Chris Martenson on mees, kes on teinud oma elus mitu kannapööret. Teadusdoktorist sai edukas finantsgeenius, kes aga jättis ka selle elu ja on nüüd pühendunud teiste harimisele. Martensoni suur kogemustepagas teeb temast võrratu loengutepidaja, kes suudab ka keerulised teemad nii lahti seletada, et nendest on võimalik ilma vastava hariduseta aru saada. Ta on kokku pannud suurepärase videoseminaride seeria The Crash Course, mis selgitab majanduse, keskkonna ja energeetika tihedat seotust ning jätkusuutlikkust, ning seda, kuidas on inimestel võimalik kohaneda suurte muutustega, mis globaalsel tasandil juba praegu aset leiavad. Teie ees on Martensoni majanduse kiirkursuse viies osa, mille keskmes on inflatsioon; kursuse esimese ja teise osa leiate siit ja siit, kolmanda siit ning neljanda siit.

Olles juba tutvunud hüppelise ja kiireneva kasvu teooriatega; panganduse; raha ajaloo, olemuse ning loomise ja hüperinflatsiooniga, hakkab Chris Martensoni majanduskursus vähehaaval jõudma tänaste majandustingimuste kirjeldamiseni. Enne veel on üheks oluliseks aluskontseptsiooniks vaja tutvuda inflatsiooni mõistega.

Enamik meist arvab ilmselt, et inflatsioon tähendab kallinevaid hindasid, kuid see ei ole siiski päris õige. Martenson palub kujutleda, et ühel aastal on õuna ja apelsini hinnaks 1 dollar, kuid järgmisel aastal maksavad nii apelsin kui ka õun mõlemad juba 10 dollarit. Kui me armastame nii õunu kui ka apelsine järgmisel aastal sama palju kui käesoleval, siis ei muutu ju tegelikult selle ajaga miski muu kui meie raha, mis on väärtuselt langenud.

Inflatsioon USA ajaloos

Hinnatõus ei ole mitte inflatsiooni põhjus, vaid sümptom. Inflatsiooni põhjustab liiga suure hulga raha ringlemine kaupade ja teenustega seotud majandustegevuses. Inimesed kogevad küll, et kaupade hinnad tõusevad, kuid tegelikkuses raha väärtus langeb, sest seda on liiga palju ringluses.

Martenson toob näiteks elukalliduse USA-s ajavahemikul 1665–2008. Kas tõesti on võimalik võrrelda hindasid aastal 1665 ja 1776, rääkimata siis aastast 2008, võib küsida. Elu oli tõesti erinev aastasadu tagasi, kuid tegelikult on vägagi võimalik võrrelda elu põhivajadusi, nagu näiteks toit, transport, haridus, eluase. Seega võrrelda saab ühe ajaperioodi elatustaseme suhtelist hinda teise ajaperioodiga – see ongi inflatsioon.

• 1665. aastast kuni 1776. aastani ei olnud mingisugustki inflatsiooni. Tervelt 111 aasta jooksul võis iga kõrvale pandud dollar olla lapselapse jaoks sama väärtuslik kui vanaisa jaoks. Sel ajaperioodil oli USA valuutaks kuld ning hõbe. Riik arenes kiiresti, kuid nautis rahu ajal täiusesarnast majandusstabiilsust hindade osas.
• 1775. aastal algas Ameerika iseseisvussõda ning riigil oli raskusi kullas ja hõbedas sõja eest maksmisega. Trükiti esimene Ameerika pabervaluuta, mida nimetati “Continental valuutaks“ ning mis oli seotud kulla ning hõbeda vääringuga. Sõda osutus aga oodatust kallimaks ning üha enam trükiti pabervääringut juurde. Britid, olles teadlikud inflatsiooni mõjudest ühiskonnas, hakkasid levitama võltsrahatähti ning seepeale kukkus kokku ka Ameerika Continental-valuuta. Iseseisvussõda tõstis elatustaseme hinda, kuid peale sõda kadusid trükitud paberrahad kasutusest ning hinnatase normaliseerus.
• Järgmine inflatsioonivoog tuli samuti sõja ning rahatähtede liigse trükkimise tagajärjel, kuid nagu eelnevaltki taastus olukord pärast sõja lõppu, kuhu see jäi pidama järgmiseks 30 aastaks. Seega, tõusudest ja mõõnadest mööda vaadates saab öelda, et Ameerika elatustaseme hind jäi alates 1665. aastast ligi 200 järgmiseks aastaks keskmiselt samaks.
• 1861 algas Ameerika Ühendriikide kodusõda. Sõja rahastamiseks hakati uuesti trükkima paberraha, mille sarnane on käibel Ameerikas ka täna. Jällegi on näha kiiret inflatsioonitaseme tõusu, mille põhjuseks on otseselt sõda. Seekordki langes sõja lõppedes inflatsioonitase ning majandusolud normaliseerusid. Seega, umbes 250 aastat peale 1665. aastat oli endiselt elatustaseme hind Ameerikas keskmiselt sama.
• Viimaks tabas Ameerikat ka sõda, mille lõppedes elatustaseme hind enam ei normaliseerunud. Miks? Esiteks ei toetunud majandus enam kullale, vaid “fiat rahale“, mida administreeris Föderaalreserv. Rahval ei olnud alternatiivset raha, mille juurde minna. Teiseks oli see esimene kord, kui sõjalisi jõudusid ei saadetud pärast sõjategevuse lõppemist laiali.

