist. Võimalik, et Covid-19 vaktsiinide puhul loobuti kohe eos sellisest keerulisest väljakutsest, nagu nakatumiste ärahoidmine.

Sarnaselt Haseltine’ile kritiseeris kliinilisi uuringuid ka maineka meditsiiniväljaande BMJ toimetaja prof Peter Doshi. Ta kirjutas oktoobris 2020, et vaktsiinitootjatest on nii Pfizer, Moderna, AstraZeneca, J&J/Janssen, Sinofarm kui Sinovac kõik kavandanud oma kliinilised uuringud nii, et kahele põhiküsimusele – kas vaktsiinid hakkavad kaitsma nakatumise ja raske haigestumise eest – pole uuringute põhjal võimalik vastust saada.[4]

Prof Doshi tõi välja uuringutes mitmeid puudusi:

1) Ei uurita, kas vaktsiinid hoiavad ära nakatumist ja nakkuse edasikandmist.

2) Uuringute põhjal pole võimalik näha, kas vaktsiinid aitavad ära hoida hospitaliseerimist, intensiivravi vajadust või surma.

3) Uuringutesse kaasati eelistatult terveid inimesi, kellel polnud allergiad vaktsiini komponentide suhtes ja kelle puhul polnud teada varasemaid reaktsioone vaktsiinidele (Pfizer). Uuringusse kaasati küll toidu- ja ravimiallergiatega inimesi, ent nende arv oli alaesindatud võrdluses nende osakaaluga tavapopulatsioonis.

4) Uuringutest jäeti välja inimesed, kes vajasid koroonaviiruse vastu enim kaitset, ehk üle 65-aastased kaasuvate haigustega inimesed. Uuringusse kaasati vaid üle 65-aastaseid terveid ja alla 65-aastaseid kaasuva haigusega inimesi.

5) Efektiivsusuuringud loetakse piisavaks, kui kerged haigussümptomid on tekkinud vaid ca 150-le inimesele.

Covid-vaktsiinid said tingimusliku müügiloa ilma, et vaktsiinide kaitse nakatumise ja raskelt haigestumise vastu oleks eelnevalt kliinilistes uuringutes tõendatud. Lubadus ära hoida nakatumist ja raskelt haigestumist tugines eeldustele ja usule, mitte andmetele.

Seda, et vaktsiinid aitasid ära hoida rasket haigestumist saadi teada alles müügiloa järgselt Iisraeli ja Ühendkuningriigi (ning hiljem teiste riikide) andmete põhjal, mitte eelnevalt läbiviidud kliinilistest uuringutest tulenevalt.

Kaari Saarma, Covid-19 uurija, MSc, molekulaarbioloogias

Allikas: Teadusuudis.ee

Viited:

[1] https://meditsiiniteadused.ut.ee/et/sisu/tartu-ulikoolo-ja-terviseameti-koroonakonverenti-kava

[2] https://www.uttv.ee/naita?id=33332

[3] https://www.forbes.com/sites/williamhaseltine/2020/09/23/covid-19-vaccine-protocols-reveal-that-trials-are-designed-to-succeed/?sh=21e5a2f05247

[4] https://www.bmj.com/content/371/bmj.m4037