Teie ees on kordusena Chris Martensoni majanduse loengutesarja teine osa, mille avaldasime Telegramis 14-osalisena 2013. aasta sügisel. Kes soovib majanduses paremini orienteeruda, soovitame kursuse läbi lugeda!

Chris Martenson on mees, kes on teinud oma elus mitu kannapööret. Teadusdoktorist sai edukas finantsgeenius, kes aga jättis ka selle elu ja on nüüd pühendunud teiste harimisele. Martensoni suur kogemustepagas teeb temast võrratu loengutepidaja, kes suudab ka keerulised teemad nii lahti seletada, et nendest on võimalik ilma vastava hariduseta aru saada. Ta on kokku pannud suurepärase videoseminaride seeria The Crash Course, mis selgitab majanduse, keskkonna, energeetika tihedat seotust ja jätkusuutlikkust, ning seda, kuidas on inimestel võimalik kohaneda suurte muutustega, mis globaalsel tasandil juba praegu aset leiavad. Teie ees on Martensoni majanduse kiirkursuse teine osa, esimese osa leiate siit.

Käesoleva teksti eesmärgiks on lahti seletada liitintressi olemus ning kasvu ja heaolu seos. Kiirkursuse esimeses osas oli juba juttu sellest, et kui miski, nagu näiteks rahvaarv, nafta nõudlus, rahavarud või miski muu püsivalt aja jooksul suureneb, siis seda nähtust graafikule joonestades tekib hokikepi kujuline kõver. Ühesõnaga, kui miski suureneb aja jooksul mingi protsendi võrra, on oodata piisavalt pika aja möödudes hüppelist kasvu. Hüppeline kasv on võimalik üksnes tänu liitintressile, ühele tänase majanduse põhikontseptsioonile. Teiseks oluliseks majandusmõisteks on kasv – siin tekstis keskendub Martenson eelkõige kasvu ja heaolu omavahelisele seosele.

Probleemiks on liitintress

Liitintressi olemuse selgitamiseks kasutab Martenson Albert Bartletti, Colorado ülikooli emeriitprofessori näidet, mis pärineb tema samal teemal tehtud kõnest. Bartletti sõnul on inimkonna üks suurimaid puudusi eksponentsiaalse funktsiooni mittemõistmine.

Võtkem näiteks bakterid. Bakterid kasvavad kahekordistudes. Üks bakter jaguneb ning tekib kaks, need kaks bakterit jagunevad neljaks, neljast saab kaheksa, siis kuusteist ja nii edasi. Oletame, et eksisteerib bakteriliik, kes jaguneks sel viisil oma arvult igal minutil. Oletame nüüd ka veel, et me asetame selle bakteri tühja pudelisse kell üksteist hommikul ja hoolikalt jälgides märkame, et keskpäevaks on pudel täis. See näide räägib täiesti tavalisest püsivast kasvust: kord minutis, piiratud keskkonas (antud juhul pudelis), bakterite arv kahekordistub.

Siinkohal tuleks esitada mõned küsimused. Esiteks: mis ajal oli pudel pooleldi täis? Kas näib usutav, et see oli nii kell 11.59, kõigest minut enne keskpäeva? Aga nii see on, sest kahekordistumise kiirus oli ju kord minutis.

Ja teisena küsivad Barletti ning Martenson mõtlemapaneva küsimuse: kui oleksid üks tavaline bakter seal pudelis, millal mõistaksid sa, et ruum hakkab otsa saama? Sellele vastamiseks vaatame viimaseid minuteid pudelis. Kell 12.00 ehk keskpäeval on pudel täis, kõigest minut enne seda on seal veel poole võrra vaba ruumi. Millal on pudel kolmveerandi võrra täidetud? Või vaadelgem siis küsimust nii – viis minutit enne keskpäeva, kui pudelist on täitunud vaid kolm protsenti ning vastavalt üheksakümmend seitse protsenti on täiesti vaba ruum, siis kui paljud neist arengut ihalevatest bakteritest mõistaks, et neid ootab ees vältimatu probleem.

Nendele küsimustele mõeldes jõuab inimeste teadvusesse ehk ka maailmas valitseva olukorra vältimatu pakilisus. Kui vertikaalne graafik hakkab hokikepina ülespoole kerkima, ei jää inimkonnale kuigi palju võimalusi ega ka aega tegutsemiseks.
Kasv ei võrdu heaoluga!

