Teie ees on kordusena Chris Martensoni majanduse loengutesarja teine osa, mille avaldasime Telegramis 14-osalisena 2013. aasta sügisel. Kes soovib majanduses paremini orienteeruda, sel tasub kursus läbi lugeda!

Chris Martenson on mees, kes on teinud oma elus mitu kannapööret. Teadusdoktorist sai edukas finantsgeenius, kes aga jättis ka selle elu ja on nüüd pühendunud teiste harimisele. Martensoni suur kogemustepagas teeb temast võrratu loengutepidaja, kes suudab ka keerulised teemad nii lahti seletada, et nendest on võimalik ilma vastava hariduseta aru saada. Ta on kokku pannud suurepärase videoseminaride seeria The Crash Course, mis selgitab majanduse, keskkonna, energeetika tihedat seotust ja jätkusuutlikkust, ning seda, kuidas on inimestel võimalik kohaneda suurte muutustega, mis globaalsel tasandil juba praegu aset leiavad. Teie ees on Martensoni majanduse kiirkursuse kolmas osa, mis keskendub rahale; kursuse esimese ja teise osa leiate siit ja siit.

Selleks, et mõista kolme E ehk majanduse, keskkonna ja energia olemust, tuleb kõigepealt vaadelda oma arusaamist rahast. Raha, inimeste jaoks niivõrd igapäevane ja isiklik, on inimeste poolt loodud. Kui kõik raha kaoks, asenduks rahasüsteem iseeneslikult mõne teise valuutaga – lehmad, tubakas, leib, spetsiaalsed pähklikestad või teokarbid. Erinevates kultuurides on need väärtused raha asemel aja jooksul kasutusel olnud või on praegugi. Naturaalmajandus on aga keerukas ja kohmakas ning ilma rahata ei oleks meie praeguse aja ühiskonnas tööd nii keerukalt spetsialiseeritud. Igal rahasüsteemil on oma plussid ja miinused, mis, baseerudes kindlatele väärtustele, soodustavad mõningaid kindlaid käitumisi.

Mis on raha?

Õpikutarkusele toetudes väidab Martenson, et rahal on kolm iseloomulikku omadust. Esmasena peaks see säilitama väärtust. Kuld ja hõbe – olles haruldased, rasked kaevandada ja roostest ning korrosioonist puutumatud – on aegade jooksul sama rolli kandnud. Teiseks raha omaduseks on selle aktsepteerimine maksevahendina, täpsemalt siis selle omadus olla aktsepteeritud ühiskonnas kõikide majandustehingute vahendjana.

Kolmandana peab raha olema ühik, mis on jaotatav võrdväärseteks osadeks. Teemantitel on küll suur väärtus, kuid need ei ole parimad raha alternatiivid, sest erinevad teemantid ei ole omavahel võrdsed ning nende ühikuteks jagamine vähendaks nende väärtust.

Aga mis siis ikkagi on raha? Lihtsalt öeldes on raha inimese töö nõudeõigus. Enamvähem kõik asjad või teenused, kui mõned üksikud erandid välja arvata, millele on võimalik raha kulutada, on seotud inimese tööga. Seetõttu võib öeldagi, et raha puhul on tegemist pigem inimese nõudeõigusega, sest kõnealune inimtöö võib olla toimunud minevikus või hakkab toimuma alles tulevikus. Mõte rahast kui inimese töö nõudeõigusest on oluline meeles pidada, sest selle juurde tuleme tagasi hiljem seoses võlgade teemaga.

Fiat-raha

Nagu ka eelnevalt mainitud, saab enamvähem kõike kasutada rahana – lehmi, leiba, pähklikestasid, tubakat. Ameerika dollar, sarnaselt teistele tänapäeva valuutadele, on aga näide fiat-rahast. “Fiat“on ladina keele sõna, mis tõlkes tähendab “saagu nii“ või “nii peab olema“ ning fiat-raha väärtus seisneb selles, et valitsus on seadusega sellele väärtuse määranud.

Varasematel aegadel, 1930-ndatel aastatel, oli dollari väärtus kaalu järgi seotud kulla või hõbeda väärtusega, nüüd aga vastutab Riigikassa asemel USA-s dollari eest Föderaalteenistus – privaatüksus, kelle käsutusse on 1913. aasta Föderaalreservi Seadusega see õigus antud.

Tänased dollarid ei ole otseselt seotud ühegi käegakatsutava väärtuse või valuutaga. Pigem seisneb dollari “väärtus“ kokkuvõetult järgnevas lauses: “Dollari maksevahendina kasutamisest keeldumine on ebaseaduslik ning dollarid on ainukeseks aktsepteeritavaks maksude maksmise vahendiks.“

Kuidas hüperinflatsioon tekib?

Rahvusliku rahavaru käsitlemine peab olema äärmiselt hoolikalt planeeritud, vastasel juhul võib inflatsioon rahaühiku väärtuse nullida. Maailmas on üle 3800 näite rahaühikutest, mida enam ei eksisteeri, mitmed neist on USA-st, aga ka Argentiinast, Boliiviast, Kolumbiast ja mujalt.

