Foto: keemiapilved Barcelonas / geoengineeringwatch.org

Oleme varem kirjutanud geoinsenerlusest ja keemiapilvede tagamaadest, tuues esile kliimaga manipuleerivate valitsuste, suurkorporatsioonide ning teadlaste koostöö. Ometi on siiani jäänud ebaselgeks, mida täpsemalt meie taevasse pritsitakse. Eelmisel aastal avalikustati teadusuuring, milles on jõutud järeldusele, et keemiapilvede vähemalt üheks komponendiks on (ka Eesti) energiatööstuse mürgine kõrvalprodukt, mis mõjutab negatiivselt nii inimeste tervist kui ka keskkonda. Antud artikkel ilmus algselt möödunud aasta augustis koos toimetusse saadetud pilve-fotode galeriiga, nüüd avaldame selle lugejate soovil ka eraldi artiklina.

Geoinsenerlus tähistab laia mõistena tahtlikku ja suuremõõtmelist sekkumist planeedi kliimasüsteemidesse ning ühel või teisel moel on sellega tegeletud juba üle saja aasta. Nii anti juba 1891. aastal välja patent kunstlikul teel vihma tekitamiseks. Tehnoloogia ja teaduse arenguga on geoinsenerlus muutunud üha ulatuslikumaks ning keerukamaks, kaasates korporatsioonid, valitsused ning isegi sõjaväe, tuues endaga ettenägematuid tagajärgi. Viimaste salajaseks likvideerimiseks on rakendatud üha uusi projekte, mis põhjustavad omakorda uusi probleeme, tekitades surnud ringi.

Uurimus: geoinsenerluses kasutatakse lendtuhka

Läbi aastakümnete on paljud teadlased ja keemiapilvedest huvitatud uurinud taevas toimuvaid pritsimisi ning enamasti on jõutud järeldusele, et keemiapilvede koostises on rohkesti alumiiniumit. 2015. aasta augustis aga avalikustati rahvusvahelises teaduslikus ajakirjas International Journal of Environmental Research and Public Health uus uurimus, milles toodi välja asitõendeid, et troposfääris läbiviidavas geoinsenerluses kasutatakse (peamiselt söest saadud) lendtuhka (inglise keeles coal fly ash). Lendtuhk aga sisaldab rohkelt alumiiniumoksiidi ning erinevaid toksilisi koostisosasid nagu plii, arseen, elavhõbe ja uraan.

Uurimuse autor J. Marvin Herndon kirjutab, et söe põletamisest saadud mürgine lendtuhk on kõige tõenäolisemalt just see siiani tuvastamata aerosoolne komponent, mida tankerlennukid pihustavad atmosfääri alumisse kihti geoinsenerluse ning ilma ja kliima muutmise eesmärgil. Ta jõudis oma leiuni kahe katsega, millest esimeses võrdles ta vihmavees esinenud kaheksat keemilist elementi, mis olid sinna imbunud aerosoolsetest osakestest ning laborikatses lendtuhast vette imbunud elemente. Teises katses võrdles ta välitingimustes tõhusalt õhus edasi kanduvate osakeste filtriga kogutud tolmus esinevat 14 elementi ning imbumata lendtuha materjalis esinevaid elemente. Mõlemas katses osutusid võrreldud elemendid identseteks 99% ulatuses.

Miks lendtuhk inimesele ohtlik on?

Söest saadud lendtuhk on nii inimestele kui ka muule elusloodusele ohtlik peamiselt kolmel põhjusel. Esiteks võimaldab selle nanoosakestele vastav suurusjärk ainel tungida hõlpsasti inimkudedesse läbi naha ja hingamise kaudu, suutes jäljendada erinevaid hormoone. Teiseks sisaldab lendtuhk lähtuvalt oma algmaterjalist erinevaid raskemetalle, sealhulgas bioloogilistele süsteemidele äärmiselt mürgiseid alumiiniumi ja arseeni vorme ning elavhõbedat. Kolmandaks sisaldab lendtuhk ka madalas koguses radioaktiivseid isotoope, millel võivad olla ulatuslikud tervist kahjustavad mõjud, eriti kui isotoopidega puututakse kokku pidevalt.

Arvestades seda, kui kahjulik mõju on lendtuhal nii inimestele kui ka ümbritsevale keskkonnale, paneb USA keskkonnaagentuuri (EPA) 2014. aasta detsembris tehtud otsus klassifitseerida lendtuhk ümber “mitteohtlikeks jäätmeteks“ imestama. See otsus on silmakirjalik, kuna söeelektrijaamadelt nõutakse lendtuha mittepäästmist loodusesse selle mürgise saasteaine tõttu. Näib, et EPA hiljutise otsusega püütakse lendtuhka ümbersildistada elektritööstuse mürgisest kõrvalproduktist hoopis kasulikuks aineks, millega võideldakse kliimamuutuste vastu. Ometi on lõpptulemus sama: otse troposfääri paisatakse pidevalt ja suurtes kogustes äärmiselt mürgist materjali.

