Avaldame lugejate soovil veel ühe katkendi värskelt eesti keeles ilmunud William A. Richardi raamatust “Pühad teadmised”, mis on esimene hästi dokumenteeritud põhjalik ülevaade psühhedeelikumide mõjust bioloogilistele protsessidele, inimteadvusele ning religioossetele ilmutustele ja kogemustele. Richards, kes on psühhedeelikume vabatahtlike katseisikutega peaaegu kolmkümmend aastat seaduslikult uurinud, väidab, et kui kasutada neid aineid vastutustundlikult ja reegleid järgides, on neil potentsiaal leevendada kannatusi ja parandada inimelu kvaliteeti. Raamatu esimest, sissejuhatavat katkendit saad lugeda siit.

Enteogeenide kasutamine psühhoteraapias

Väga paljud avaldatud uuringud viitavad selgelt sellele, et psühhedeelsetest ainetest võib mitmete erinevate vaimse tervise hädade leevendamisel abi olla. Vilunud terapeut, kes oskab luua usaldusliku suhte ja valdab inimmeele avarustes navigeerimise kunsti, saab psühhoteraapia ajal toimuvaid tervenemisprotsesse intensiivistada, süvendada ja märkimisväärselt kiirendada. Sageli on väidetud, et mõnikord võrdub üksainus psühhedeelne seanss mitmeaastase tavalise psühhoteraapiaga. Selliseid sõnu võiks ju kergesti pidada vastutustundetuks liialdamiseks ja alusetuks õhinaks, ainult et need väited pärinevad professionaalsetelt psühhoterapeutidelt, kes on aastaid tavapäraste teraapiameetoditega tegelenud.

On saabunud aeg hakata kavandama ja ellu viima uurimisprojekte, mis aitaksid psühhedeelikumid teatavate vaimse tervise probleemide all kannatavate inimeste ravis kasutusele võtta. Senised kogemused kinnitavad, et psühhedeelset teraapiat saab edukalt rakendada ainult soojade toetavate inimsuhete foonil. Kui kirjutada enteogeene samamoodi välja nagu teisi ravimeid, siis tõenäoliselt ei oleks väga paljudel inimestel neist mingit kasu. Selle raamatu kirjutamise ajal on käimas mitmed uued psühhedeelsete ainete uuringud, mis keskenduvad nende kasutusvõimalustele alkoholi-, heroiini-, kokaiini- ja nikotiinisõltuvuse ning ärevusseisundite ja depressiooni ravis; ühes uuringus osalevad ka hästi hakkama saavad autistid ja Aspergeri sündroomiga inimesed. Nagu paljud tööd näitavad, saab psühhedeelseid aineid rakendada psühhoteraapias mitmel erineval viisil, millest tuntumad on psühholüütiline, psühhedeelne ja psühhodelüütiline teraapia. Viimastel aastatel on püütud psühhedeelikume ühendada ka kognitiiv-käitumusliku teraapia ravivõtete ja motivatsiooni suurendavate tehnikatega. Erinevate psühhoaktiivsete ainete mõju uurides saab „mängida“ paljude erinevate teguritega, nagu näiteks annus, ravikeskkond, manustamise sagedus, individuaalse ja grupitöö vahekord, täiendavad terapeutilised protseduurid, ravi kestus, järelravi ja kordusravi.

Näiteks Matthew Johnsoni ja Albert Garcia-Romeu poolt Johns Hopkinsi ülikoolis hiljuti käivitatud projekt, kus nikotiinisõltuvust püütakse ravida psilotsübiiniseansside ja kognitiiv-käitumuslike tehnikate kombinatsiooniga, on andnud seni väga paljutõotavaid tulemusi. Pilootuuringus osales 15 vaimselt ja füüsiliselt tervet inimest, kes olid suitsetanud keskmiselt 31 aastat keskmiselt 19 sigaretti päevas ning püüdnud korduvalt ja edutult oma nikotiinisõltuvusest jagu saada. Nad said lühiajalist teraapiat, mille raames toimus maksimaalselt kolm psilotsübiiniseanssi. Kuus kuud hiljem olid 80% neist suitsuvabad. Projekt jätkub suurema uuringuga, kus osaleb ka kontrollgrupp. Kui selle uuringu tulemused osutuvad sama heaks, on see rahvatervise seisukohast ülitähtis avastus. USA haiguste kontrolli ja ennetamise keskuse (Centers for Disease Control and Pervention, CDC) andmetel on tubakas peamine välditav surmapõhjus, mis röövib igal aastal üle maailma elu enam kui viielt miljonilt inimeselt, sealhulgas 480 000 ameeriklaselt. See on valdkond, millel on rahvatervise seisukohast tohutu potentsiaal. Meedikutel tasub endale selgeks teha, millised tegurid on osutunud efektiivseks, ning võib-olla õnnestub neid tulevikus veelgi tõhustada.

