Paracase koljude müsteerium on viimaks hakanud lahenema. Teadlased on spekuleerinud ebatavaliste Peruu koljude päritolu osas juba aastakümneid, kuid nüüd on viimaks DNA testidega kindlaks tehtud, et “deformeerunud” Paracase koljud on kuulunud inimeste sarnastele olenditele, mitte aga inimeste otsestele eellastele.

Paracas on kõrbepoolsaar Peruu lõunarannikul. Just sealt leidiski Peruu arheoloog Julio Tello 1928. aastal suure surnuaia, mille hauad olid täidetud maailma suurimate koljudega indiviidide säilmetega. Neid säilmeid on hakatud nimetama “Paracase koljudeks“. Tello leidis rohkem kui 300 väljavenitatud koljut, mille vanuseks usutakse olevat umbes 3000 aastat. Viimaks on ühe kolju proovide abil läbi viidud DNA-test ning mitmetest kadunud tsivilisatsioonidest raamatuid avaldanud Brien Foerster on avalikustanud ka esialgse informatsiooni koljude päritolu kohta.

Tahtlik kolju deformeerimise traditsioon

On hästi teada, et enamikul juhtudel on väljaveninud koljude tekkepõhjuseks kas deformatsioon või pea lamestamine ning sidumine, mille puhul deformeerub kolju sellel tahtliku jõu kasutamise tulemusena pikema aja jooksul. Tavaliselt saavutatakse kolju tahtlik deformatsioon, sidudes pea kahe puutüki vahele või kasutades sidumiseks riiet.

Tahtlik peakuju muutmine, mille tulemuseks on ekstreemsed deformatsioonid, oli traditsioon, mida kunagi praktiseeriti mitmetes geograafiliselt ja ajaliselt üksteisest eraldatud kultuurides. Seega usutakse, et komme leiutati igas kultuuris iseseisvalt. Pea tahtlik deformeerimine eksisteerib mõningates kohtades ka tänaseni, näiteks Vanuatul.

Siiski, ehkki kolju tahtlik vormimine muudab küll pea kuju, ei tekita see erinevusi selle kõrguses, raskuses ega teistes tavalisele inimkoljule omastes tunnustes. Paracase koljud aga on erinevad. Need on kuni 25% suuremad ja 60% raskemad kui tavalised inimkoljud, mis tähendab, et need ei saa olla tavapärase sidumise või lamestamise traditsiooni tulemusel kujunenud. Huvitav on ka see, et Paracase koljudel on vaid üks kiiruluu tavapärase kahe asemel. Fakt, et Paracase koljudele iseloomulikud omadused ei ole tahtliku deformatsiooni tulemusel tekkinud, tähendab, et nende koljude ebatavaline pikkus ja kaal on täielik müsteerium.

Uus inimese sarnane olend

Paracase piirkonna kohaliku muuseumi omanik ja direktor Juan Navarro andis teadlastele loa võtta proove viielt tema 35-pealisest Paracase koljude kollektsioonist. Proovid koosnesid koos juurtega juustest, hambast, koljuluust ja nahast; proovide võtmise protsessi dokumenteeriti hoolikalt. Proovid saadeti DNA-testimisele ning nüüd on nende tulemused ka teada.

Brien Foerster avaldas hiljuti DNA-analüüsi esialgsed tulemused. Ta kinnitas, et proovidest saadud mitokondriaalne DNA sisaldab mutatsioone, mis on siiani inimese, primaadi või looma omast erinevad. Need fragmendid, mida eksperdid proovidest kätte said, viitavad mutatsioonide korrektsuse puhul sellele, et tegemist on uue inimese sarnase olendiga, kes on Homo sapiensist, neandertallasest ja Denisova hominisest väga erinev.

Need väited on äärmiselt suure tähtsusega ning raske on uskuda, et taoline leid mahub praegusesse nägemusse evolutsiooniteooriast. Foerster sõnas veel, et Paracase isikud olid ilmselt inimese eellastest bioloogiliselt niivõrd erinevad, et ei oleks olnud võimelised nendega järglasi saama.

Allikad: Ancient origins, Intellihub, The Greater Picture

Fotod: mydestination.com

Toimetas Hendrik Mere