Chris Martenson on mees, kes on teinud oma elus mitu kannapööret. Teadusdoktorist sai edukas finantsgeenius, kes aga jättis ka selle elu ja on nüüd pühendunud teiste harimisele. Martensoni suur kogemustepagas teeb temast võrratu loengutepidaja, kes suudab ka keerulised teemad nii lahti seletada, et nendest on võimalik ilma vastava hariduseta aru saada. Ta on kokku pannud suurepärase videoseminaride seeria The Crash Course, mis selgitab majanduse, keskkonna, energeetika tihedat seotust ja jätkusuutlikkust, ning seda, kuidas on inimestel võimalik kohaneda suurte muutustega, mis globaalsel tasandil juba praegu aset leiavad. Teie ees on Martensoni majanduse kiirkursuse neljas osa, mis keskendub rahale; kursuse esimese ja teise osa leiate siit ja siit, kolmanda siit.

Eelmises majanduskursuse osas tutvustas Chris Martenson raha olemust, hüperinflatsiooni ning seda, kuidas pangasüsteem raha loob. Seekordne peatükk keskendub USA rahasüsteemi ajaloole ning sellele, kus ikkagi raha luuakse.

Martenson teab, et kui tavainimesed peavad raha saamise nimel seda teenima, siis Föderaalreserv lihtsalt trükib raha vastavalt oma soovile ning laenab selle intressiga USA valitsusele välja. Martensoni eesmärgiks ei ole rahasüsteemile hinnangu andmine. Pigem, praeguse rahasüsteemi ülesehitust mõistes on inimestel suurem võimalus mõista tõsiasja, et tulevikuväljavaated meie majandussüsteemile ei ole piiramatud, vaid süsteemi enda poolt kammitsetud.

Raha loomine võlakirjadega

Oletame alustuseks, et Ameerika Ühendriikide Kongress vajab mingisugusel põhjusel lisaraha. Kuna kongressi enda käsutuses raha ei ole, tuleb pöörduda rahandusministeeriumi poole. Võib näida üllatusena, kuid USA rahandusministeeriumil on harva enda käsutuses rohkem kui mõne nädala jagu raha. Seega selleks, et kongressile vajaminevat summat välja anda, peab rahandusministeerium trükkima riigi võlakirju – USA valitsuse rahalaenamise vahendeid.

Võlakirjadel on nominaalväärtus – fikseeritud intressimääraga summa, mille eest see müüakse. Niisis, kui osta võlakiri nominaalväärtusega 100 dollarit, mille tasutud intressimääraks on 5%, tuleks esialgu selle eest maksta 100 dollarit, kuid aasta pärast saaks tagasi 105 dollarit. USA riigi võlakirju müüakse regulaarselt toimuvatel oksjonitel ning võib julgelt väita, et suurem osa neist ostetakse viimasel ajal suurte Hiina ning Jaapani pankade poolt. Pangad ostavad oksjonitel võlakirju, raha saadetakse riigikassasse ning tavaliselt jagatakse erinevate riiklike programmide vahel ära.

Riiklikud võlakirjad ostetakse küll reaalselt eksisteeriva rahaga, kuid raha luuakse sellest hetkest, kui föderaalreserv ostab pangast võlakirja. Föderaalreserv kannab võlakirja ulatuses raha panka ning omastab seeläbi võlakirja. Võlakiri vahetatakse raha vastu. Aga kuskohast see raha tuleb, küsib Martenson. See tuleb õhust, sest ostes võla, loob Föderaalreserv raha.

Föderaalreservi trükises, mis seletab lihtsustatult lahti nende toimimismehhanismi, kirjutatakse: “Kui sina või mina kirjutame tšeki, peab alati olema meie pangakontol tšeki katteks piisavalt raha. Kui föderaalreserv kirjutab tšeki, siis ei eksisteeri sellel vastavat katvat pangadeposiiti; kui föderaalreserv kirjutab tšeki, loob see raha.”

Kahte liiki raha

Nüüdseks on Chris Martensoni kursuse abil ilmselt juba selge, et on olemas kahte sorti raha, millest esimeseks on eemises kursuse osas nähtud pangakrediit. Pangakrediidi puhul on tegemist välja laenatava rahaga, millega kaasneb sellele vastav võlg (mille pealt tuleb maksta intressi). Teiseks rahatüübiks on eelpoolkirjeldatu – raha, mis trükitakse otsekui tühjast kohast. Raha loomise protsess on lausa uskumatult lihtne; see võib inimestes tekitada segadust ja arusaamatust.

