“Iga harjumatu teadmine siin maailmas peab läbima kolm etappi. Alguses peetakse seda täiesti naeruväärseks. Teises etapis püütakse seda vihaselt vaidlustada. Kolmandas etapis võetakse see kõigi poolt omaks, nagu iga teine täiesti enesestmõistetav tõsiasi.“ – Arthur Schopenhauer

Raha kaotab väärtust, elatustase langeb, demokraatia on muutunud farsiks, inimeste meelepaha kasvab – eelnev iseloomustab meie karmi reaalsust. Ometi ei loobuta müstilisest majanduskasvu-idüllist, lootus jääb. Vähemalt riigimeedia peab säärast nooti hoidma. Üldjuhul otsitakse negatiivse nähtuse põhjustajaks kindel süüdlane, mille kallal pingsalt kuid tulemuseta tegeleda. Lähis-Ida kriis põhjustab illegaalset immigratsiooni, pankade vastutustundetu laenamine põhjustas majanduskriisi, globaliseerumine põhjustab rassivaenu jms. Kuid mida ütleksite, kui väita, et enamuse praegustest globaalsetest probleemidest tekitab üks kindel nähtus – musta kulla vähenemine?

See võib täitsa nii olla.

Praegune “heaoluühiskond” baseerub naftal. Sisuliselt ei ole võimalik leida meie elukeskkonnas eset, mis ei oleks tehtud kas otseselt naftast või naftat kasutades. Tumeda olluse edulugu peitub tema ideaalsetes keemilistes omadustes. (Täpsustuseks: nafta ja naftasaadused on erineva süsivesinikkoostisega vedelikud.) Tegemist on äärmiselt kõrge energiasisaldusega maavaraga – teiste fossiilkütustega võrreldes ei ole tal vastast. Kõigele lisaks on tegemist vedela energiakandjaga, mistõttu on seda lihtne transportida.

Võrdluseks – mõne tuntuma energiakandja keskmine energiasisaldus kaaluühiku kohta:

• toornafta 46 MJ/kg
• kivisüsi ehk mustsüsi 24 MJ/kg
• vanapaber 19 MJ/kg
• kuiv küttepuit 18 MJ/kg
• ligniit ehk pruunsüsi 14 MJ/kg
• kuivatatud lehma- ja kaamelisõnnik 13 MJ/kg
• energiarikkaimad põlevkivideposiidid (sh Eestis) 11 MJ/kg
• segaprügi 7 MJ/kg
• põlevkivideposiidid maailma keskmisena 5 MJ/kg

Kuid priiskamine ei saa kesta igavesti. Silmapiiril on oht, mida asjatundjad nimetavad naftatipuks (ka naftatootmise tipuks, ingl peak oil)

Naftatipu all peetakse silmas hetke, mil globaalne naftatootmine jõuab oma maksimaalse võimaliku mahuni, naftatoodangus on saavutatud maksimaalne tase. Pärast seda hakkab maht langema ja vahe nafta kättesaadavuse ning nõudluse vahel kiirenevalt kasvama. Fenomeni tuntakse ka Hubberti tipu nime all, kuna just Ameerika geoloog Marion King Hubbert oli esimene, kes karmi tõsiasja avalikkuse ette tõi. Tegemist oli naftafirma Shell geoloogiakonsultandiga ja aasta oli 1956, kui ta ennustas Ameerika Ühendriikide naftatoodangu lage 1970. aastaks ja maailma naftatippu umbes aastaks 2006.

Joonis 3: nn Hubberti tipp

Loomulikult keelduti sellist stsenaariumi tõsiselt võtmast ning sisuliselt naerdi Hubberti mõttekäik välja.

Naftavarude avastamine tipnes maailmas 1964. aastal ja hoolimata olulistest tehnoloogilistest edasiminekutest ei ole uute varude avastamise kiirus ja ulatus kasvanud. Siinkohal on tähtis märkida, et jutt ei käi nafta täielikust lõppemisest. Hinnanguliselt oleme kogu maailmas leiduvatest naftavarudest alles poole ära kasutanud – 90 miljonit aastat tagasi tekkinud kahest triljonist barrelist umbes triljoni jagu. Kui meil on esimese triljoni kulutamine võtnud aega 150 aastat, siis võib eeldada, et allesjäänud varude realiseerimise lõpuni on veel vähemalt paari põlvkonna jagu aega. Ja kindlasti jääb midagi maapõue ka alles, sest kõige sügavamaid maardlaid ei ole energeetiliselt tasuv õngitseda.

Joonis 4: Uute maardlate avastamine ja toodang

Tegelik probleem on selles, et odav nafta hakkab otsa saama. Odav nii rahalises kui energeetilises mõttes. Maapinnale lähemal paiknevad kergesti kättesaadavad naftavarud on suures osas juba üles leitud ja ammendatud. Naftafirmad otsivad pruunikat ollust nüüd aina keerulisematest kohtadest nagu Arktika, Antarktika ja ookeanisügavused. Neis paikades nafta puurimine toob kaasa aga erakordselt keerulisi tehnilisi probleeme ja suurt energiakulu. Oleme piltlikult öeldes alumistelt okstelt kõik õunad ära noppinud ja nüüd peame üha enam pingutama, et ka ülemiste okste küljest ubinad kätte saada. Nii allesjäänud varude kvaliteet kui kättesaadavus on languses ja see on tuntav.

Üldiselt arvatakse, et naftatipp on kas juba möödas või kohe-kohe kätte jõudmas. Mõningad prognoosid:

• Iraani rahvusliku naftakompanii vanemekspert kinnitab naftatipu ajaks aastaid 2006-2007.
• Investeerimispankur ja naftatööstus Simmons pakub naftatipu ajaks aastaid 2007-2009.
• Deffeyes, Hubbert’i teooria arendaja, pakub, et naftatipp saabus enne 2009. aastat.
• Naftageoloog Campbell kinnitab, et naftatipp saabus umbes 2010. aastal.
• Maailma energeetikanõukogu, WEC (rajatud 1924. aastal), prognoosib naftatipuks 2010 või hiljem.
• Hiina naftatööstuse juht Xiongqi, väitis naftatipuks aastat 2012.
• Naftat eksportivate riikide organisatsioon OPEC väidab aga, et naftatipu teooria on absurd ja et nafta ei saa kunagi otsa.