Hüperinflatsiooni seletamiseks toob Martenson võrdlemisi hiljutise näite Jugoslaaviast, ajavahemikust 1988–1995. Enne 1990-ndaid aastaid oli Jugoslaavia dinaaril arvestatav väärtus – sellega sai sooritada oste. 1980-ndatel aastatel hakkas Jugoslaavia valitsus püsiva eelarve puudujäägi tõttu raha juurde trükkima ning 1990. aastate paiku jõuti juba eraisikute kontode rüüstamiseni. Et aga raha püsiks endiselt ringluses, tuli hakata järjest suuremaid rahaühikuid trükkima, kõige silmapaistvamaks näiteks on käibele läinud 500 miljardi suurune rahatäht. Kõrghetkel oli Jugoslaavia inflatsiooni määraks 37% päevas, mis tähendab lihtsusustatult, et hinnad kahekordistusid keskmiselt iga 48 tunniga.

Martenson pakub oletuse, et 1. jaanuaril 2007 omab üks inimene ühepennist ning sellega on võimalik sooritada ka mingisugune ost. Kui inflatsiooni määr oleks 37% päevas, siis sama aasta 3. aprilliks oleks sama asja ostmiseks vaja juba miljardilist rahatähte. Loomulikult oleks sellel ajaperioodil säästetud raha väärtusetu, seega on selge, et inflatsiooniline või väärtust vähendav rahasüsteem karistab raha säästvaid inimesi. Inflatsioonilised rahasüsteemid ärgitavad inflatsiooniga sammu pidamiseks hoopis inimesi raha kulutama või investeerima. Kuid investeerimine on teatavasti riskantne. Martenson laiendab selle põhjal eelnevat väidet veelgi ning järeldab, et inflatsiooniline rahasüsteem õhutab inimesi oma raskesti teenitud rahaga riskima.

Raha loomine

Raha loomise näitlikustamiseks vaatleb Martenson, kuidas raha pankades luuakse. Martenson palub kujutleda, et inimene, taskus 1000 dollarit, jalutab linnas ning märkab, et äsja on avatud uhiuus pank. Ta otsustab hoiustada oma raha ning nüüd on tal 1000 dollarit pangakontol (vara) ja pangal on 1000 dollari ulatuses kohustusi (seesama pangakonto). Föderaalseadusega on määratud, et pangal on õigus välja laenata osa rahast, mis on teiste poolt hoiustatud. Teoreetiliselt on pankadel õigus välja laenata kuni 90% inimeste poolt hoiustatud rahast, kuid tegelikkuses ulatub see protsent sajani. Kuna aga pankadel peab seaduse järgi olema murdosa deposiidist reservis, nimetatakse seda protsessi “osalise reservimääraga pangandussüsteemiks“.

Pangad ei teeni raha seda hoiustades, vaid seda protsendiga laenates ja kõrgema protsendiga välja laenates. Käesoleva näite põhjal saaks pank välja laenata 900 dollarit (ehk 90 % hoiustatud rahadest). Oletame, et pank leiab isiku, kes on huvitatud 900 dollari laenamisest ning kes omakorda paigutab selle raha panka. Seejärel on pangal (kas sel samal või ka mõnel muul) jällegi 900 dollarit, millest 90%, ehk siis 810 dollarit ta hea meelega välja laenab. Uue laenaja panka pandud raha saab jällegi 90% ulatuses välja laenata ja nii edasi, kuni viimaks on algupärasest 1000 dollari suuruses hoiusest kasvanud 10 000.

On see tõeline raha? Lähemal vaatlemisel märkame, et meil on siin kolm aspekti – 1000 dollarit pangakontol, 10 000 kokku erinevatel pangakontodel ja 9000 dollarit uut võlga. Esialgne 1000 on täielikult panga kasutuses, kuid iga uus dollar välja laenatud ja seotud sama suure võlaga. Kui kõik, kes hoiustavad raha pangas, sooviksid korraga raha välja võtta, ei suudaks pank seda väljastada. Uue raha genereerimise süsteem töötab seega edukalt niikaua, kuni kõik oma laenukohustusi täidavad.

Martensoni sõnul tuleb suurte laenukoormuste tõttu hakata huvi tundma ja püüdma aru saada, kuidas on võlad tekkinud. Pangad laenavad raha kasutusse. Kui laenud tagasi makstakse, siis raha “kaob“. Martenson tõdeb, et kogu eelnevast näitest on välja jäänud intress. Võib ju küsida, kuskohast tuleb raha intressi maksmiseks. Kui kõik laenud makstaks tagasi ilma intressita, saaks kogu rahade liikumise tagasi võtta, kuid kui intress on mängus, ei ole enam laenude tagasi maksmiseks piisavalt raha.

Allikad: Peak Prosperity, Financial Sense Archive

Fotod: johnson.cornell.edu, internet

Toimetas Hendrik Mere