Chris Martenson on mees, kes on teinud oma elus mitu kannapööret. Teadusdoktorist sai edukas rahandusspetsialist, kes aga jättis ka selle elu ja on nüüd pühendunud teiste harimisele. Martensoni suur kogemustepagas teeb temast võrratu loengutepidaja, kes suudab ka keerulised teemad nii lahti seletada, et nendest on võimalik ilma vastava hariduseta aru saada. Ta on kokku pannud suurepärase videoseminaride seeria The Crash Course, mis selgitab majanduse, keskkonna ja energeetika tihedat seotust ning jätkusuutlikkust, ning seda, kuidas on inimestel võimalik kohaneda suurte muutustega, mis globaalsel tasandil juba praegu aset leiavad. Teie ees on Martensoni majanduse kiirkursuse üheteistkümnes osa, milles Martenson spekuleerib naftatööstuse läheneva lõpu üle.

Kui nüüd meenutada varasemaid Martensoni majanduskursuse peatükke, siis ühes esimestest lubas Martenson ühendada omavahel kolm “E”-d. Käesolevas peatükis ühendabki Martenson kaks “E”-d“ – Majanduse (Economy) ja Energia. See peatükk on üks siiani olulisemaid, millele varasemad andsid vaid eelteadmisi.

Energia on iga majanduse elujõud. Kui aga majandus baseerub aina laieneval ja võlal põhineval rahasüsteemil (mis omakorda baseerub pidevalt vähenevatel energiavarudel), tuleb äärmiselt suurt tähelepanu pöörata just energiale. Kui vaadata USA energiatarbimise tendentsi, näeme, et nafta moodustab 50% aastasest energiakasutusest, samas kui maagaas moodustab kõigest 25%.

Naftaväljad

Et mõista, mida tähendab “Naftatootmise kõrgpunkt“, tuleb kõigepealt tutvuda üldiste arusaamadega sellest, kuidas naftaväljad töötavad ning kuidas naftat ammutatakse. Ühe põhilise väärarvamuse järgi veetakse naftaväljale varustus, sisestatakse toru ning nafta hakkab voolama suurest, maa-alusest järvest või koopast, mis siis aja jooksul tühjaks saab.

Tegelikkuses on naftaväljadel maa all siiski enamasti vaid tahked kivimid. Naftat leidub vaid poorsetes kivimites, nagu näiteks liivakivi, mille pooridest ja pragudest nafta läbi voolata saab. Maa all ei ole suurt naftajärve, naftat tuleb äärmiselt hoolikalt ammutada kivisest pinnasest.

Kui naftaväljale püstitatakse puurtorn ja järgneb nafta ammutamine, siis on võimalik üldistada, et ammutamise intensiivsus meenutab graafiliselt üsnagi kellukese kujulist kaart. Iga naftavälja puhul saab rääkida põhilisest ammutamisprofiilist – sellisest, kus ühele puurtornile järgneb järjest uusi ja uusi puurtorne, kuni konkreetse naftavälja varud saavad ammendatud. Samamoodi on see ka paljude naftaväljade peale kokku. Kuna igal üksikul naftaväljal on oma kõrgpunkt, toimub see niisamuti ka kõikide naftaväljade peale kokku. “Naftatootmise kõrgpunkt“ ei ole seega abstraktne teooria, vaid füüsiline kirjeldus üsna hästi iseloomustatud füüsilisest nähtusest. Naftatootmise kõrgpunkt on fakt. See ei ole aga sünonüümne “naftast tühjaks jooksmisega“, kõrghetkel on ligi pool naftat veel alles.

Sellel poolel teel juhtub aga midagi huvitavat. Kui esialgu nafta lausa purskub maapinnast välja, siis peale kõrghetke tuleb nafta sõna otseses mõttes maapinnast välja pumbata, mis muidugi on ka tunduvalt kulukam puurtorni omanikule. Seega kui alguses oli iga naftabarreli ammutamine vägagi odav, siis peale kõrgpunkti muutub iga barreli ammutamine järjest kallimaks – ajaliselt, rahaliselt ja tööjõu poolest. Lõpuks maksab naftabarreli ammutamine juba rohkem kui see väärt on ning sel hetkel tavaliselt naftaväli ka hüljatakse.

Martenson toob näite Ameerikast. USA ammutas oma esimesest puurtornist aastatel 1859–1970 järjest rohkem ja rohkem naftat. Peale 1970. aastaid aga hakkas järjest vähem naftat maapinnast tulema, seega siis oli USA-d tabanud naftatootmise kõrgpunkt. 1970 toodeti naftat ligi 10 miljonit barrelit päevas, tänaseks on see arv langenud 5 miljoni barrelini päevas.

Naftatootmise kõrgpunkt

Inimesed on jäänud oma tavapäraste naftatarbimisharjumuste juurde. Päevas kasutatakse ligi 15 miljonit barrelit naftat, millest kaks kolmandikku tuleb importida väljastpoolt. Selleks, et naftat toota, tuleb seda kõigepealt leida. USA naftaleidude kõrgpunkt oli 1930. aastatel. Seega näeme, et naftaleidude kõrgpunkti ja nafta tootmise kõrgpunkti vahele jäi 40 aastat. See on väga oluline number meelde jätta.

