Fotokollaaž: wildpixel / Getty Images + Jon Tyson / Unsplash + Canva.com

Sõnavabadusest räägitakse tavaliselt moraalsetes, poliitilistes või filosoofilistes terminites. Tänapäeval on aga esile kerkinud uus intrigeeriv teaduslik vaatenurk. Selle võiks kokku võtta nii: küsimus pole enam niivõrd sõnavabaduses, vaid mõttevabaduses. Nimelt viitavad kaasaegsed arusaamad inimeste mõtlemisest sellele, et vaba eneseväljenduse ja vaimse allasurumise vahel ei valitse mitte Freudi kirjeldatud sisepinged, vaid pigem geneetilised, neuroanatoomilised ja arengulised pinged, kirjutab Londoni Majanduskooli pikaajaline sotsioloogialektor dr Christopher Badcock.

Esimene, geneetiline, tuleneb autismi kohta käivatest teadmistest. Autism on varajase algusega kognitiivne häire, mille puhul esineb häireid selles, mida võiks nimetada mentalistlikuks tunnetuseks: sotsiaalsed ja inimestevahelised reaktsioonid, abstraktne mõtlemine ja kujutlusvõime. Sellega kaasneb huvide ahenemine, mis sageli keskendub sellele, mida võiks vastavalt nimetada mehhanistlikuks tunnetuseks: vaimustus igasuguste seadmete, masinate ja mehhanismide vastu, koos kalduvusega sõna-sõnalisele, loogilisele mõtlemisele ja obsessiivne keskendumine detailidele.

Klassikaline test autistliku mõtlemise hindamiseks on nn pliiatsitoru test. Lapsele näidatakse kommituubi ja küsitakse, et mis tema arvates seal sees on. (Ja statistiliselt on selleks lapseks vähemalt neli korda suurema tõenäosusega poiss.) Pettunult avastab ta, et maiustuste asemel on torus hoopis pliiatsid. Seejärel küsitakse temalt, mida arvab teine laps, kellele sisu pole veel näidatud – ja ta vastab tüüpiliselt: “Pliiatsid!“

Normaalne arenguga lapsed suudavad selle testi edukalt läbida umbes neljandast eluaastast alates, mõistes, et teine laps eeldaks samuti, et torus on kommid. Ka minu enda umbes kolmeaastase pojaga juhtus midagi sarnast: olin teda hoiatanud, et ta ei tohi oma emale öelda, et oli päev enne sünnipäeva talle kingituse ostnud. Aga kohe, kui ta kuulis, et ema majja tuleb, tormas ta talle vastu ja hüüdis: “Emme, ma ei tohi sulle öelda, et ma olen sulle kingituse ostnud!“ Nagu tema vanusele ja ka palju vanematele autistidele sageli omane, kukkus ta läbi nn valearusaamade testis: võimes mõista, et teised ei tea seda, mida sina tead – või nagu antud juhul, et neid tuleks sellest teadmatuses hoida.

Kui järele mõelda, tähendab mõttepolitsei – ja laiemalt iga dogmaatiline sallimatus erinevate seisukohtade suhtes – justkui autistlikku keeldumist tunnistamast seda, mida inimene peab teiste ekslikeks uskumusteks. Tõepoolest, juhtivad Aspergeri sündroomi uurijad on märkinud, et mõned hästi toimivad autistid lähevad nn “jumalarežiimi“ – muutudes “kõikvõimsaks inimeseks, kes ei eksi kunagi, ei saa eksida ja kelle intelligentsust tuleb tingimusteta austada“ (vt T. Attwood, The Complete Guide to Asperger’s Syndrome). Samas on selge, et see nähtus toimib mõlemat pidi: inimesi, kes igapäevaselt “jumalarežiimis“ püüavad kontrollida teiste kõnet ja uskumusi, võibki käsitleda justkui autistlikena. Mõttepolitsei on seega institutsionaliseeritud suutmatuse ilming tuvastada ja aktsepteerida teistsuguseid (ehk “väär“)uskumusi.