Kuidas muuta tervisele ohtlik produkt “kasulikuks” materjaliks

Sarnast taktikat on varem kasutatud näiteks alumiiniumitööstuses: erasektor tegi valitsustega koostööd, et muuta äärmiselt mürgine jäätmeprodukt nagu fluoriid kasumit toovaks “kasulikuks“ materjaliks. Lobitööga veendi valitsust kehtestama riiklikke veele fluoriidi lisamise programme ning järsku hakkas tööstus saama kasumit aine pealt, mida nad varem ei tohtinud selle ohtlikkuse tõttu loodusesse ladestada. Tööstuse rahastatud teadlased ning hambaarstid hakkasid väitma, et fluoriid aitab hoida inimeste hambaid paremas seisus ning aine tegelik mürgisus vaikiti maha. Taas võeti äärmiselt mürgine tööstuse kõrvalprodukt, anti sellele uus kasutusvaldkond ning “kasulikkuse“ lubadus ja hakati ka selle pealt kasumit teenima.

Lendtuha puhul on selgelt näha selle keemiapilvedes rakendamise tulusus nii elektritööstuse kui ka valitsuste vaatenurgast. 2005. aastal teatasid USA söeelektrijaamad 71,1 miljoni tonni lendtuha tootmisest ning sellest 29,1 miljonit tonni määrati ümberkasutamiseks tööstuslikuks otstarbeks. Keeruline kõrvalprodukt on tõhusalt muudetud kasumitoojaks. Valitsuse jaoks on aga söest saadud lendtuha kasutamine odavam kui kaevandada ning jahvatada kivimeid piisavalt suures koguses, et luua planeedi jahutamiseks piisavalt kunstlikku vulkaanilist tuhka. Veelgi enam kahju teeb ka asjaolu, et materjali ei paisata kõrgele stratosfääri, kus see ei seguneks teiste ainetega nii hästi ega sajaks tagasi maale nõnda kiiresti, vaid troposfääri, kus see seguneb hingatava õhuga ning sajab maapinnale. Kasumile ning kokkuhoiule orienteeritud maailmas ohverdati taas raha nimel kogu planeedi heaolu.

Lendtuha pritsimise ennustamatud mõjud

Herndon tõi oma uurimuses välja ka lendtuha troposfääri pritsimise ootamatud negatiivsed mõjud. Näiteks takistavad nanoosakesed pilves vihmapiiskadel koonduda ja suureneda ning seega maale sadada, tuues mõnes kohas kaasa põudasid, teistes üleujutusi. Samuti võib lendtuhk oma suure alumiiniumisisaldusega saastada maapinda, muutes selle elamiskõlbmatuks nii loomadele kui ka taimedele, ohustades bioloogilist mitmekesisust ja inimeste toiduvarusid. Viimast probleemi on ära kasutanud kurikuulus suurkorporatsioon Monsanto, mis on loonud geneetiliselt muundatud alumiiniumile vastupidavaid taimesorte.

Inimtervisele kahjulikkus väljendub pidevas kokkupuutes lendtuhaga ennekõike hingamissüsteemi haiguste näol: krooniline põskkoopapõletik, bronhiit ja astma on muutumas üha levinumaks. Sellest probleemist lõikab kasu krooniliste haiguste piisavalt ohjes hoidmisest sõltuv meditsiinitööstus. Probleeme tekitab ka kliimaga manipuleerimise relvana kasutamine, mis hävitab tuhandete inimeste elusid planeeritud üleujutuste, maavärinate, põudade ja maalihetega.

Keemiapilvede programm on suurte tööstusharude kasumiallikas

Näib, et isegi kui valitsused sooviksid peatada keemiapilvede pritsimise programme, tuleks neil seista vastu kõige mõjuvõimsamatele tööstusharudele nagu meditsiin, põllumajandus, sõja- ja energiatööstus. Arvestades seda, et enamasti maksavad just need suurkorporatsioonid poliitikutele enim raha ning kindlustavad nende tulevikku, on keemiapilvede programm muutunud liiga suureks, et seda saaks peatada.

Herndon paneb oma uurimuses inimestele südamele, et me peaks eeskuju võtma üle poole sajandi eest toimunud protestimisest, kus pöörati tähelepanu toona kasutusel olnud herbitsiidide ja pestitsiidide soovimatutele tagajärgedele. Info levides otsustasid inimesed, et passiivsus ei vii kusagile ning hakkasid häälekalt nõudma keskkonna hävitamise peatamist. Nii peaks ka tänapäeva inimesed suhtuma keemiapilvedesse, kasutades ära suuremat teadlikkust Maa keerulistest sümbioosidest, seostest ja haprast bioloogilisest, keemilisest ning füüsilisest tasakaalust.

Inimkonna tervise ja planeedi heaolu nimel peavad inimesed valjuhäälselt nõudma keemiapilvede projekti kohest lõpetamist ning valitsused peavad väljastama üheselt mõistetava selgituse mürgiste ainete atmosfääri pritsimise tagamaade, põhjuste ja tagajärgede kohta.

Allikad ja lisalugemist: Green Med Info, Tieteen Kuvalehti

Teadusuuring: International Journal of Environmental Research and Public Health

Toimetas Annika Urvela