Avaldame Looduskalendris ilmunud Tiit Kändleri (teadus.ee) artikli täiskujul.

Et taevast kive alla sajab, ei uskunud Euroopa teadlased veel 200 aastat tagasi. Prantsuse Akadeemia pidas selliseid jutte selgeks ebausuks. Kui aga aastal 1803 kukkus Normandiasse L’Aigle’isse paar tuhat meteoriiti, tuli teadlastelgi tunnistada, et taevast kive alla sajab. Sajab ka tolmu. On hinnatud, et iga päev jõuab maapinnani 20 tonni kosmosest pärit olevat ainet. Ainult et kui tuul liiva silma keerutab, ei ole just lihtne teada, kust see Maale sattus.

Kui Maale läheneb komeet või asteroid, muutub see Maa atmosfääris põlema lahvatav hiiglasliku kiirusega kihutav taevakivi lendtäheks, mis tervitab meid päikesesüsteemi 4,5 miljardi aasta tagustest algaegadest. Möödunud nädalal sattus teineteise lähedale kaks haruldast sündmust.

Siberi plahvatused

Maast 27 600 kilomeetri kauguselt möödus reedel, 15. veebruaril 50-meetrise läbimõõduga asteroid 2012 DA14 ning mõni tunnike varem sisenes atmosfääri, lagunes ja plahvatas Venemaal Tšeljabinski linna kohal komeet. Komeet, mille läbimõõduks enne atmosfääri sisenemist on hinnatud 17 meetrit ja massiks 10 000 tonni, kihutas taevas helenduva jutina laugjalt kiirusega 60 000 kilomeetrit tunnis ning tekitas 500 kilotonnise plahvatuse.

Komeedi plahvatus umbes 25 kilomeetri kõrgusel registreeriti viies eri paigas asuvas infraheli seirejaamas, esimesena andis sellest teada Alaskal asuv plahvatusest 6500 kilomeetri kaugusel asuv jaam. Infraheliandmetest nähtub, et komeedi laialipaiskumine atmosfääris toimus 32,5 sekundi jooksul.

Komeet tuli arvatavasti Marsi ja Jupiteri vahelisest asteroidide vööst. „Me arvame, et sellise suurusega sündmus juhtub keskmiselt kord saja aasta jooksul,“ ütles NASA maalähedaste objektide programmi NEO teadlane Paul Chodas. Nii suure meteoori puhul võiks oletada suure arvu meteoriitide sadu maapinnale, nõnda on taevakivi plahvatus Tšeljabinski kandis vallandanud tõelise kullapalaviku. Oletatavaid meteoriidikilde on hulganisti leitud lumehangedest, katuseaukude alt ja koguni mantlitaskutest. Neid ostetakse ja müüakse, kuid teaduslikest analüüsidest pole veel teateid.

Foto: Tiit Kändleri illustratsioon

Mis on maalähedased objektid

Maalähedased objektid on asteroidid ja komeedid, mida lähedaste planeetide gravitatsiooniväljad või omavahelised põrkumised suunavad trajektoorile, mis lõikub Maa orbiidiga ning mis võivad seega Maaga kokku põrgata.

Komeet

Tekkinud külmas välises planetaarsüsteemis, koosneb tolmuosakestega tsementeeritud jäätunud veest. Päikesele lähenedes jää aurustub ja tolmupilve teeb nähtavaks hajunud päikesevalgus. Gravitatsiooni toimel satuvad mõned neist Maa lähedusse.

Asteroid

Rändrahnust suurem kivirahn, mis ringleb Marsi ja Jupiteri vahel Päikesesüsteemis. Jäänuk planeetide moodustumise ajast, mis ühegi planeediga ei ühinenud. Üksteisega põrkumisel mõned asteroidid eralduvad ja satuvad Maa orbiidiga lõikuvale trajektoorile.

Meteoroid

Rändrahnust pisem, kuid tolmuterast suurem kivitükk.

Meteoor

Kui asteroid või meteoroid siseneb Maa atmosfääri ja tekitab nähtava valgusjoone, siis kutsutakse seda meteooriks. Iga päev siseneb Maa atmosfääri tuhandeid asteroide ja meteoroide, kuid põleb ära pinnani jõudmata. Aastas siseneb Maa gravitatsioonivälja kümneid tuhandeid tonne planeetidevahelist kraami komeetidelt, asteroididelt ja teistelt planeetidelt ning isegi Kuult, aga ka inimese poolt orbiidile saadetud seadmetest.

Boliid või tulekera

Ere meteoor.

Meteoriit

Pinnani jõudvad taevakivi tükikesed. Iga tükike, mille mass on suurem kui gramm, võib jõuda maapinnani ja muutuda meteoriidiks.

Ometi filmiti üliharuldane plahvatav lendtäht paljude Uuralis asuva Tšeljabinski linna elanike kaameratega, justkui oleksid inimesed komeeti oodanud. Iroonilisel moel aitas üliharuldast sündmust jäädvustada liiklejate ja liikluskorraldajate omavoli Venemaa teedel ja tänavatel, mis sunnib suurt osa autojuhtidest oma turvalisuse tarbeks läbi auto esiklaasi pidevalt olukorda kaameraga jäädvustama.