Vahemärkusena toob Martenson välja, mis juhtuks siis, kui Ameerika prooviks naftaimpordist lahti öelda. Ta oletab, et need 10 miljonit barrelit naftat tuleks asendada mõne muu energiaallikaga. Ta ütleb, et need 10 miljonit barrelit naftat on aga oma energiavõimsuselt sama mis 750 tuumaelektrijaama. Ameerikas on hetkel 104 tuumajaama ning nende juurde ehitamine ei näi just kõige parem alternatiiv naftale. Sellisel juhul tuleks ilmselt suurendada päikese, tuule ja biomassienergia tootmist. Neid energia tootmise vahendeid tuleks oma energiatarbimise säilitamiseks suurendada 2000 kordselt.

Kui vaadata ülemaailmseid naftaleidusid, siis on näha, et nende number kasvas iga aastaga kuni 1960. aastateni ja sellest hetkest alates hakkas see ühtlase tempoga langema. Tulevikuväljavaated on selles osas olematud. Naftaleidude kõrgpunkt oli 1964.

Martenson toob välja kolmandagi olulise detaili naftatootmises – toornafta. Toornafta ongi see lihtne, kõrge energiasisaldusega kraam, millele maailm viimased 100 aastat toetunud on. Kui mõelda kogu maailma mastaabis siis toornafta tootmine – jättes välja biokütuse ja teised kütused mis kõik kokku teevad 10 miljonit barrelit päevas üle maailma – ei ole alates 2004. aastast alates tõusnud. Kindlasti ei ole siin küsimus rahas, sest nafta hind on samas tõusnud kaks ja pool korda.

Kas tõesti väidab Martenson meile, et tavapärane toornafta tootmine on saavutanud oma kõrgpunkti? Järjest kiiremini tõusvad hinnad ja tootmise paigalseis viitavad kindlasti sellele. Ometi oli ülemaailmne naftavarude avastamise kõrghetk juba rohkem kui 40 aastat tagasi. Kui tõesti on kätte jõudnud naftatootmise kõrghetk, siis on asjad Martensoni sõnul halvasti. Naftatootmise kõrgpunkti märkamine ei ole ometi aga üheks pakiliseimaks mureks. Tõeline mure seisneb selles, kuidas pakkumine ja nõudlus tasakaalu saada.

Pakkumine ja nõudlus

Dallase geoloog, Jeffrey Brown, arendas lihtsa ning nutika pakkumise ja nõudluse mudeli, mida ta kutsub Ekspordimaa Mudeliks (Export Land Model). Oletame, et hüpoteetiline riik toodab 2 miljonit barrelit toornaftat päevas, iga aastaga aga 5 % vähem. Saaksime järeldada, et see riik saaks eksportida 2 miljonit barrelit, viie aasta pärast aga 1,45 barrelit toornaftat päevas. Oletades aga, et riik tarbib ka ise 1 miljon barrelit naftat päevas. See siseriiklik tarbimise nõudlus kasvab aga 2,5 % aastas, mis on üsnagi tavapärane number.

Sellise mudeli puhul jõuab eksport 10 aasta jooksul nulli. See on justkui tagurpidi liitintress, kus ekspordiartikkel väheneb mõlemast otsast. Martensoni sõnul on selline stsenaarium vägagi realistlik. Juba praegugi on võimalik näha kuidas pakkumine aina väheneb samas kui nõudlus suureneb – ja nii paljudes riikides.

Hetkel ei ole veel teada millal täpselt naftatootmise kõrgpunkt kogu maailmas kätte jõuab. See võib juhtuda kohe või ka kolmekümne aasta pärast. Kuid nagu Martenson juba ka mainis, täpne tootmise kõrgpunkti leidmine on vaid teoreetiline küsimus, kõige enam peaks inimesed muretsema hetke pärast kui kogu maailma nõudlusele ei suudeta enam vastata. Sel hetkel muutub ilmselt naftaturg üsna äkitselt ja pöördumatult. Esmalt näeme massiivset hinnatõusu. Sel hetkel kui inimeste teadvusesse jõuab arusaam varude vähesusest, ületab see hirm nende varude vähesuse ees ka inimeste mure kõrge hinna suhtes.

Nafta kasutamine

Et mõista nafta olulisust majanduses ning inimeste igapäevaelus, tuleb mõista selle mõju inimestele. Igasugune energiaallikas on inimestele väärtuslik, sest energiat on võimalik rakendada meid teenima. Näiteks 100-vatise lambipirni tööle lülitamine on keskmiselt sama kui üks terve ja vormis inimene sõtkuks elueest keldris pedaale selle pirni töös hoidmiseks. Ning see on vaid üksainus lambipirn. Kui aga tekiks soov minna kuuma dušši alla ja tolmuimejaga põrandat puhastada, peaks keldris pedaale sõtkuma juba 50 heas vormis ratturit. Sellist hulka orje ei olnud isegi kunagistel kuningatel. Seega võib julgelt väita, et tänapäeva inimene elab nagu kuningas, ehkki neid hüvesid tihtipeale hinnata ei osata vaid peetakse pigem elementaarseks.