Need teadmised rahast aitavad mõista kahte olulist aluskontseptsiooni, millest esimene on: Kõikide dollarite katteks on võlakirjad. Kohaliku panga tasandil tähendab see seda, et kõik uus raha laenatakse käibele. Föderaalreservi tasandil tähendab see aga seda, et raha lihtsalt trükitakse tühjast kohast, misjärel see vahetatakse intressi koguva valitsuse võla vastu. Mõlemal juhul on raha katteks intressi maksev võlg.

Sellest kontseptsioonist saab tuletada tõeliselt olulise väite: Igal aastal tuleb välja laenata piisavalt palju raha selleks, et saaks tasuda varasemate maksmata võlgade intressitasusid. Kui seda nüüd veidi teise nurga alt vaadelda, saab öelda, et  igal aastal peab maksmata võlg teenima vähemalt võla enda intressimäära suuruse summa (vt compounding). Igal aastal peab see mõne protsendi võrra ka kasvama. Kuna võlal põhinev rahasüsteem kasvab jätkuvalt mõne protsendi võrra, on see oma loomult eksponentsiaalne süsteem, millest oli juttu majanduskursuse esimeses osas. Sellise rahasüsteemiga kaasneb asjaolu, et võlg ületab alati käibel oleva raha summa.

Pangandussüsteemi aluseks on pidev laienemine

Martensoni majanduskursuse järgiseks aluskontseptsiooniks on põhimõte, et pidev laienemine on kaasaegse panganduse eelduseks. Kusjuures, see on ju pigem reegel: igal aastal tuleb võlgade näol saada uut krediiti vaid selleks, et tasakaalustada maksmata võlgade aastast intressimakset. Ilma pideva rahavaru suurenemiseta ei oleks eelmistel võlgadel võimalik teenida, tekiksid puudujäägid ning kogu süsteem laguneks koost. Maksekohustuste mitte täitmine on võlal põhineva majandussüsteemi Achilleuse kannaks, seega institutsionaalsed ning poliitilised jõud on iga hinna eest valmis sellest hoidumiseks. Ühesõnaga, pangandussüsteem peab jätkuvalt laienema, sest see on nii üles ehitatud. Laienemisel on vältimatu osa süsteemis.

Martensoni sõnul on teadmine pangandussüsteemi pidevast laienemisest inimestele oluline, sest see aitab teha üksiksikul teadlikke otsuseid oma tulevikuväljavaadete parendamise osas. Tasub esitada küsimus: kas meie rahasüsteemi saaks muuta stabiilseks, õiglaseks ja kasulikuks ka siis, kui see ei kasvaks pidevalt? Mis juhtub, kui inimeste loodud pidevalt laienev rahasüsteem satub vastuollu meie planeeri füüsiliste piirangutega? Martenson usub, et kokkupõrge toimub juba tema eluajal, ning see on ehk ka praeguseks alanud. Martenson usub, et ootamas on tõeliselt põnevad, ennenägematud ajad.

USA rahasüsteemi ajalugu

Järgnevalt tutvustab Martenson lühidalt USA rahasüsteemi ajaloo olulisi sündmusi. Selle eesmärgiks on näidata, kuidas USA valitsus on hädaolukordades süsteemi painutanud ning pöörata tähelepanu sellele, kui noor on tegelikult USA praegune rahasüsteem.

