Fotokollaaž: geralt / pixabay + Canva.com

Maailmale on väidetud, et inimtegevus, eriti süsinikdioksiidi (CO₂) emissioon, põhjustab katastroofilisi kliimamuutusi. ÜRO on hoiatanud, et drastiliste meetmeteta võib meid ees oodata häving. Kuid mis siis, kui see narratiiv pole mitte ainult liialdatud, vaid ka põhimõtteliselt vigane? Kas tõelise keskkonnaliikumise on kaaperdanud varjatud huvid? Üha enam teadlasi ja eksperte väidab, et just nii ongi juhtunud.

Endine teadlane Mark Keenan viitab oma raamatus “Climate CO₂ Hoax – How Bankers Hijacked the Environmental Movement” (“Kliima CO2 pettus – kuidas pankurid kaaperdasid keskkonnaliikumise”), et tunnustatud teadlaste andmetel puudub CO₂-põhjustatud kliimahädaolukorrale teaduslik alus.

• Kaasaegne kliimamuutuste narratiiv sai alguse 1988. aastal, kui loodi valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (IPCC). Kuigi IPCC mõjutab ülemaailmset kliimapoliitikat, on ligi 2000 teadlast ja spetsialisti allkirjastanud deklaratsiooni, milles öeldakse, et kliimakriisi pole.
• Kriitikud väidavad, et kliima on alati looduslike tsüklite tõttu muutunud, ning toovad näiteks väikese jääaja lõpu 1850. aastal. Samuti ei leita statistilist seost globaalsete temperatuuritõusude ja looduskatastroofide sagenemise vahel ning IPCC mudelid on soojenemist märgatavalt üle hinnanud.
• Sellised poliitikad nagu ÜRO Agenda 2030 ja Pariisi lepe, mille eesmärk on vähendada CO₂ heitkoguseid, võivad kriitikute sõnul kahjustada maailma majandust, eriti arengumaades. Rohepöörde edendamist nähakse viisina, kuidas keskpangad ja suured korporatsioonid saavad oma jõukust ja võimu koondada.
• Keskkonnaliikumine, mis keskendus algselt reostuse ja metsade hävitamise vastu võitlemisele, on väidetavalt võimsate huvigruppide poolt üle võetud. Vilepuhujad ja kriitikud väidavad, et keskkonnateemasid kasutatakse ettekäändena loodusvarade kontrollimiseks ja ülemaailmse rikkuse ümberjagamiseks, mis õõnestab liikumise algseid eesmärke.