Foto: https://viroliegy.com

Hiljuti tuli välja uuring, mida peetakse esimeseks edukaks inimkatseks “SARS-COV-2” pandeemia või ka mis tahes muu pandeemia alal. Selles uuringus suudeti väidetavalt kasutada “metsikut viirust”, et nakatada terveid vabatahtlikke ja uurida SARS-CoV-2 nakkuse varajast kulgu. Autorid ütlevad, et nad suudavad selle meetodi abil avastada uusi teadmisi nakkuse leviku kohta. Loomulikult need, kes usuvad “SARS-CoV-2” ametlikku versiooni, võtavad seda uuringut lõpliku tõestusena selle kohta, kuidas “SARS-CoV-2” nime all tuvastatud viirus võib inimesi nakatada. Aga kas kergete sümptomite tekitamine pooltel osalejatel, keda “nakatati” intranasaalselt (nina kaudu) mürgise rakukultuurse ollusega, tõestab tegelikult, et oletatavalt olemasolev “SARS-CoV-2” on patogeenne? Kas sellise katse ülesehitus peegeldab kuidagi loodust või tegelikkust? Artikkel on tõlgitud veebilehelt viroliegy.com.

Sissejuhatuses välja toodud uuringu taustal tekib küsimus, kas tulemusi, mis on saadud väikese valimi (34 inimest) alusel ülikontrollitud keskkonnast, saab üldse üldistada tegelikkuses.

Mis on nakatavuse inimkatse?

WHO defineerib nakatavuse inimkatset uuringuna, milles osalejatele tekitatakse tahtlikult (olenemata sellest, kas neid on vaktsineeritud või mitte) nakkushaigus. See haigustekitaja võib olla metsiku tüübi sarnane ja patogeenne ehk metsikust tüübist kohandatud ja/või nõrgestatud, vähem või üldse mitte patogeenne või hoopis mingil viisil geneetiliselt muundatud.

Nakatavuse inimkatse puhul on tegemist vabatahtlike tahtliku nakatamisega. Selliseid uuringuid on läbi viidud sadade aastate jooksul ja need on andnud olulisi teaduslikke andmeid, mis on toonud kaasa edusamme ravimite ja vaktsiinide väljatöötamisel. Samas võivad sellised katsetused olla siiski vastuolus meditsiinireegliga mitte kahjustada teist inimest. Hästi dokumenteeritud ajaloolisi näiteid inimeste nakatumisuuringutest peetakse praeguste standardite kohaselt ebaeetiliseks.

Sellised katsed on kavandatud selleks, et tahtlikult kahjustada katsealuseid ja kuigi Maailma Terviseorganisatsioon sedastab, et inimkatseid on tehtud juba üle saja aasta, väidavad nad, et seda, kuidas neid katseid minevikus tehti, peetakse tänapäeval ebaeetiliseks. Sellest hoolimata toetatakse “hoolikalt kontrollitud laboratoorseid kokkupuuteid” selle asemel, et kasutada loomulikumat ja loogilisemat lähenemisviisi, mille kohaselt terved katsealused peaksid viibima loomulikus keskkonnas koos nendega, keda peetakse uuritava “viiruse” kandjateks. WHO arvates on seega eetilisem süstida tervetele katsealustele intranasaalselt toksilisest rakukultuurist saadud ollust kui lasta neil kokku puutuda haigestunud inimesega, et uurida, kas toimub nakatumine “loomulikul teel”. 

Loe artiklit, mis kirjeldab ajaloolisi katseid: Kuidas levivad viirused inimeste vahel? Teadlased ei tea!

Kuidas kõnealune katseuuring toimus?

“SARS-CoV-2″ katseviirus ehk SARS-CoV-2/human/GBR/484861/2020 saadi nõusolekul Ühendkuningriigi patsiendilt võetud ninaneelu testist. Seejärel “isoleeriti” “viirus”, siirdades kliiniline proov kvalifitseeritud cGMP Vero rakuliiniga (see tähendab, et see on aretatud inimese/ahvi DNA rakukultuuri, lehma loote vere, antibiootikumide/seentevastaste ainete, “toitainete” ja keemiliste lisaainete segu peal).

ERRi artikli kirjeldusel kasutati sellist “viiruse tüve”, mis väidetavalt ringles enne 2020. aasta septembris liikvele läinud alfa tüve. Väidetavalt polnud tegemist algse Wuhani viirusega, kuna uuringus kasutatud viirusel oli ogavalgus mutatsioon D614G.

Kuigi katseviirus toodeti vastavalt headele tootmistavadele (GMP – Good Manufacturing Practice) ja MHRA (Suurbritannia ravimiamet) kiitis heaks tõendavad dokumendid, mis kinnitasid, et katseaine on sobilik kasutamiseks tulevastes ravimitõhususe uuringutes, ei tegele MHRA üldiselt katseviiruste regulatsioonidega. Teisisõnu, usaldage neid – kõik on seaduslik ja nõuetekohane, kuna järgiti olematuid eeskirju, mille on kindlaks teinud reguleeriv asutus, mis ei reguleeri katseviiruseid…

Uue “SARS-CoV-2” inimkatsete proovimudeli loomiseks inokuleeriti (ehk sisestati viirus) möödunud aasta märtsis juulini 36 vabatahtlikku vanuses 18–29 aastat, kellel puudusid tõendid varasemast nakatumisest või vaktsineerimisest, intranasaalselt “metsikut tüüpi viirusega”.

