Supernoova on elu lõppu jõudnud täht, mis plahvatab ja paiskab tähe sisemuses paikneva aine kosmosse laiali. Selline täht muutub väga eredaks ja kiirgab lühikese aja jooksul tohututes kogustes energiat. Nüüd on astronoomidel võimalus esmakordselt põhjalikult uurida, mis sureva tähe sisemuses toimub, vahendab TÜ teadusuudiste portaal Novaator.

NASA röntgenteleskoop Nuclear Spectroscopic Telescope Array(NuSTAR) lendas kosmosesse 2012. aastal. See on esimene teleskoop, mis suudab kaardistada supernoovade jäänukite radioaktiivseid elemente. Lisaks uurib see ka Linnutee galaktika keskel asuvat musta auku.

Kõige tuntum kunagine supernoova asub Maast umbes 11 000 valgusaasta kaugusel Kassiopeia tähtkujus. Cassiopeia A (Cas A) süttis supernoovana 17. sajandi lõpus. Seda on viimastel aastakümnetel palju pildistatud. Nüüd pani rahvusvaheline uurimisrühm NuSTARi vaatluste põhjal kokku supernoovajäänuki titaani isotoopide kaardi.

Titaan-44 on ebapüsiv isotoop, mis tekkis kokkulangevas tähesüdamikus. Pärast seda lendasid tähe väliskihid laiali. Täht on ühtlane hõõguv gaasikera ja võiks arvata, et plahvatuses levib selle aine ühtlaselt. Mudelite kohaselt pole see ometi nii. Siiani polnud selle tõestuseks piisavalt vaatlusandmeid, kuid just NuSTARi titaanikaart tundub kinnitavat, et plahvatava supernoova aine jaotub enne tähesüdamiku kokkulangemist ebaühtlaselt.

Uurimuse autor USA Berkeley California ülikooli astronoom Steven Boggs loodab vaatluste põhjal luua uue supernoovaplahvatuste ruumilise arvutimudeli. Siiani on arvatud, et süttiv supernoova hakkab ülikiiresti pöörlema ja laseb välja gaasijugasid, mis annavad plahvatusele hoogu.

Cas A ümbruses on näha kunagised gaasijoad, kuid nendes pole märke plahvatuses tekkinud titaanist. Seega ei pannud need tähte plahvatama.

Supernoovaplahvatused pakuvad astronoomidele ülisuurt huvi, sest hukkuvad tähed rikastavad universumit raskete keemiliste elementidega. Kõikides elusolendites on aatomeid, mis on pärit supernoovana süttinud tähtedest.

Vaata ka videot:

Allikad: Novaator, NASA

Teadusuuring: Nature

Foto: NASA/JPL-Caltech/CXC/SAO

Toimetas Mariann Joonas