Michael Bogenschutz, kes on taasalustanud kunagi katkenud paljutõotavad uuringud LSD ja DPT kasutamisest alkoholismiravis, viis New Mexico ülikoolis samuti läbi pilootuuringu kümne vabatahtlikuga, kes said lisaks interpersonaalsele toetusele ja motivatsiooni suurendamise teraapiale (Motivational Enhancement Therapy) ka psilotsübiini. Ta leidis, et psilotsübiini mõju all saadud intensiivsed, sageli müstilise sisuga kogemused vähendasid seansile järgneval nädalal tunduvalt nii alkoholi tarvitamist kui ka iha alkoholi järele. Kui kuus kuud hiljem patsiente uuesti küsitleti, siis selgus, et positiivne efekt oli enamiku puhul säilinud. Täpselt nagu nikotiinisõltuvusega vabatahtlikega läbi viidud uuringus, nii ei täheldanud ka Bogenschutz oma uuringus psilotsübiinil mingeid olulisi ebasoovitavaid kõrvaltoimeid. New Yorgi ülikooli kiiresti arenevas sõltuvusravi keskuses on Stephen Rossi ja tema kolleegide eestvedamisel käimas suurem kontrollgrupiga uuring psilotsübiini kasutusvõimalustest alkoholisõltuvuse ravis.

Nii 1960ndatel ja 1970ndate alguses tehtud uuringutes kui ka hiljutistes taasalustatud uuringutes on leitud, et psühhedeelsete ainete kaasabil läbi viidud psühhoteraapia aitab paljude depressiooni, ärevuse, üksindustunde ja valu all kannatavate vähihaigete psühholoogilisi ja füüsilisi kannatusi tunduvalt vähendada. See lootust sisendav avastus ei põhine mitte farmakoloogilisel reaktsioonil – nagu antidepressantide või rahustite regulaarne tarvitamine –, vaid pigem vaimsel reaktsioonil ühele või äärmisel juhul kolmele teadvuserännakule ja nende kogemuste käigus saadud eredatele mälestustele. Tasub märkida, et kuigi enamikus uurimisprojektides jäetakse vabatahtlikud, kellel on kunagi esinenud tõsiseid depressiooniepisoode, uuringust kõrvale, kuulevad teadlased üpris sageli lugusid inimestest, kes väidavad, et üksainus enteogeeniseanss päästis neid sügavast depressioonist ja enesetapumõtetest. Londoni Imperial College’i teadlased uurivad praegu psühhedeelikumide kasutusvõimalusi depressiooniravis, kusjuures lisaks kliinilistele andmetele mõõdavad nad ka biokeemilisi parameetreid ja kasutavad närvisüsteemi kuvamise meetodeid. Tulevane tööpõld on lai, sest senised avastused vajavad nii kinnitamist kui ka täpsustamist.

Üks väga tähtis, ent seni peaaegu puutumata valdkond on enteogeenide kasutamine sotsiopaatilise isiksusehäirega inimeste ravis. Ükskõik siis, kas põhjuseks on geneetiline eelsoodumus, lapsepõlvetrauma, hooletusse jätmine või ebapiisavad võimalused ja raamistiku puudumine isiksuse kujunemisaastatel, igatahes ei suuda need inimesed sageli teistega mõtestatud suhteid sõlmida ning vastutustunne, hoolivus, süütunne ja halastus on neile tihti võõrad. Hilisemas elus satuvad paljud neist ühiskonna moraalinormide või seaduste rikkumise pärast vahi alla ning veedavad aastaid vanglates, kulutades ühiskonna ressursse omalt poolt midagi vastu andmata. Aastal 2014 avaldas kriminaalõiguse uurimise ja edendamise töögrupp Prison Policy Initiative raporti, mille kohaselt on USAs 2,4 miljonit „kroonilist“ vangi – see arv ei hõlma lühikeseks ajaks vahi alla sattunuid. Kusagil mujal maailmas ei ole sellist hiiglaslikku vanglatööstust, mis vajab tohutul hulgal ehitisi, töötajaid, hooldust ja tugiteenuseid ning samuti kohtuid ja juriste. Need, kes tänaval vabalt ringi kõnnivad, suhtuvad teemasse pigem põhimõttel „mida ei näe, seda pole olemas“. Iga kord, kui olen kedagi vanglas külastanud, olen saanud šoki, mis mind taas tardumusest vabastab. Puurides inimesed, kõledad seinad, mis on sageli roosaks võõbatud, kõrvulukustav lärm, lugupidamatus, hirmutamine, hirm ja meeleheide – igati kohane on võrrelda seda vaatepilti maapealse põrguga.