Teise põhikontseptsioonina tutvustab Martenson kasvu ja heaolu seost. Inimestel on tihti arvamus, et kasv on midagi head. Kõik soovivad, et nende riigi majandus kasvaks, sest kasv pakub võimalusi ning inimestele paratamatult meeldib neid võimalusi taga ajada. Ilmselt ei ole vale pakkuda, et enamuse jaoks on kasv võrdeline heaoluga, kuid kas kasvu ja heaolu omavaheline seos ikka on tingimata nii ühene?

Kasv tekib ülejäägi tagajärjel. Näiteks kasvab inimkeha vaid siis, kui tarbime ülemääraselt toitu. Kui kalorite tarbimise ning toidu tarbimise vahel oleks ideaalne tasakaal, ei hakkaks me rasvuma ega ka kaotaks liigselt kaalu. Ühesõnaga, ülejäägi ning kasvu vahel on ilmselge seos.

Ka heaolu määra saab arvutada ressursside ülejääke silmas pidades. Oletame hetkeks, et neljaliikmelise perekonna aastaseks sissetulekuks on 40 000 ning aasta lõpuks ei ole sellest sissetulekust midagi alles – aasta lõpuks on seega ülejäägiks null eurot. Kuid perekonna õnneks premeeritakse perepead kümneprotsendilise palgatõusuga, mis võrdub siinkohal nelja tuhande euroga. Perekond saab sellisel juhul soetada veel ühe lapse või nautida heaolu, kulutades iga pereliikme peale rohkem raha. Mõlemat varianti kahjuks kasutada ei saa, sest üleliigset raha on vaid nii palju, et tuleb valida kasvu või heaolu vahel. Näide kasvu ja heaolu suhtest neljaliikmelises perekonnas on tegelikult laiendatav ka linna, riigi ning ka kogu maailma mastaapi.

Eelnenud näite varal saab üsna hästi aru aluspõhimõttest, et kasv tõesti ei ole võrdeline heaoluga. Viimasel mõnesajal aastal on inimesi harjutatud neid kaht mõisted ilmselgelt ühendama, sest olemas oli ka piisavalt üleliigset ressurssi ja nii sai üheaegselt liikuda nii kasvu kui heaolu suunas. Teisisõnu, kasvu ja heaolu vahel ei olnud tarvidust valida.

Tõe kolm staadiumit

Edinburghi ressursside kasutamise Instituudi (Resource Use Institute of Edinburgh) majandusteadlase Malcolm Slesseri arvutuste kohaselt on praeguseks hetkeks üle poole maailma energiavarudest kasutatud kasvu ja arengu tarbeks. Sessler oli oma eluajal äärmiselt mures maailma eelseisva energiapuuduse pärast. Ta küsis õigustatult, mis juhtub maailmas, kui kogu kasumiraha või üleliigne energia tuleb kasutusele võtta lihtsalt arenemise ja kasvu tagamiseks. Tulemuseks oleks stagneerunud heaolu.

Kuid võib ka juhtuda, et varusid ei jätku isegi arengu ja kasvu tagamiseks. Sellisel juhul tuleb leppida negatiivse kasvu ning negatiivse heaoluga ehk siis tuleb oodata langust ning rahulolematust.

Selles seisnebki meie põlvkonna suurim väljakutse. Äärmiselt hoolikalt tuleb varude paigutamise peale mõelda ning teadmisi ülejäägi otstarbekast kasutamisest jagada. Martenson, siinkohal, loodab näha arenguid tõhusamate energialiikide tootmises, meditsiinitehnoloogiates ja muudes kaasaegse ühiskonna võimalustes. Need on praeguse ühiskonna hüved, mis võivad sattuda ohtu, kui inimkond otsustab aina arvuliselt suureneda.

19. sajandi filosooof Arthur Schopenhauer on öelnud, et tõde peab läbima kolm staadiumit: kõigepealt seda naeruvääristatakse, teiseks astutakse sellele jõuliselt vastu ning kolmandana lepitakse sellega kui iseenesestmõistetavusega. Ühel hetkel, kahekümne aasta pärast, on käesolev arusaam juba iseenesestmõistetav, olgugi, et praegusel hetkel võidakse selle üle veel nalja teha.

Loengud on saadaval nii inglise, hispaania, saksa kui ka prantsuse keeles SIIN.

Allikad: Peak Prosperity, Peak Prosperity 2, Investopedia, The Telegraph

Fotod: peakprosperity.com

Toimetas Hendrik Mere