• 1913. aastal loodi riiklikult spronsoreeritud kartell, Föderaalreserv, mis küll kõlas ametlikult, kuid mis seda tegelikult sugugi ei olnud. Föderaalreservi varud paigutati liikmespankade, mitte USA valitsuse valdusesse. Nii on see tänaseni. Seega Föderaalreservina tegutseb riiklikult sponsoreeritud panganduskartell, millel on õigus laenata käibele minevat raha.
• 1930. aastate mitmete pankade pankrotid kahandasid rahavarusid kolme aasta jooksul ligi kolmandiku võrra. Ning ehkki Föderaalreserv oli määratud niiöelda viimase võimaluse laenajaks, ei suutnud see katastroofilist panganduskrahhi ära hoida.
• 1933. aastal otsustas vastvalitud president Franklin D. Roosevelt kasutada vähenevade rahavarude taastamiseks drastilisi meetmeid. Ta konfiskeeris kõik eravalduses olevad kullavarud, mis omakorda devalveeris USA dollari väärtuse. Kui enne oli ühe untsi kulla hind keskmiselt 21 dollarit, siis pärast kullavarude konfiskeerimist tõusis see 35 dollarini. Pärast seda tühistati Ülemkohtu nõusolekul kõik USA valitsuse lepingulised kohustused, nagu näiteks kullaga seotud võlakirjad. See on heaks näiteks, kuidas valitsus saab hädaolukorras iseenda loodud seadustest mööda vaadata. Kõik konfiskeeritud kuld jõudis Föderaalreservi, Rahvusvahelisse Valuutafondi või Föderaalreservi “raamatupidamisse”. Tervelt 11 miljardit vahetati 261 untsi kogu rahva kulla vastu. Teisisõnu, kontroll saavutati kogu rahvuse kullavaru üle.
• 1944. aastal peeti sõjast ja depressioonist taastumiseks Bretton Woodsis konverents, kus osalesid kõik tähtsad liitlasväed. USA esindas sel ajal ligi poolt globaalsest majandusest ning USA dollar määrati ülemaailmseks reservvaluutaks. Kõigile teistele valuutadele määrati fikseeritud vahetusmäärad, mis omakorda oli välja ostetav kullas (mis maksis 35 dollarit untsi kohta).
• Bretton Woodsi II süsteem oli alguseks jõukuseja kiire majandusliku kasvu perioodile. Kuid selles süsteemis oli viga. Ükski punkt kokkuleppes ei takistanud USA föderaalreservil rahatähtede varu suurendada. Kui see juhtus, kahanes vähehaaval iga dollari kulla tagatis sedavõrd, et lõpuks ei olnud enam piisavalt kulda. Samal ajal, Vietnami sõja süvenedes, tekkisid USA-l eelarvepuudujäägid, mispeale prantslased president Charles DeGaulle juhtimisel hakkasid kahtlema USA võimekuses Bretton Woodsi kokkuleppest kinni pidada. Prantslased vahetasid oma reservdollarid kullaks ning USA riigikassa kullavarud vähenesid murettekitavalt.
• Seepeale kuulutas president Nixon 15. augustil 1971 välja force majeure’i ning lõpetas kulla konverteeritavuse dollariks. Bretton Woodsi süsteemi lõhkumise tagajärgi sai tunda kogu maailm, sest ilma kulla tagatiseta ei olnud otsest füüsilist limiiti paberraha väljalaskmiseks.

Kokkuvõtteks

USA 1949-2004 aastate föderaalvõla joonis näeb välja nagu iga teine varasematest majanduskursuse osadest tuttav hüppelise kasvu joonis. Kogu ajaloo kiireim võla kogunemine on toimunud viimastel aastatel, esimeseks murdepunktiks aga oligi kõnealune Nixoni 1971. samm. See ülikiire võla juurdekasv on olnud täiesti ennustatav.

Föderaalreserv loodi 1913. aastal ning kõigest 20 aastat hiljem, 1933. aastal oli USA pankroti tõttu föderaalreservile andnud kogu oma kullavaru. 11 aastat pärast seda määrati USA dollar kulla tagatisega reservvaluutaks, mille 27 aastat hiljem Nixon kehtetuks muutis. Seega on praegune rahasüsteem, kus valuutal ei ole käegakatsutavat tagatist, vaid 42-aastane. Hetkel on USA dollar veel populaarne reservvaluuta, kuid miski ei garanteeri selle rolli säilimist.

Ainult USA on võimeline oma reservvaluuta staatust kasutama dollarite trükkimiseks ja laenamiseks. Kui dollar seetõttu oma reservvaluuta staatuse kaotab, on USA sunnitud suurendama eksporti, et impordi eest maksta või tuleb USA-l veelgi enam suurendada oma võlgasid. Kui seepeale dollari väärtus veelgi langeb, võib tekkida teistel riikidel vajadus konkurentsi säilitamiseks oma valuuta devalveerida.

Allikad: Peak Prosperity, Investopedia, Wikipedia

Fotod: johnson.cornell.edu, slimbeleggen.com

Toimetas Hendrik Mere