Kui nüüd vaadata Ameerika majandusajaloo läbilõiget, saab järeldada, et eranditult kõik sõjad tekitavad inflatsiooni. Iga kord, kui valitsus loob oma kulutustega defitsiidi, tekivad inflatsiooni tingimused. Siiski, kui kulutatakse õigustatult, näiteks infrastruktuurile (nagu teed või sillad), siis selline investeering vähehaaval “teenib ennast tasa“.

Sõjad on selles mõttes väga omapärased – suurtes kogustes raha raisatakse asjadele, mis lähevad hävitamisele. Kui pommid plahvatavad, ei saa sellest riigi majandus hiljem kuidagi kasu. Seetõttu on sõjategevuseks raha kulutamine ka kõige rohkem inflatsiooni tekitav. Huvitaval kombel on viimaseid sõdu Ameerika peavoolumeedia poolt kajastatud kui keskmise kodaniku jaoks üsnagi “valutuid“, olenemata ajalooliste näidete kogemustest.

Inflatsioon tänases Ameerikas

Eelnevale toetutes ei ole üllatav, et vahetult pärast Iraagi sõda hakkasid tarbekaupade hinnad Ameerikas kiiresti tõusma, olles kerkinud ligi 140% sõjale järgnenud viie aasta jooksul. See on selgelt nähtav kütuse ja toidukaupade tšekkidel. On üsna silmakirjalik väita, et keskmine inimene ei ole sõja tõttu midagi ohverdanud; ohverdatud on oma säästud ning osa palgast.

Eelmisest majanduskursuse osast on juba teada, mis juhtus 1971. aastal, Nixoni valitsuse ajal. Siinkohal küsib Martinson, missugune võiks olla inflatsiooniprotsendi graafiku kuju vahemikus 1975 kuni tänapäev? Olles elanud inflatsioonitaseme pideva tõusu keskel, võib ekslikult arvata, et praegusele vahetult eelnev oligi kaupade “õige“ hinnatase. Praegu juba alaline inflatsioon tõuseb protsentide kaupa – raha väärtus langeb, seega eksponentsiaalselt. See ongi eelmistest kursuse osadest tuttav “hokikepi“ kujutis.

Missugune on elu maailmas, kus raha eksponentsiaalselt oma väärtust kaotab. See peaks olema inimestele hästi teada: tuleb aina rohkem ja rohkem töötada, et püsida ühel tasemel. Oma säästude kasvatamiseks tuleb kasutada aina riskantsemaid otsuseid, vastasel juhul sööb inflatsioon säästud. Perekonnas peab praegusel ajal kaks inimest töötama, kui varem sai üks lastega kodus olla. Praegune kaduva raha maailm on keeruline ning jätab vähe ruumi teelt kõrvale kaldumiseks.

Kuid see ei pea nii olema, arvab Chris Martenson. Terve ülejäänud ajaloo vältel on suudetud ometi teisiti toimida. Martenson nendib, et inflatsioonil on samas ka teatav vajalikkus – enamik progressist ja arengutest toimus ajavahemikul 1665 kuni 1940, siiski küll ilma alalise inflatsioonita.

Inflatsioon on alati rahaline nähtus

Martenson tunnistab, et tema jaoks oli üllatav teada saada, et inflatsioon ei olegi mingit laadi müstiline loodusseadus nagu gravitatsioon, vaid üsnagi kergesti kirjeldatav poliitiline fakt. See toob meid järgmise olulise majanduskursuse aluskontseptsiooni juurde: inflatsioon on alati ja igal pool rahaline nähtus. Veidi teise nurga alt vaadelduna saab öelda, et inflatsioon on tahtlik poliitiline samm.

“Paberraha taandub alati tagasi oma tõelise väärtuseni, milleks on null,“ ütles keegi kunagi. John Maynard Keynes, praeguse domineeriva majandusharu looja, on öelnud inflatsiooni kohta järgnevat.

• Leninil oli õigus. Ei ole kindlamat või kavalamat meetodit eksisteeriva ühiskonna lõhkumiseks kui hävitada selle valuuta.
• Pideva inflatsiooni jätkumise abil saavad valitsused märkamatult omastada suure osa kodanike varadest.
• See on protsess millesse on segatud kõik majanduste hävituslikud salajõud ning see toimib viisil, mida ükski inimene ei suuda märgata.

Arvestades, et just meie rahasüsteemi loojatel ja administraatoritel on väga hästi teada inflatsiooni hävituslikud mõjud, tekib küsimus, mis on ikkagi see nende üleüldine plaan. Iga inimese jaoks on äärmiselt  tähtis mõista inflatsiooni olemust ja osata hinnata riske, mis üksikisikut mõjutavad; tuleb tegutseda ka selle nimel, et olemuslikult väga erinev tulevik oleks võimalik.

Allikad: Peak Prosperity, Wikipedia.com

Foto: money.msn.com

Toimetas Hendrik Mere