Chris Martenson on mees, kes on teinud oma elus mitu kannapööret. Teadusdoktorist sai edukas rahandusspetsialist, kes aga jättis ka selle elu ja on nüüd pühendunud teiste harimisele. Martensoni suur kogemustepagas teeb temast võrratu loengutepidaja, kes suudab ka keerulised teemad nii lahti seletada, et nendest on võimalik ilma vastava hariduseta aru saada. Ta on kokku pannud suurepärase videoseminaride seeria The Crash Course, mis selgitab majanduse, keskkonna ja energeetika tihedat seotust ning jätkusuutlikkust, ning seda, kuidas on inimestel võimalik kohaneda suurte muutustega, mis globaalsel tasandil juba praegu aset leiavad. Teie ees on Martensoni majanduse kiirkursuse kümnes osa, milles Martenson räägib majandusstatistika moonutamisest.

Mõelda vaid, kui tuleks välja, et nii individuaalsed, korporatiivnsed kui ka valitsuse otsused toetuvad sügavalt eksitavale informatsioonile? Seda uuribki Chris Martensoni kümnes majanduskursuse peatükk, näidates, kuidas inflatsiooni ja SKP-d ehk sisemajanduse koguprodukti mõõdetakse.

Inflatsioon on toimiva poliitika jaoks oluline. Liiga madal inflatsioon tekitaks  käesoleva panganduse kokkuvarisemisohu, liiga kõrge inflatsioon tooks aga kaasa paljude inimeste säästude kaotamise. Nii muutuksid inimesed aga poliitiliselt rahutuks, seega, inflatsioonitaseme balansis hoidmine on äärmiselt tähtis.

Moonutatud andmed

Inflatsiooniist rääkides räägime ka

* liiga suure hulga raha ringluses olemisest tingitud hindade survest;

* inimeste ootustest tulevase inflatsiooni osas.

Kui inimeste ootused inflatsiooni osas on taltsutatud või madalad, on nad “kahe jalaga maas”. Kui inimesed aga eeldavad hinnatõusu, kalduvad nad oma raha raiskama koheselt, see aga toob iseeneslikult kaasa veelgi suureneva inflatsiooni. Mida kiiremini inimesed kulutavad, seda kiiremini tõuseb ka inflatsioon. Selle dünaamika parimaks kaasaegseks näiteks on Zimbabwe.

Selle tõttu on inflatsioonipoliitikal ametlikult kaks rolli:

* rahavarude reguleerimine;

* inimeste ootuste stabiliseerimine.

Chris Martenson väidab, et inflatsioonipoliitika diversioonid ei ole Ameerikas ühegi kindla valitsuse ajal tekkinud, vaid on pigem astmeliselt arenenud viimase 40 aasta jooksul. Igal võimalusel ja iga valitsuse ajal töötati välja mõni uus andmete mõõtmise või esitamise viis, mille eesmärk oli muuta olukord tõelisest roosilisemaks. Näiliselt oli majanduslik aktiivsus suurem, inflatsioon (mitu korda) madalam ja töökohti jagus kõigile. Kahjuks on andmetega manipuleerimine viinud kumulatiivselt välja aga selleni, et praegused riiklikud hinnangud ei vasta tegelikkusele. Martenson järeldab, et Ameerika valetab endale, moonutades oma otsuseid ja ohustades seeläbi oma majanduslikku tulevikku.

Tarbijahinnaindeksi arvutamine

Esimeseks näiteks toob Martenson Ameerika Tööhõivestatistika büroo (U.S. Bureau of Labor Statistics ehk BLS)  ning tarbijahinnaindeksi. Inimene, kes soovib hinnata inflatsiooni, võtaks tõenäoliselt aluseks korvitäie tarbekaupade hinna ning võrdleks seda eelnevate aastatega, et hinnata nende vahet. Ning see meetod oli inflatsiooni hindamisel kasutusel ka ametlikult kuni 1980. aastate alguseni.

1996. aastal rakendas President Clinton inflatsiooni hindamiseks Boskini Komisjoni. Boskini Komisjoni võttis hindamisel aluseks eelnevast hoopis erinevad kriteeriumid:

* asendatavuse;

* suhtelise kaalu;

* hedoonilise hinna määramise meetodi.

