Foto: ekraanikuva

Dr Wolfgang Wodarg on Saksa arst ja parlamendi tervisenõunik, erialalt pulmonoloog ehk kopsuarst. Avaldame katkendi intervjuust, mille dr Wodarg andis peagi valmiva dokumentaalfilmi tarvis, kus uuritakse koroonaviiruse kriisi tagamaid.

https://youtu.be/bqUcqeRdgk8

PS. Juhuks, kui Youtube´i video maha võetakse, siis siin topelt:

Video transkript:

Ma soovin jagada mõningaid mõtteid selle koroonaviiruse epideemia kohta, mis väidetavalt meid hetkel valdab.

Esmalt ma arvasin, et see jama lõppeb peagi ära, aga see on kasvanud nii suureks, et me peame hakkama seda lähemalt uurima.

Ma olen töötanud arstina ja juhtinud terviseosakonda. Mul oli enda spetsiifiline gripihaiguste jälgimissüsteem. Ning iga aasta ma jälgisin, kui palju inimesi haigestus piirkonnas, kus elas 150 000 inimest.

Iga aasta – ülemaailmselt – tuleb välja uusi viiruseid. Sest viirused peavad end muutma. Kui sama viirus tuleks iga aasta uuesti, siis meie immuunsussüsteem tunneks selle ära, seega nad ei saaks meid haigeks teha ega paljuneda – mida nad just teha tahavad. Nad peavad end regulaarselt veidi muutma ja sellepärast ongi meil iga aasta uued viiruse versioonid.

Olemas on umbes 100 erinevat viiruse tüüpi, mis pidevalt muutuvad. Seni me eriti ei hoolinud, mis viirused põhjustasid selle gripi või haiguse või kuidas iganes sa seda nimetada soovid.

Aga viiruseid on aastaid uuritud Glasgows. Seal üritati kasutada olemasolevaid teste. See tähendab, et nad ei uurinud kõiki sadu tüüpe, vaid ainult neid, mille testid olid olemas. Seega nad vaatlesid ehk 8-10 erinevat viirust. Ja koroonaviirused on alati olnud nende seas.

Siin on Glasgow näitajad. Vahemikus 2005-2013 nad uurisid, millised viirused esinevad hingamisteede haiguste seas. Need värvilised tulbad on viirused. Rohelised viitavad koroonaviirusele, mis on alati selles kompotis olnud.
Koroonaviirused moodustavad sellest tavaliselt 7-15%, vahest 5-14%, see kõigub veidi alati. Seega on täiesti normaalne, et suur osa viirustest on koroonaviirused.

Järgmiseks juhtus nii:
Wuhanis asub Hiina suurim viiruste ohutuslaboratoorium. Seega selle kallal töötavad väga paljud eksperdid päevast päeva. Wuhan on suur linn, 11 miljoni elanikuga, suured haiglad, suured intensiivravi üksused, kus alati ventileeritakse inimesi, kellel on kopsupõletik… sadu inimesi. Ja nad tegid mõnedele patsientidele teste, vähem kui 50. Otsisid viiruseid, mis neil olid ja uurisid nende RNA-d laboratooriumis. Ja nad avastasid uue tüübi. See köitis nende tähelepanu.

Kui viroloog midagi sellist leiab, siis ta sisestab selle globaalsesse andmebaasi. Ja sellele andmebaasile on teadlastel juurdepääs kõikjal maailmas, ka Berliinis. Berliinis uuriti ja võrreldi seda uut sisestust ja üritati luua test, tuvastamaks seda uut koroonaviiruse versiooni.

Siis hr Drosten esitas WHO-le protokolli, mis aktsepteeriti üpris kiiresti. Tavaliselt, kuna testi peetakse ravimpreparaadiks, siis tuleb see valideerida. Mis tähendab, et seda tuleb kontrollida väga täpselt. Mida see test õieti ütleb? Mida ta mõõdab?

See kõnealune test on ettevõttesisene test, mis arendati välja Charite kliinikus. Aga kuna polnud ühtegi valideeritud testi ja suur paanika tõusis,  siis otsustati kasutada seda sama testi kõikjal. Ja siis hr Drosten hankis testi.

Loomulikult viroloog ei saa öelda, kas viirus on ohtlik või mitte. Ta võib ainult öelda: „See on teistsugune“ või „Meil on selle jaoks olemas test“. Aga kas see viirus on ohtlik, hr Drosten? Kuidas ta seda teadma peaks? Ta vajaks lisa epidemioloogilisi andmeid, mis baseeruksid haigete inimeste vaatlustel. Kui kiiresti nad tervenevad? Kas ohvreid on vähem kui varasemalt?

Sellepärast on oluline võrrelda andmeid varasemate aastatega. Tuleb uurida suremust, et teada saada, kui paljud selle viiruse tõttu surid.

Seega, kui uurida mõnda spetsiifilist viirust, näiteks koroonaviirust, siis võib uurida kogu rahvastikku. See, mis sa avastad on, et eeldatavalt 8-10% rahvastikust omavad mingit viirust, mis neid haigeks teeb.

Aga kui sa uurid meditsiinikeskusi ja teed testid seal, määratlemaks, kes on haiged, siis loomulikult sa avastad palju rohkem positiivseid juhtumeid. Ja kui sa uurid haiglaid ning võtad proovid sealt, siis avastad sa veel rohkem koroonasse nakatunud inimesi.