Paljud on minuga ühel meelel selles, et ühiskond, mis oma kodanikest hoolib, peaks otsima sellele probleemile loovaid lahendusi. Lõppude lõpuks on ajalugu näidanud, et kui teeme millestki rahvusliku prioriteedi, siis suudame isegi inimese kuu peale saata. Üks strateegia, mis väärib tõsist rahastamist ja uurimist, on psühhedeelsete ainete kaasabil läbi viidav psühhoteraapia. Võib ju küsida, et miks peaks vangidele „narkotsi“ andma? Lihtsalt vastates: sellepärast, et kui vilunud terapeudid suudavad rajada patsiendiga korraliku usaldusväärse suhte, siis võivad psühhedeelikumid pakkuda positiivseid psühhodünaamilisi ja müstilisi kogemusi. Traumeeritud ja hooletusse jäetud inimesed võivad saada tervendavate ja teistega sidemeid tugevdavate kogemuste osaliseks, millel võib olla nende jaoks koguni vanemliku hoolitsuse hõng. Kui inimene saab eredalt meelde jääva müstilise kogemuse osaliseks, siis tunneb ta ühtlasi ka armastust ning taipab, et kuulub perekonda – inimkonda. See aitab tal oma minapilti muuta, endale ja teistele andestada ning isiklikud eetilised tõekspidamised ümber hinnata. Hilisem grupiteraapia, konstruktiivne töökoht ja viisakas eluase aitavad muidugi uusi teadmisi kinnistada ja tugevdada.

Harvardi ülikooli teadlaste Timothy Leary, Ralph Metzneri ja nende kolleegide poolt aastatel 1961–1963 läbi viidud uuringus manustati Massachusettsi Concordi vangla 34 kinnipeetavale psilotsübiini. Esialgsed tulemused olid paljutõotavad, aga ilmselt katsedisaini iseärasuste ja hilisema adekvaatse toetuse puudumise tõttu ei õnnestunud retsidivismi vähenemist pikas perspektiivis demonstreerida. Umbes samal ajal ilmus B. Tenenbaumi uuring, kus osales kümme California Atascadero riikliku haigla kinnisesse osakonda paigutatud seksuaalkurjategijat, ning Hollandi teadlase G. W. Arendsen-Heini uuring, milles osales 21 paadunud kurjategijat. Mõlemas uuringus manustati katsealustele korduvalt LSD-d ning tulemused olid paljutõotavad. Ükski psühhedeelne aine ei ole imeravim, mis lahendab probleemid jäädavalt – nii nagu aspiriinitablett tavalise peavalu ära võtab. Küll aga võib nende ainete nutikas kasutamine toetada inimese isiklikku ja spirituaalset arengut sedavõrd, et ta muudab oma hoiakuid ja käitumist – seda aga peamiselt siis, kui pakkuda talle lisaks korralikke tugiteenuseid.

Psühhedeelikumide kaasabil läbi viidud teraapiatele hinnanguid andes on kiputud tegema järeldust, et kui kohe mingit püsivat imet ei sünni, siis ei ole psühhedeelsete ainete kasutamisel mingit mõtet. See ei ole kindlasti mõistlik järeldus. Siinkohal tasub veelkord üle korrata, et pelgalt psühhedeelse aine manustamisest tervendava efekti saavutamiseks ning isikliku ja spirituaalse arengu soodustamiseks ei piisa; tõhusat tervendavat toimet avaldavad enteogeeni mõju all vilunud juhendaja suunamisel kogetavad teadvusseisundid, nende kogemuste analüüs ning kogetu integreerimine igapäevaellu.

William A. Richards

Foto: pilgrim.ee

Allikas: William A. Richards “Pühad teadmised“ (ESTRA – Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon, 2018)

PS. Sel sügisel, 21. septembril toimub Tallinnas psühhedeelikumide ja tead(v)use konverents Psycherence 2018, loe lisaks siit.

Foto: BBC.com