Seega, enam ei määratud inflatsioonitaset, arvestades kaupade ja teenuste hinda võrdluses varasemate aastatega, sest mängu tuli “asendatavuse efekt”. Boskini Komisjoni järgi võib tõlgendada asendatavust järgmiselt: kui millegi hind tõuseb, hakkavad inimesed tarbima midagi odavamat. Selle järgi seega, iga kord, kui näiteks lõhe hind kerkib liialt kõrgeks, asendab tarbija selle näiteks räimega. Selle meetodi järgi hindas BLS hinnatõusuks 2007. ja 2008. aasta vahel 4,1%. American Farm Bureau Federation hindab aga hinnatõusu samal aastal 11,3%-liseks, kasutades endiselt kaupade hinnataseme võrdluse taktikat.

Asendatavuse taktikaga hinnataseme määramise puhul on üheks tagajärjeks see, et inflatsioonitaseme määr ei ole enam vastavuses elukallidusega, vaid vastab pigem ellujäämise hinnale.

Teisena, kui mõne kauba hind tõuseb liialt kiiresti, kasutatakse selle hindamisel nii-öelda “geomeetrilise või suhtelise kaalu” meetodit, mis tähendab, et kõige suurema hinnatõusuga tooted või teenused saavad tarbijahinnaindeksi arvutamisel suhteliselt väiksema kaalu, arvestades, et tarbijad ostavad seda toodet eeldustekohaselt vähem. Martenson toob näiteks valitsuse tehtud statistika ning selle järgi kulutatakse tervishoiu peale kogu riigi majanduses 17%, samas kui tarbijahinnaindeksi arvutamisel arvestatakse sellele vaid 6%. Tervishoiu hinnad tõusevad äärmiselt kiiresti ning seetõttu saab tarbijahinnaindeksi arvutamiskäiku lisatud suhteliselt väiksema kaaluga number, mis omakorda mõjutab vähemuse poole inflatsioonimäära numbreid ning loomulikult ka üldist tarbijahinnaindeksit.

Kolmas Boskini Komisjoni hindamiskriteerium tuleb kreeka keelest ning tähendab “naudingut”. See meetod peaks olema kohandatud kvaliteediparenduste hindamiseks, eriti nende, mis viib toote või üldkasutatava teenuse suurema nautimiseni. Seda meetodit on aga kahjuks halvasti kasutatud. Näiteks Tim LaFleur, tarbekaupade spetsialist BLS-is, hindas, et 27-tollist telekat, hinnaga 329,99 dollarit, ostetakse sama hinnaga veel aasta, kui sellel on parem ekraan. Olles ise tarbijahinnaindeksi arvutamises osaline, võttis ta seda subjektiivset toote parendust arvesse ning arvutas indeksi määramisel teleka hinnast maha 135 dollarit, kokkuvõtvalt järeldades, et ekraani parendus on sama mis koguhinna alandamine 29%. Seega ei olnud tarbijahinna indeksis kasutatud toote hind sama mis poes, vaid oli arvutatud 195 dollariks.

Läbi aastate on BLS hedoonilise meetodi kasutust laiendanud ning praegu võetakse seda meetodit kasutusse nii DVD-de, autode, pesumasinate, külmkappide ja isegi õpikute hinna arvutamisel. Seega, hedoonilise meetodiga korrigeeritakse kogu tarbijahinnaindeksit Ameerikas 46% võrra.

Tõelised numbrid – tõelised tagajärjed

Mis aga juhtuks, kui kogu segane statistiline manipulatsioon kõrvale jätta ning arvutada inflatsiooni vanade meetoditega? John Williams tegi seda: jälgis iga statistilist muudatust läbi aja ning püüdis neid efekte tagasi pöörata.

John Williams arvutas inflatsioonitaset kasutades sama arvutuskäiku kui 1980 alguses ning sai tulemuseks 13%, mis on tohutu erinevus ametliku 5%-ga võrreldes. See selgitab ka, miks inimesed on pidanud järjest rohkem laenama ja üha enam saavad säästa – nende tõeline sissetulek on tegelikkuses palju väiksem, kui riiklik statistika seda tunnistab. Kõrge inflatsioonimäär käib käsikäes nõrgenenud tööturu ja suurenevate võlatasemetega. Nii sobituvad numbrid raha kasvu statistikasse paremini.

Chris Martenson sõnab, et selle enesepettuse sotsiaalne hind on tohutult kõrge. Esiteks, kui inflatsiooni arvutataks endiselt vanaviisi, oleks sootsiaalkindlustusmaksed – mida arvutatakse tarbijahinnaindeksile toetudes, 70% tänasest kõrgemad. Ka hinnatõus tervishoiu valdkonnas on seotud tarbijahinnaindeksiga ning seetõttu on haiglatel järjest raskem saada oma eelarveid tasakaalu, jättes paljud kogukonnad tervishoiuta.

