Viimase 1600 aasta jooksul on maakera rahvastik kasvanud 35 korda. Suur osa sellest kiirest kasvust on toimunud viimase saja aasta jooksul. Aastal 1900 elas maakeral 1,5 miljardit inimest, aastaks 2000 oli meid Maal juba ligi 6 miljardit ning tänaseks on ületatud ka 7 miljardi piir. Kui palju inimesi meie planeedile ära mahub, küsib Tartu Ülikooli teadusportaal Novaator.

Professor Rein Taageperal on pooleli raamat maakera riikide rahvastikust viimase 5000 aasta jooksul. Inimkonna kasvukõverate graafikuid visandades puutus ta aga kokku kummalise probleemiga. Pannes rahvaarvu graafikusse, mis kirjeldab miljonit aastat inimkonna ajaloos – Homo sapiensi tekkest kuni tänapäevani – oli tulemus väga kummaline. “Näib, nagu poleks miljoni aasta jooksul peaaegu midagi juhtunud,” ütles Taagepera. Graafikus algab umbes meie ajaarvamise hetkest kiire rahvaarvu kasv, mis graafikus otse püstloodis üles tormab, eriti suur hüpe on 20. sajandi kohal.

Inimkonna viimnepäev

Juba aastal 1960 avaldas füüsik ja filosoof Heinz von Förster ajakirjas Science naljatoonis arvutuse, kus pani inimkonna senise kasvukõvera hüperboolina graafikusse. Hüperbool jõuab aga ühel hetkel lõpmatusse ning Försteri arvutuste kohaselt on inimkonna viimnepäev reedel, 13. veebruaril 2026.

See ei olnud esimene katse, mil teadlased on üritanud välja arvutada maakera rahvastiku kasvu piiri. Juba aastal 1924 ilmus töö, mis lähtus bioloogiliste liikide arvukuse kasvu kõveratest ning toona panid teadlased piiri – maakeral saab elada kaks miljardit inimest. Õige pea oli selge, et see arvutus on ekslik.

Kuivõrd hüperboolina väljenduv kasv viib välja lõpmatusse, ei saa see arvutus paika pidada. Taagepera sõnul on see mõte teda vaevanud viimased 30 aastat. Lahendus saabus paar aastat tagasi.

“Rahvastiku arvu võib väljendada logaritmiliselt. Ma tegin midagi, mida ei tohi teha – ma väljendasin ka aega logaritmiliselt. Kui rahvaarv on kunagi olnud null, siis ajal pole nulli olemas. Ma asetasin aja nulli aastasse 2200 ja asusin sealt tagasi vaatama,” selgitas Taagepera.

Ta joonistas paberile graafiku, milles näha rahvastikumuudatused viimase 2000 aasta jooksul. Selles graafikus on üllatav jõnks aastatel 200-400 meie ajaarvamise järgi, mil rahvaarvu kasvukõver oli väga tasane, sealt edasi vallandus kiire ja ühtlane kasv.

Tema sõnul on üllatav, et ei tsivilisatsioonide ega kultuuride arengus pole aastail 0 kuni 400 mitte midagi erilist, mis võimaldaks seletada selle jõnksu põhjust ega ka seda, miks aastal 400 kasv järsku väga kiireks läks.

Aga tema sõnul veelgi üllatavam on see, et umbes viimased 40 aastat on maakera rahvastiku arvu muutused järginud sama kõverat, mis graafikus näha aastate 200–400 kohal. Sõnaga, kiire kasv on lõppenud, kasvugraafik on taltunud.

Taagepera on hämmastunud, et inimkonna arvu kasvugraafik on sedavõrd sujuv. “Oleks võinud arvata, et siin on sees jõnkse, kiirendusi ja aeglustusi, aga neid ei ole,” märkis ta.

Kolm tegurit

Kellel kasvukõverate mõistmine keeruline, sellele pakub Taagepera lihtsamat seletust. Maakera rahvaarvu mõjutavad üheaegselt kolm tegurit, millest igaüks mõjutab nii iseennast kui ka teisi.

Esimene on rahvaarv – mida rohkem on inimesi, seda rohkem sünnib neil lapsi. Aga mõju võib olla ka vastupidine – üksteise kukil elamine langetab sündivust. Teine mõjutegur on maakera kandevõime. Kütid-korilased, kes toitusid sellest, mida metsast õnnestus maha nottida või korjata vajasid suuremaid elualasid kui karjapidajad-põldurid, kes kasvatasid endale ise toitu. Aga veelgi enam mahub maakerale tööstureid, kes oskavad kõike eluks vajaminevat organiseeritult toota.

Kolmas tegur on tehnoloogia areng – mida arenenum on tehnoloogia, seda rohkem inimesi võib maakeral elada.

“Tehnoloogia sõltub ka ise tehnoloogiast – mida rohkem on leiutatud, seda rohkem on võimalik juurde leiutada. Aga see sõltub ka rahvaarvust – kui on kaks korda rohkem inimesi, siis on tõenäoliselt ka kaks korda rohkem leiutajaid,” ütles Taagepera.

Maakera kandevõimet omakorda ei võimalda suurendada isegi tehnoloogia areng.

“Õhku, maapinda ja vett ei suuda me lõpmatuseni juurde tekitada. Juba praegu on paljudes kohtades puhas vesi elu ja surma küsimus. Kui inimesed hakkavad kolima maailmaruumi, siis on kohe lugu teine,” nendib Taagepera.

Tema arvutuste järgi jõuab maakera rahvastik aastaks 2100 välja 10 miljardini, aga see on ka lagi. Jaotades kõik inimesed maismaal ühtlaselt tähendaks see, et Antarktikas peaks elama 940 miljonit inimest ning igaüks elaks oma lähimast kuuest naabrist 100 meetri kaugusel, igaühe kohta oleks 1,5 hektarit maismaad.

“Mulle tundub, et me alahindame vahet Antarktika ja Kuu vahel. Antarktikas elamist peame me miskipärast võimatuks, kuigi seal on olemas nii õhk kui vesi, Kuu peal pole aga kumbagi,” tõdes Taagepera.

Tema mudeli prognoos  klapib täpselt ÜRO rahvastikuprognoosiga, kuigi koostamispõhimõtted on täiesti teised. ÜRO võtab aluseks praeguse hetke rahvaarvu, rahvastiku vanuselise koosseisu, laste arvu ning prognoosib selle põhjal järgmiste kümnendite sündivust. Taagepera kõvera aluseks on aga viimase 2000 aasta rahvastikukasvukõver.

“See on kuratlik graafik, justkui oleks selle taga midagi väga sügavat,” nentis ta.

Rein Taagepera avaldas hiljuti samal teemal artikli ajakirjas Technological Forecasting and Social Change.

Allikad: Novaator, LiveScience

Foto: balladofjohn.blogspot.com

Toimetas Maarja Aljas