Seega sõltuvalt sellest, millist osa rahvastikust sa uurid olgu selleks kogu rahvastik, patsiendid ooteruumis, inimesed kliinikus – või kui sa uurid tõsiselt haigeid patsiente intensiivraviosakonnas, kes on peaaegu suremas, siis sa leiadki need 7-15% koroonaviirustest iga kord, kui testi teed.

Aga kui nad surevad koroonaviirusesse või mõnda teise viirusesse, siis kui neil on ka koroona, sel juhul sellise testiga ei saa seda kindlaks teha. Seega, kui sa vaatad suremust Itaalias, siis oleks hea vaadata, kus need testid võetud on. Kus ja kuidas on neid üksikuid teste kasutatud? Kui testiti haiglas tõsiselt või surmavalt haigeid inimesi, siis loomulikult koroonasurmade arv kasvab. Lihtsalt sellepärast, et need testid tehti spetsiifilisele grupile. Suremus, haigusspetsiifiline suremus viitab surnute protsendile sellesse haigusesse nakatunud inimeste seas.

Mis puudutab hooajalist ägedat hingamisteede haigust, mida teatakse nime all gripp, siis selle suremus on 0,1%. Mis ongi juba maksimum. Mis tähendab, et üks tuhandest grippi haigestunust sureb iga talv. Seega me peame nüüd vaatama, kas see number suurenes koroonaviiruste tõttu. Saksamaal on eeldatavalt 20 000 – 30 000 rohkem surmasid, kui tavalise gripiga. Seda nimetatakse liigsuremiseks.

Me nüüd teame, et koroonaviirused moodustavad alati 5-14% kõikidest grippidest. Keskmiselt 10%.

Oletame, et varasematel aastatel me tegime koroonaviiruse testi kõigi haiglas tõsiselt haiged olnud patsientide peal
mida muidugi ei tehtud. Me oleksime eeldanud, et 2000 – 3000 inimest surevad grippi iga aasta, kellel samuti oli ka koroonaviirus. Aga need numbrid pole endiselt ligilähedasedki.

Selgub, et viroloogid lõid siin miskit sensatsioonilist ja selle loominguga nad avaldasid tõsiselt muljet ka Hiina valitsusele. Hiina valitsus tegi sellest midagi erakordselt suurt, järsku oli see ka poliitiliselt väga oluline. Ületades täielikult viroloogilise raamistiku.

Järsku paigaldati näotuvastusmasinad kõikjale lennujaamadesse, palavikku sai mõõta. Kliiniline termomeeter kontrollis liiklust Hiina tänavatel. Ja see kõik oli niivõrd oluline, et sellega kaasnesid rahvusvahelised tagajärjed.
Poliitikud pidid hakkama sellega tegelema ja sõna võtma. Siis tulid viroloogid taas mängu. Valitsused küsisid nõu oma viroloogidelt, kes tunnistasid, et see viirus on tõsine asi. Ja pakkusid välja arendada teste, mis võimaldaks viirust mõõta, nagu Hiinaski.

Miskit kooti selle ümber. Terve võrgustik informatsiooni ja arvamusi on arendatud teatud ekspertide hulgas. Ja poliitikud pöördusid nende ekspertgruppide poole, kes selle kõik ise algatasid. Ja nad neelasid kõik alla, mida need eksperdid väitsid. Mis omakorda viis poliitikuteni, kes nüüd lihtsalt puhkavad nende argumentide najal, kasutades neid argumente hindamaks, keda tuleb aidata, määramaks ohutusmeetmeid ja mida üldse tohib teha.

Kõik need otsused on lihtsalt tuletatud nendest argumentidest. Mis tähendab, et nüüd saab kriitikutel olema väga raske öelda: „Stopp. Miskit pole viga.“

Ja see meenutab mulle muinasjuttu keisrist, kellel pole rõivaid seljas. Ainult üks väike laps oli võimeline ütlema: „Kuulge, ta on alasti!“ Kõik teised õukonnas ümbritsesid valitsust ja küsisid valitsuselt nõu, sest nad ise ei tea midagi. Nad kõik liitusid ja mängisid sellega kaasa.

Ja täpselt samamoodi mitmed teadlased nüüd peibutavad poliitikuid. Teadlased, kes tahavad tunda end poliitikas tähtsatena, sest nad vajavad oma institutsioonide jaoks raha. Teadlased, kes lihtsalt ujuvad peavooluga kaasa ja tahavad sellest osa saada. „Me saame ka aidata!“, „Me tegime äppi!“, „Meil on selle jaoks programm!“… Nii paljud inimesed ütlevad: „Kuulge, me tahame ka aidata!“, sest nad tahavad sellega teenida raha ja olla olulised.

Praegusel hetkel puudub ratsionaalne vaatenurk olukorrale. Me peaksime küsima küsimusi nagu: „Kuidas te olete teada saanud, et see viirus on ohtlik?“ , „Milline ta enne oli?“, „Kas meil polnud sama viirust eelmisel aastal?“, „On see üldse midagi uut?“. See puudub täielikult. Ja keiser on alasti.

Originaalvideo: OVALmedia Youtube

Filmi valmimist on võimalik toetada: IndieGoGo

Vaata ka: dr Wodargi koduleht

Foto: ekraanikuva

Toimetas Hando Tõnumaa