Lisaks sellele, et inflatsioonimäära tõelist arvu ignoreerides tuleb maksta vähem hüvitisi, võidavad poliitikud veelgi olulisemal moel. SKP ehk sisemajanduse koguprodukt on lähtepunkt, mille järgi otsustatakse kas majandusel läheb hästi või halvasti. Teoorias on SKP kõikide tasuvate tehingute kogusumma riigis aasta kohta. 2003. aastal oli selleks numbriks USA-s näiteks 11 triljonit dollarit, mis näitab siis, et rahalisi, tasuvaid majanduslikke tehinguid tehti 11 triljoni ulatuses. Martenson ütleb aga, et midagi sellist ei ole siiski juhtunud.

Selle 11 triljoni hulgas oli esiteks 1,6 triljoni ulatuses hinnangulist väärtust – eeldust, et majanduslikku tasuvust on tekitatud, kuid ühtegi tegelikku tehingut selle kohta ei tehtud. Suurimat osa neist hinnangulistest väärtustest kannab “tasu”, mille majaomanik saab kui ta iseendale renti maksma ei pea. Seega, kui inimene omab maja, arvestab valitsus selle kohta hinnangulise rendisumma ning lisab selle SKP arvutuskäiku. Sinna lisandub ka näiteks veel panga poolt pakutav “tasuta arveldamine”, mille arvestuslik hind samuti riiklikku statistikasse jõuab.

Paljud SKP detailid korrigeeritakse hedoonilise meetodiga. Arvutid on üks neis asjadest, sest need on kiiremad ja rohkemate võimalustega ning seeläbi justkui ka annavad majanduslikku lisaväärtust. Huvitaval kombel kasutatakse inflatsiooni määramiseks hedoonilist meetodit vaid arvutite hinna vähendamiseks, samas kui SKP arvutuste jaoks hedooniline meetod tõstab arvuti väärtust. Hedooniline meetod seega on kasutuses hindadega manööverdamiseks vastavalt soovitud tulemusele.

SKP ja inflatsioon

Martenson seob järgmiseks SKP ja inflatsiooni. Need SKP numbrid, mis inimesteni jõuavad on alati suhtes inflatsiooniga, need numbrid jõuavad avalikkuseni kui inflatsioon on juba sealt maha arvutatud. Seda nimetatakse tõeliseks SKP-ks, samas kui enne inflatsiooni mahaarvamist on tegemist nominaalse SKP-ga. See on oluline asi, sest SKP peaks mõõtma tõelist toodangut ning mitte inflatsiooni mõju.

Martenson toob järgmise näite: oletame, et kogu majandus seisneks laavalampide tootmises ning ühel aastal toodaksime ühe lambi ning järgmisel teise. Nüüd tahaksime oma SKP kasvumäära panna kirja nullina, sest meie aastane väljalase oleks täpselt sama. Kuid kui müüksime ühel aastal lambi 100 dollariga ning järgmisel juba 110 dollariga, võiksime saada SKP tõusuks 10%, kui me just ei arvutaks maha hinnatõusu. Seega selle näite juures on laavalambi tõeliseks hinnaks 100 ning nominaalseks hinnaks 110. Meie huviks on siinkohal loomulikult vaid tõeline majanduslik olukord, sest soovime hinnata oma tõelist kasumit.

Siinkohal saame siis tõeliselt aru, miks madal inflatsioonitase oluline on – sest SKP puhul näidatakse tõelisi numbreid. Viimased viisteist aastat on USA majandusanalüüsi osakond süstemaatiliselt näidanud järjest madalamat inflatsiooni, mis satub vastuollu nii tegeliku elu kui ka terve mõistusega. Sest tuleb meeles pidada, et iga vähendatud inflatsiooniprotsent suurendab protsendi võrra SKP-d.

Samasugune statistiline maagia toimub ka sissetuleku, töötusemäära, kinnisvarahinna, eelarvepuudujäägi ning ka kõige muu riikliku majandusstatistika arvutamisel. Kuuldes kedagi ütlemas, et “meie SKP võlg on päris madal”, või et “sissetuleku maksud on protsentuaalselt SKP suhtes ajalooliselt madalad”, tuleb meeldes pidada, et kui SKP on tehislikult kõrge, on iga arvutuskäik kus SKP on nimetaja, kunstlikult madal.

Allikad: Peak Prosperity, Shadow Stats

Foto: moderniststudies9.com

Toimetas Hendrik Mere