Need kaks lendtähesündmust on omavahel seotud vaid ajaliselt, mitte põhjuslikult – asjatundjad on korduvalt kinnitanud, et kahe lendtähe trajektoorid olid suisa erinevad. Nüüdne meteooriplahvatus meenutab 1908. aastal Siberis Tunguusis toimunud plahvatust, millega eelmise nädala sündmust lõhkejõult võrreldakse. Inimtühjal alal plahvatanud Tunguusi meteoor andis peaaegu sajandiks tööd ja leiba nii selle toimet uurinud teadlastele kui lugematu arvu müstilisi tagamaid välja mõtelnud kirja- ja filmimeestele. 1947. aasta veebruaris plahvatas Kaug-Ida taiga kohal Sihhote-Alini meteoor.

Maalähedaste jälgimisprogramm

NASA NEO programm on nimekirja kandnud ning jälgib 9714 maalähedast objekti, neist 1382 võimalikult ohtlikku asteroidi. Maalähedased on asteroidid ja komeedid, mille orbiit kulgeb Maale lähemal kui 1,3 astronoomilist ühikut ehk 1,3 Maa kaugust Päiksest. Programmi eesmärk on võimalikke Maaga kokku põrkavaid kosmilisi objekte avastada ning neil silm peal hoida.

Mis saab siis, kui maalähedane taevarahn ennustatakse Maaga kokku põrkama, pole otsustatud, selle üle veel vaieldakse. Kuid kindel on see, et kõiki võimalikke vastu maad kihutajaid on küll põhimõtteliselt võimalik avastada, kuid see on üle jõu käiv ponnistus. Seepärast tuleb avastada suuremaid ja tõeliselt ohtlikke kosmilisi maalähedasi objekte. Need, mille läbimõõt on pisem kui sada meetrit, ei peeta ohtlikeks seetõttu, et nood atmosfääri sisenedes lagunevad, suuresti üles sulavad ning maapinnmale jõuavad vaid pisemat sorti meteoriidid. Seepärast ei ole isegi USA valitsusel võimalik ka kõigi nende avastamise ja jälgimise peale hiiglaslikke rahasummasid kulutada.

Nõnda on loodud valitsusväline algatus B612 Fond, millel on 2018. aastal plaanis orbiidile lennutada Sentineli taevateleskoop, mis avastaks vähemalt 90 protsenti Maale ohtlikke asteroide. Sellele algatusele on lubanud teavet anda NASA, igaüks, kes soovib, saab oma panuse anda.

Hawaii Ülikoolis töötatavad astronoomid välja ohtlike asteroidide avastamissüsteemi ATLAS, mida toetab NSA viie miljoni dollariga ning mis eri Hawaii saartel paiknevast kaheksast teleskoobist. Selle eesmärgiks on avastada ka 50-meetriseid asteroide.

Foto: Vincent van Gogh, Tähine öö, 1889

Maailmas on teada umbes 150 meteoriidikraatrit. Eestis on neist seitse. Igal aastal maandub Maale 26 000 enam kui sajagrammise massiga meteoriiti. Suurem osa neist sukeldub maailmamerre, polaaraladele, kõrbetesse ja teistele inimtühjadele aladele. Kaali peakraatri tekitanud meteoriidi mass oli 2700 tonni, läbimõõt 8 meetrit, väiksematel läbimõõdud 1-3 meetrit. Suurim Kaalist leitud kild on 38,5 grammi.

Eesti astronoom Ernst Öpik tõestas möödunud sajandi keskel esimesena, et suur osa meteooridest on pärit väljastpoolt Päikesesüsteemi. Tema arvutas välja ka päikesesüsteemi kehade kokkupõrgete sagedused ning tõestas Marsil meteoriidikraatrite olemasolu. Öpik oli ka esimene astronoom, kes juhtis tähelepanu ohtudele, mida kujutavad maapealsele elule komeedid ja asteroidid. Tema ennustas komeedipilve olemasolu Päikesesüsteemi välisosas, mida praegu Öpiku-Oorti pilveks nimetatakse ja kust paljudki Maale kukkunud meteoriidid pärinevad ning mis tekksiid Päikesesüsteemi koidikul.

Hawaii ülikooli astronoom David Jewitt, kes 2000. aastal avaldas ajakirjas Nature artikli meid taevast ähvardavatest ohtudest, “Silmad pärani kinni,” tuletab meelde, et Maa orbiidiga küllaltki suure tõenäosusega kohtuval trajektooril ringleb umbes 1000 üle kilomeetri suurust kaljukamakat. Jewitti kalkulatsioonide kohaselt on tõenäosus, et inimene oma elu jooksul taevakeha läbi surma saab, üks juhus 20 000 kohta. See on pisem, kui tõenäosus kukkuda elu jooksul kord alla lennukiga.

Kuid kas asteroid ka maksab midagi? Asteroididelt satelliitide tarbeks saagi koristamist plaaniv firma Deep Space Industries teatas 12. veebruaril, et maksab küll. Kui asteroid 2012 DA14 oleks sattunud õigel ajal õigesse Maa orbiidi paika, nõnda et seda oleks saanud kasutada mõne satelliidi ehitamiseks või täiustamiseks, siis oleks selle metallid, vesi ja muu kraam olnud väärt 195 miljardit dollarit.

Allikas: Looduskalender

Pildid: 1) Tiit Kändleri illustratsioon, 2) Vincent van Gogh, Tähine öö, 1889