Foto: U.S. Army photographer – Army.mil, Avalik omand, Wikimedia Commons

Käesoleva artikli eesmärgiks on teha ülevaade maailma suurimatest pandeemiatest ning tõstatada küsimus, kas nende ajal toimunud surmad olid tõesti põhjustatud nakkushaiguste poolt nagu peavoolu narratiiv väidab. 

Artikli koostamisel on kasutatud informatsiooni Dawn Lesteri ja David Parkeri 2019. aasta lõpus ilmunud raamatust “What Really Makes You Ill?: Why Everything You Thought You Knew About Disease Is Wrong”. 

Must surm 14. sajandil

Vikipeedia kohaselt oli must surm inimajaloo üks kõige laastavamaid katkupandeemiaid, mille põhjustajaks peetakse katkubakterit Yersinia pestis. Katku definitsioon on „akuutne epideemiline rottide ja teiste metsikute näriliste haigus, mis on inimestele üle kantud rotikirpude poolt.”

WHO 2017. oktoobri faktilehe järgi areneb katku nakatunud inimestel enamasti äge palavikuline haigus koos muude mittespetsiifiliste süsteemsete sümptomitega, näiteks külmavärinad, pea- ja kehavalud ning nõrkus, oksendamine ja iiveldus.

Arvatakse, et maailmas on toimunud lisaks mustale surmale veel kaks suurt katkupuhangut: Ateena Katk (5. sajand enne Kristust) ning Justinuse katk (6. sajand peale Kristust). Esimese katku sümptomite hulka kuuluvad vägivaldsed spasmid, veritsev suu ja sisemise põletuse tunne. Teise hulka näiteks luulud, palavik ja kooma. Neid mõlemaid ühendab äkiline sümptomite teke, mis on palju tõsisemat laadi kui on kirjeldatud katku faktilehel.

Must surm on esimene epideemia, mille kohta leidub pealtnägijate arhiveeritud ütlusi – kõik eelnevad epideemiad on puhtalt oletuslikud ja sisaldavad vaid sümptomite kirjeldusi.

Enamasti arvatakse, et must surm puhkes spontaanselt; see levis kiiresti üle maailma; ja see põhjustas miljonite inimeste hukkumist. „Selle tagajärjel suri katku hinnanguliselt 75–200 miljonit inimest. Euroopas, kus pandeemia tippaeg oli aastatel 1346–1353, suri sellesse 30–60% elanikkonnast.“

Peavoolu narratiiv ütleb, et kirbud, kes rottidel elavad, nakatusid äkitselt ohtlike bakteritega, mis põhjustavad surmavat katku. Need nakatunud kirbud levitasid ohtlikke baktereid teistele rottidele, kes seejärel massiliselt surid. Väidetakse ka seda, et kui peremeesloomad hukkusid, otsisid nakatunud kirbud uusi peremeesloomi, kelleks said inimesed.

Seda kirpude kokkupuudet inimestega peetakse mehhanismiks, mille kaudu miljonid inimesed katku „kinni püüdsid“, haigeks jäid ja hukkusid. Öeldakse, et nad surid seetõttu, et neil ei olnud haiguse vastu immuunsust.

Üks probleem selle narratiivi juures on see, et 14. sajandi andmed ning arheoloogilised väljakaevamised ei viita tohututele hukkunud rottide hordidele (ega ka liivahiirtele või muudele väikestele loomadele, mida on alternatiividena pakutud), mis oleksid pidanud kõikide mõjutatud riikide tänavatel lebama. Vähetõenäoline on ka see, et haigus niivõrd kiiresti levida suutis. Lisaks jääb seletamatuks, miks jäid kirbud haigusest täielikult puutumata, kui seda endas kandsid.

Mitmed vastuolud on pannud aluse uutele hüpoteesidele. Näiteks pakutakse, et nakkus levis õhu, atmosfääri või inimeste kaudu. Aga need ei suuda seletada, kuidas suutis surmav haigus äkitselt välja ilmuda, 3-8 aastat püsida ning seejärel ootamatult haihtuda. Tundub, et tegemist on anomaaliaga.

Reaalsed andmed näitavad, et äkilised haiguspuhangud, mis põhjustavad laialt levinud haigestumust ja suremust on seotud mitmete erinevate teguritega, mis toimivad tihti sünergiliselt.

Samuti tuleb arvestada, et ajaloolisi sündmusi vaadeldakse eelkõige valitsevate teooriate valguses. Maailma Terviseorganisatsiooni kohaselt põhjustavad nakkushaiguseid nt bakterid, mida leitakse tavaliselt väikestelt imetajatelt ning nende kirpudelt.