Neandertaallased ja inimesed elasid Siberis juba 28 000 aastat tagasi ning mitmed tollal levinud viirused on tänapäevani säilinud sealses igikeltsas. Ühe sellise iidse viiruse hiljutine ellu äratamine on aga tõstatanud teadlaste hulgas tulise arutluse inimkonda ees ootavate võimalike probleemide üle.

Aix-Marseille’i ülikooli bioinformaatika uurija Jean-Michel Claverie on jääs säilinud iidseid viiruseid vaadelnud uurimuse kaasautor ning koos oma meeskonnaga on ta aastatega avastanud mitmeid hiigelviiruseid. Need on bakterisuurused, kuid neil puuduvad bakteritele omased rakusüsteemid ja ainevahetus. Claverie sõnul on hiigelviiruste päritolu seni veel müsteerium, kuid vähemalt üks perekond neid viiruseid arenes tõenäoliselt välja ainuraksetest parasiitidest, mis olid kaotanud osa oma olulisimaid geene.

Iidne viirus on endiselt nakatamisvõimeline

Kõneainet tekitanud viirus kuulub eelnevalt tundmatusse viiruste perekonda, millele nüüdseks on antud nimi Pithoviirus. Claverie seletas, et viiruse nimi tuleb kreekakeelsest sõnast „pithos“, mis tähendab suurt nõud, kus antiik-kreeklased hoiustasid veini ja toitu. „Me oleme prantslased, seega me pidime veini mainima,“ naljatas ta.

Antud viirus on piisavalt suur mikroskoobi all vaatlemiseks ja see avastati uurijate teise igikeltsa proovi seest, mis koguti Kolõmast 2000. aastal. Laboritingimustes avastati, et ellu äratatud hiigelviirus oli ikka veel nakatamisvõimeline, kuid see nakatab vaid ainurakseid organisme ning ei sarnane ühelegi tuntud patogeenile, mis on inimesele kahjulik. Kui viirus pandi Petri nõusse koos amööbidega, asus viirus neid nakatama ning selle tagajärjel amööbid lõhkesid ja hukkusid.
Viiruse iseloom

Pithoviirus jagab vaid kolmandikku oma geenidest kõigi tuntud organismidega ning vaid 11%  teiste viirustega. Claverie sõnul on pithoviirus välimuselt sarnane pandoraviirustele, kuid tegelikult on see lähedalt seotud klassikaliste viirustega. Pithoviirus on ümara kujuga ning selle avause otsas on meekärje kujuline „kork“. Lisaks on pithoviirusel omapärane paljunemisviis: see kopeerib ennast, ehitades peremeesorganismi tsütoplasmasse replikatsiooni „jaamu“. Enamus viiruseid võtavad paljunemiseks hoopis oma ohvri tuuma üle. Uurijaid üllatas ka fakt, et pithoviirusel on pandoraviirustest märkimisväärselt väikesem genoom, kuigi viirus ise on mõõtude järgi suurem: hiigelviirustel on tavaliselt üle 1500 geeni, kuid pithoviirusel on vaid 500.

Iidsete viiruste uus levik on võimalik

Teadlaste sõnul viitab nende uurimus  sellele, et pikka aega unne suikunud või välja juuritud viiruseid on võimalik tagasi ellu äratada Arktika liustike kaudu. Kui kliima soojeneb ning jää ja igikelts sulavad või kui nafta ja kaevandusfirmad puurivad vanasti keelatud Venemaa aladel, võib see kaasa tuua iidsete viiruste valla päästmise. Sealhulgas võivad olla neandertaallasi kimbutanud viirused, aga ka näiteks rõuged, mis on olnud jää sees peidus tuhandeid aastaid.

Claverie sõnul ei ole enam võimatu, et iidsed patogeensed mikroobid võivad uuesti levima hakata ning nakatada inimesi. Tema sõnul võivad need olla antibiootikumidega ravitavad või resistantsed bakterid või üldse viirused. Kuna need patogeenid on olnud väljasurnud pikka aega, puudub meil oskus nendega toime tulla ning meie immuunsüsteem ei oska neile vastata.

Muretsemiseks pole põhjust 

Ometi ei hinda teadlased olukorda kuigivõrd ähvardavaks. Briti Columbia Kanada Ülikooli mereviroloog Curtis Suttle ei osalenud ise küll pithoviiruse uurimuses, kuid ta usub, et iidsed viirused ei ohusta meid kuigi tõsiselt. Ta ütleb, et inimesed hingavad iga päev sisse tuhandeid viiruseid ja meres ujudes neelavad neid miljoneid endale sisse, ei ole kuigi tõenäoline, et iidsed viirused suudaksid piisavalt laialdaselt levida või külluslikult säilinud olla, et mõjutada inimtervist. Suttle leiab, et inimkonnal tasuks rohkem muret tunda nende sadade miljonite inimeste pärast, keda tuleb tõusva meretaseme tõttu ümber asustada.

Allikad: Nature, Mother Nature Network

Foto: Julia Bartoli ja Chantal Abergel, Information Génomique et Structurale, The Verge

Toimetas Marlen Laanep