Foto: Canva.com

Kui uurite kogu eelmise sajandi jooksul leitud (või puuduvaid) tõendeid, leiate, et “viiruste” inimeselt inimesele kandumise katsed ei ole mitte ainult regulaarselt ebaõnnestunud, vaid viroloogidel pole aimugi, kuidas “viirused” üldse levivad. Kuidas nii? Vaatame lähemalt möödunud sajandi meditsiinikirjandust.

Artikkel ilmus Telegramis esmalt detsembris 2021.

Viroloogidel on hulgaliselt teooriaid ja hüpoteese, kuidas nähtamatud pahalased inimestesse tungivad, ja rohkelt kaudseid tõendeid, millega püütakse väita, et korrelatsioon võrdub põhjusliku seosega, kuid neil pole otsest tõestust. Uuringutes puudub kehtiv sõltumatu muutuja (st puhastatud/isoleeritud viiruseosakesed isolatsiooni tõelises tähenduses), need sisaldavad vaid väikesi valimeid ning kannatavad korrektsete kontrollkatsete puudumise all.

Huvitav on asjaolu, et enne kui Big Pharma sai nii mõjukaks, et suutis tsenseerida kõik negatiivsete tulemustega teadustööd, avaldati arvukalt uuringuid, mille tulemused lükkasid ümber nii nakkuslikkuse müüte kui ka teooriaid, et viirused ja bakterid on haiguse algpõhjus. Need uuringud olid täielikult vastuolus pisikuteooria narratiiviga ja mõningaid neist avaldasid teadlased, kes olid varajases viroloogia valdkonnas mõjukad. Allpool on vaid paar näidet 20. sajandi algusest ja lisaks mõned värsked allikad, mis näitavad, et isegi tänapäeval on “viiruste” levik arusaamatu nähtus.

Teame, et nii see levib, aga kuidas täpselt, see on selgitamisel! Foto: Graphic_BKK1979 / iStock

1923 – The Common Cold: Influenza Studies, XIV

Esimese 1923. aastast pärit allika tekstid näitavad, et nakkuvus oli endiselt tõestamata müüt. Kirjutati, et “nakkus” (autorite jutumärgid) oli sekundaarne ​​üldine tegur, mida arvati seostuvat külmetushaiguste tekkega.

Teadlased väitsid tol ajal, et eelarvamuste võimalus eksisteerib seejuures pea samal määral kui teiste tegurite puhul. “Kui pidada “vastuvõtlikeks” neid, keda tabavad sageli külmetushaigused, ja “resistentseteks” neid, keda haigused ründavad harva, näitab meie statistika lähikontaktide tõenäosust ligikaudu samas proportsioonis.“

Lähikontaktidest teatatud juhtude arv oli väike võrreldes nende juhtumitega, mil haigestunu ei olnud otsesest kontaktist teadlik. Õpilaste omavahelist kokkupuudet peeti nii levinuks, et harva oli võimalik tuvastada kindlat kokkupuudet juhtumitega.

Tol ajal olid ainsad andmed, mis viitasid külmetushaiguste nakkuvusele, epidemioloogilised (tervise- ja haigusseisundite leviku ja mustrite uurimine ning analüüs kindlaksmääratud populatsioonides) ehk teisisõnu, kaudsed tõendid.

Samuti selgub, et ühtki paljudest oletatavatest bakteriaalsetest põhjustest ei leitud haigetelt järjepidevalt, ning samu baktereid leiti regulaarselt ka tervetelt inimestelt:

“Nii meie kui ka teiste laborite uuringud näitavad, et külmetushaigusi võivad põhjustada mitmed erinevad mikroorganismid või et külmetusviirus on laboritöötajatest siiani mööda hiilinud.”

• Esimeses katseseerias võeti ninakaaped kokku 23 katsealuselt (kellest ~1/3-l tekkisid perioodi jooksul külmetushaigused) ja uuriti, mitu protsenti moodustas iga kolooniatüüp. Teadlased tuvastasid nii tervetelt kui ka haigetelt 4 erinevat mikroorganismi, kuid terve inimese ega haige ninaneelus ei domineerinud pidevalt ükski organismirühm. Uurijad märkisid: “Kui mõni neist rühmadest oleks ainuüksi külmetushaiguste tekitaja, peaksime eeldama, et selline rühm on jätkuvalt ülekaalus.“
• Teisest eksperimendist, milles uuriti 251 õpilast, leiti taas, et ühelegi organismirühmale ei leitud vastavat külmetushaigusele iseloomulikku seisundit. Mõnede külmetushaiguste korral domineeriv IV tüüpi pneumokokk oli sageli tervete inimeste ninaneelu kõige levinum bakter.
• Erinevate teadlaste töö leidis täiendavaid tõendeid, et pneumokokk (või mõni muu organism) ei olnud etioloogiline tegur (nakkusetekitaja). Teatati isegi ebaõnnestunud katsetest ennetada külmetushaigusi neid organisme sisaldava vaktsiini abil.

Uuringu autorid järeldasid, et esitatud statistilised ja laboratoorsed andmed näitavad, et külmetus ei ole lihtsakoeline nakkus ja võib mõnel juhul olla isegi nakkuslik protsess.

“Kahtlemata on külmetuse tekkega seotud arvukad tegurid. Meie tõendid ei toeta seisukohta, et külmetus on alati tingitud peamiselt viiruse sisenemisest kehast väljastpoolt. Vastupidi, näib, et kehasisesed muutused võivad olla olulisemad tegurid.”

“Ükski organism ega organismirühm ei ole külmetushaiguste ajal olnud ülekaalus. Konkreetse nakkusliku viiruse küsimus on seega endiselt lahtine.”

Foto: Elena Abrazhevich / AdobeStock

1937 – Influenza Virus on the Developing Egg: VII. The Antibodies of Experimental and Human Sera

1937. aastal nakatasid F. Burnet ja D. Lush 200 inimest Melbourne’i gripi tüvega, et teha kindlaks, kas kliinilise gripi eest on võimalik ennast kaitsta, kuid ei saadud ühtegi teadet sümptomite esinemisest, mis võiksid olla pookimisest tingitud.