Tulemused

Kaheksateist (~53%) “nakatusid” ehk PCR-meetodil tuvastati katsealustel järsk viiruskoormuse tõus. Teisisõnu, uurijad tuvastasid geneetilise materjali, mille nad ise olid oma katsealuste ninna sisestanud.

Nakatunutest omakorda 16-l (89%) tekkisid katseperioodi jooksul kerged või mõõdukad sümptomid nagu kurgu-, pea-, lihas- ja liigesevalu, nõrkustunne ja palavik. Tõsiseid kõrvalnähte ei esinenud kellelgi.

Sümptomid ilmnesid kõige sagedamini ülemistes hingamisteedes ja “viirust” leiti ninast oluliselt rohkem kui kurgust. Kas see võib olla tingitud sellest, et geneetiline materjal sisestati nina kaudu?

Enam kui 37,8-kraadine palavik mõõdeti seitsmel katsealusel. Umbes kolmandikul ehk 12 katseisikul tekkisid “teatud” lõhnahäired – pärast intranasaalset sekkumist oli see teadlaste jaoks hämmastav?

“Üheskoos näitavad need leiud, et inimese nakatamisel konkreetse annuse korral on tervetel noortel täiskasvanutel väike risk tõsiste sümptomite tekkeks, kuid see tekitab suurtes kogustes nasofarüngeaalset (ninaneelu) “viirust” isegi hingamisteede või süsteemse haiguse puudumisel.” See tähendab, et ninast võib leida suures koguses “viiruse” geneetilist materjali ka ilma haiguseta.

Kvantitatiivset korrelatsiooni viirusekoormuse ja sümptomite vahel ei täheldatud, isegi asümptomaatilise infektsiooni korral olid viiruskoormused kõrged. Teisisõnu, isegi neil, kellel polnud sümptomeid, tuvastati kõrge viiruskoormus.

Uuringu läbiviijad kirjeldavad, et selliste uuringutega peaks justkui saama väärtuslikku teavet väikese arvu osalejate kohta rangelt reguleeritud ja kontrollitud tingimustes, mis tooks laiemat ühiskondlikku kasu ja tasakaalustaks vabatahtlike poolt võetud riske.

Koroonapandeemia esimene “edukas” inimkatse?

See uus esimene “edukas” inimkatse tehti praeguse pandeemia ajal olukorras, kus puudusid otseselt võrreldavad ohutusandmed ja teadmised koroona pikaajalise mõju kohta. Uuringu käigus suudeti “nakatada” ainult pooled osalejatest “infektsiooniga”, mis põhines peamiselt PCR-testil, leides geneetilist materjali samast kehapiirkonnast, kuhu viirust sisestati. 18-st “nakatunud” vabatahtlikust 16 teatas ise ainult kergetest kuni mõõdukatest sümptomitest.

Teadlased jõudsid järeldusele, et nende “uudsed” leiud näitasid, kuidas inimese “SARS-CoV-2” katsega oli madal risk põhjustada tõsiseid sümptomeid tervetele noortele täiskasvanutele, kuid katse viis suures hulgas ninapiirkonnas “viiruse” tekkimiseni ilma hingamisteede või süsteemse haiguseta. Teisisõnu ei olnud nakatumine kliiniline, vaid pigem diagnostiline, mis ongi ju peamine probleem, millega me oleme kogu selle testimispandeemia jooksul kokku puutunud.

Kui teadlased oleksid järginud mineviku katsetavasid, oleksid nad võtnud haigetelt patsientidelt vedelikke ja püüdnud neid aerosooliga tervetele näkku pihustada ja sisse hingata või oleksid lasknud tervetel inimestel viibida ühes ruumis koos ebatervete inimestega – lastes neil omavahel rääkida, olnuks kontrollitav, kas “viirus” kandub inimeselt inimesele üle. Või siis oleks lasknud haigetel köhida ja aevastada tervete peale, et näha, kas need tegevused viivad nakatumiseni – ühesõnaga, oleks uuritud kõikvõimalikke olukordi, mida peetakse “loomulikuks nakatumiseks”.

ERR kirjutab artiklis:

“Edaspidi kavatseb töörühm uurida, miks osa katseisikuid SARS-CoV-2-sse kokkupuute järel üldse ei nakatunud. Veel plaanivad nad korrata sarnast inimkatset delta variandiga. Ehkki viiruse variandid, sh delta ja omikron nakkavad erinevalt, on Imperial College Londoni nakkushaiguste arsti ja immunoloogi Christopher Chiu sõnul tegemist põhimõtteliselt sama haigusega, mille eest kaitsevad inimest endiselt samad tegurid.“

Mida selline katse tõestab?

Selles inimkatses kasutatud meetodites ei ole midagi loomulikku ega eetilist. Katsealuseks võetud GMP ollus ei ole puhastatud/isoleeritud “viirus”. Intranasaalne süstimine keemiakokteiliga ei ole loomulik nakatumisviis. Kontrollitud keskkond ei kajasta tegelikku olukorda. Erinevaid teste, mida kasutatakse andmete kogumiseks, ei ole kunagi valideeritud ja kalibreeritud kuldstandardi suhtes ning need on vigased ja ebatäpsed. Katse koosnes väikesest valimist, kus kontrolle ei sooritatud. Teadlased tunnistasid ka ise, et nende andmete üldistamisel jääb ebakindlus. Ei ole mingit põhjust järeldada, et sellest uuringust kogutud “uudsed” andmed võiksid meile üldse midagi “viiruse” kohta öelda.

Allikas ja fotod: viroliegy.com, ERR

Tõlkis Indrek Himma