Kui palju “ tööd“ kulub mõne liitri nafta, selle kõige hinnatuma aine tootmiseks? Martenson soovitab järgi proovida. Selleks tuleb vaid panna autosse mõned liitrid kütust, sõita nii kaua kui see paagist otsa saab ning siis auto koju tagasi lükata. Mõni liiter bensiini on võrdeline 500 tunni raske tööga. Mõelge kui palju selle eest tanklas vaid maksma peab?

Kui kerge oleks asendada nafta tarbimisele ja kasvule baseeruvas majanduses? See oleks keeruline. Hetkel kasutatakse naftat peamiselt transpordiks, mis moodustab ligi 70% kogu naftakasutusest. Teiseks oluliseks nafta tarbijaks on tööstused, kolmandaks elamud, ehk siis küte. Viimaks kasutatakse naftat ka elektri tootmiseks. Kui välja arvata biokütused, millel Martenson peatub pikemalt hiljem, siis kasutatakse kõiki taastuvaid energiaressursse hetkel vaid kütte või elektri tootmiseks. Seega kui asendada ka kõik naftat kasutav elektri ja kütte tootmine taastuvate varadega, jääks siiski suurem osa naftat kasutavad valdkonnad hätta.

Tööstuslikes protsessides kasutatakse naftat peamiselt mitmete eluks vajalike tarbeasjade lähteainenea – väetised, plastikud, värvid, sünteetilised kiud, paljud keemilised protsessid. Samuti annab see inimestele võimaluse kasutada lennukeid. Kui kaaluksime naftale alternatiiviks teisi kütuseallikaid, näeme kohe, et need ei suudaks rahuldada kõiki nafta kasutusvaldkondi. Biokütused ja kivisüsi võiksid ehk ollagi mõningate nende funktsioonide täitjaks, see nõuaks aga tohutuid investeeringuid ning aega.

Olulised kontseptsioonid seoses naftatootmisega

Kokkuvõtvalt:

• naftat tule enne selle ammutamist leida;

• maailma naftaleidude kõrghetkeks oli 1964;

• Ameerika naftaleidude kõrghetkeks oli 1930 – 40 aastat hiljem saabus ka naftatootmise kõrghetk;

• maailma toornafta tootmine on viimased 8 aastat juba paigal seisnud, samas kui hinnad on tõusnud 140%. Seega naftatootmise kõrghetk on juba kätte jõudnud;

• USA impordib energiat võrdväärselt 750 tuumaelektrijaama poolt toodetuga. See on seitse korda rohkem tuumaelektrijaamu kui hetkel Ameerikas on, kokku kaks korda rohkem kui hetkel kogu maailma tuumaelektrijaamade arv.

Martensoni majanduskursuse üheksandaks aluskontseptsiooniks on eelnevale toetudes, et Naftatootmise Kõrghetk on selgesti defineeritud protsess, mis ei ole enamat kui füüsiline kirjeldus naftaväljade vananemisest. Selle kohta on tuhandeid näiteid. Ainuke küsitavus on siinkohal millal konkreetne kõrghetk saabub.

Majanduskursuse aluskontseptsioon number kümme on salakavalam. Nafta poolt inimese jaoks tehtav töö on võrdväärne sadade orjade omamisega. See on töö mis teeb meie elud selliseks nagu need hetkel on – jahmatavalt mugavaks võrreldes ajalooliste standarditega. Tavalise keskklassi lääneühiskonna inimese elu oleks varasemate kuningate unistus.

Aluskontseptsioon number 11 – nafta on maagiline, lõppevate varudega, aine, millele on lõputuid kasutusvõimalusi.

Tulevikuväljavaated

Ühelt kütuseallikalt teisele ümber lülitumine on kulukas ettevõtmine, mis tooks nii rahalisi, ajalisi kui ka üleüldiseid väljakutseid. Inimliigil võttis aastaid puuküttelt kivisüsile üleminek, ehkki kivisüsi oli märgatavalt parem kütuseallikas. Kivisüsilt naftale üleminek võttis samuti kümneid aastaid. Siiani ei ole keegi suutnud pakkuda välja järgmist energiaallikat. Tehnoloogia iseenesest ei ole energiaallikas, seda ei tohiks energiaga segamini ajada.

Chris Martensoni majanduskursuse aluskontseptsioon number 12. Naftaeksperte survestatakse kahelt poolt – suureneva nõudluse ja väheneva pakkumisega. On võimalus, et hetk mil maailma rahvad viimaks avastavad, et naftavarud hakkavad otsa saama, saabub juba varsti.

Allikas: Peak Prosperity

Foto: Antandrus / Wikimedia Commons

Toimetas Hendrik Mere