Viimasel ajal on sagenenud lood sellest, et robotid võtavad (ja on juba võtnud) üle inimeste töökohad. Meedia on edukalt suutnud levitada arusaama robotite tööturu vallutamisest, rõhutades samal ajal majanduslikke puudujääke, mis riigieelarved miinusesse ajavad. Kui uued üliintelligentsed robotid ja arvutid ongi nii targad, kui öeldakse, kas on tõesti võimalik, et nad vahetavadki välja inimeste töökohad?

See küsimus on olnud eriti suure kella küljes USA-s, kus majandus ei ole iial loonud nii vähe töökohti kui praegu. Loomulikult on robotite teema aga ka globaalse tähtsusega. Eelmisel aastal viisid Carl Benedikt Frey ja Michael Osborne Oxfordi ülikoolist läbi uurimuse, milles hoiatasid, et 47 % USA töökohtadest, kaasa arvatud transport, logistika ja kontoritööd, võivad saada järgmiste kümnendite jooksul automatiseeritud. Järeldusi saab laiendada tõenäoliselt ka Suurbritannia ja teiste arenenud majandusega maade kohta.

Oxfordi ülikooli teadurite sõnul ei ole tegemist üksnes juhtideta autode, pilootideta lennukite ja Amazoni droonidest pakikandjatega. Tähelepanuväärne areng arvutusvõimsuses koos suurenenud andmemahtudega tähendab, et robotid ja arvutid, mis varem teostasid vaid rutiinseid ülesandeid, on võimalised näiteks diagnoosima pettusi või haigusi täpsemini kui raamatupidajad või arstid.

Hirm robotite ees

Tehnoloogia areng kindlasti mõjutab tööturgu. Alan Manning, Londoni majanduskooli (London School of Economics) majandusteaduse professor, pakkus juba kümme aastat tagasi välja termini “tööde polarisatsioon“, kui ta märkas, et Suurbritannia tööturg tõusis inimeste jaoks, kes hõivasid sissetulekuskaala ülemisi ja alumisi äärmuseid. Kõige suurem nõudlus oli juristide ja burgerivalmistajate järele. Kadumas on keskklassi tööd nii Ühendkuningriikides, USA-s kui ka mujal maailmas ning see mõjutab märkimisväärselt palkasid: keskklassile jääb stagnatsioon, samas kui kõrgematel ja madalamatel positsioonidel töötavad inimesed näevad palgatõusu.

Selle nähtuse levinumaks selgituseks on, et tehnoloogilised muudatused on tekitanud nõudluse teatud oskuste järele, muutes teised ebavajalikuks. Masinakirjutajad, ametnikud, pankade ja reisibüroode tellerid näevad oma oskuste järjest vähenevat hindamist. Mehhaniseerimine domineerib põllumajanduses, suuremõõtmeliste ehituste ja tootmiste hulgas. Arvatakse, et kogu tootmine on liikunud Hiinasse, kuid ka seal tootmistööliste hulk aina väheneb.

Siiski on odav, laialdaselt levinud arvutusvõimsus toonud kaasa palju head ning toob ka edaspidi. Küsimus on pigem selles, kas inimesed on valmis kohanema olukorraga, kus tööjõulised inimesed ei suuda end töötajatena rakendada. Robotteenijatega tulevik oleks tore vaid juhul, kui suudetakse institutsionaalsel tasandil selle tulevikuga kiiresti kohaneda.

Robotid ja majandus

Mitmete majandusteadlaste jaoks on robotite tööturu vallutamine tekitanud hirmu riikliku maksustamissüsteemi paindlikkuse suhtes. Valitsused ei saa tõsta robotite pealt oma maksutulu ning sotsiaalhoolekande ja tervishoiuteenuste tagamine on raskendatud. Kui aga oletada, et elame maailmas, kus robotid teevad ära kõik töö, ei olegi vaja valitsusel maksudena raha koguda; oma maksudeks mõeldud raha saab lihtsalt trükkida.

See võib muidugi teatud määral kummaline tunduda. Kas tõesti saaks valitsus trükkida miljonite dollarite ulatuses raha? Kas inflatsioon ei tõuse seetõttu kohutavalt? Kuid mitte selles maailmas, kus robotid kogu töö ära teevad. Kui valitsus trükib raha, tekitab ta suuremat  teenuste ja toodete nõudlust, mille osas robotid hea meelega aidata saavad. Kõik majandusteooriaga vähegi kokku puutunud inimesed peaks teadma, et inflatsioon tähendab liiga palju raha liiga väheste toodete ja teenuste kohta. Sellises maailmas aga, kus robotid teevad kõike, on võimalik kiiresti toodete ja teenuste arv raha hulgaga vastavusse viia.

Tööjõud ja patendid

Hirm selle ees, et robotid võtavad inimeste töökohad üle on tegelikkuses seotud aga hoopis tööjõu ülejäägiga. Liiga palju töölisi on sellisel juhul liiga väheste töökohtade jaoks. Kõik, mis vaja teha on, saab tehtud robotite poolt ja inimestel ei jäägi üle muud kui vaid pealt vaadata.

Tegemist ei ole siiski uue probleemiga. Tootlikkuse kasv on tekitanud muresid juba sajandeid. Robotid võivad aga tekitada niivõrd suure produktiivsuse kasvu, et kõik tööta jäänud inimesed ei saa kuidagi uuesti tööd leida. Nii et täpsemalt pole tegu mitte niivõrd produktiivsuse liialt suure kasvuga, vaid murega, et robotite omanikud saavad kogu kasumi endale.

Ometi on sellesse teooriasse sisse kirjutatud fundamentaalne probleem. Robotite omanikud ei saaks otseselt robotite omamise tõttu rikkaks. Roboteid oleks oletatavasti üsnagi odav toota, neid oleks võimalik näiteks lasta teistel robotitel teha. Ainus moodus, kuidas robotite omanikud rikkaks saaksid, oleks see, kui valitsused annaks neile patendimonopoli ning nad saaksid koguda raha kõigilt robotit ehitada soovivatelt inimestelt.

Kui patendiseadused korrigeerida vastavalt majandusele, oleks võimalik ka tagada, et nii robotid kui ka teised tehnoloogilised läbimurded toovad enamikule maailmast pigem kasu kui kahju. Probleem tekib vaid siis, kui rikkad loovad seadusi, mis neid veel rikkamaks teevad.

Allikad: The Financial Times 1, 2, AlterNet, Center for Economic and Policy Research, The Washington Post

Foto: foreconomicjustice.org

Toimetas Hendrik Mere