Ämblikud, kes ehitavad oma võrku prahist suuri moodustisi, on looduseuurijatele juba mitmeid aastaid tuttavad. Hiljuti aga avastati uus ämblikuliik Cyclosa perekonnast, kes ehitab suuri peibutisi, millel on ka jalad ning mis kaugelt näeb tõepoolest välja nagu suur päris ämblik.

Kõigepealt avastas sellise ämbliku Peruust Amazonase vihmametsast 2012. aastal bioloog Phil Torres. “Seda võib kutsuda mingis mõttes ämbliku peibutiseks,“ kirjutas Torres. “Ämblikud paigutavad sümmeetriliselt prahti mööda spetsiaalseid võrguniite nii, et nende looming näeb välja täpselt nii nagu võrgus rippuv suurem ämblik. Uurimused on leidnud, et mõnedel Cyclosa liikidel on suurem ellujäämisvõimalus potentsiaalsete kiskjate nagu herilaste vastu, kuna herilased ründavad õige ämbliku asemel võrgus paiknevat peibutist.“

Hämmastav on see, et ämblikute tehtud peibutistel on nii õige arv jalgu kui ka üsna realistlikult kujutatud kõht ja rindmik. See aga on tekitanud inimestes küsimusi, kuidas võivad ämblikud teada, millised nad välja näevad ning osata luua endast osavaid koopiaid. Kuidas nad teavad, et ümbrus ohustab neid sellisel moel, et nad saavad end koopiatega kaitsta? Teadlaste hulgas tekitas põnevust ka värske avastus, et Peruus Amazonases asuvad ämblikud pole ainsad, kes nii käituvad. Ligi 18 000 km eemal, Filipiinides Negrose saarel elutsevad teised ämblikud, kes loovad endast samuti realistlikke peibutisi. See pani teadlased arutlema, kas on olemas mitu liiki ämblikke, kes ehitavad peibutisi või on see sama liik. Kas see on näide konvergentsest evolutsioonist (sarnaste tunnuste sõltumatu tekkimine eri liikidel)?

Peruu ja Filipiinide peibutised erinevad pisut

Entomoloog Lary Reeves, kes avastas peibutisi loova ämbliku Filipiinidel, väitis, et Peruu ja Filipiinide ämblike peibutiste vahel on siiski erinevus: “Nii Filipiinide liik kui ka Peruu liik teevad mõlemad neid peibutisi, kuid nende ehitus on erinev.“ Nimelt Filipiinide ämblikud ehitavad võltsämbliku nii, et selle jalad sirutuvad kehast eemale igas suunas, kuid Peruu ämblikud (ülemisel pildil) sirutuvad jalad allapoole.

Detsembris käis Reeves koos Torresega Peruus, et ämblike kohta rohkem teada saada. Teadlased pildistasid ja mõõtsid peibutisi iga päev, uurides, kuidas ämblikud ehitasid need uuesti üles pärast seda, kui hooajalised vihmad olid need muutnud märjaks prahihunnikuks. Ometi ei suutnud Torres ja Reeves täpselt kindlaks teha, kuidas ning kui kiiresti ämblikud neid peibutisi ehitavad, kuid neil on plaanis korraldada veel mitmeid eksperimente oma järgmisel retkel. Muu hulgas kavatsetakse püstitada 24 tunniks ühe peibutise juurde videokaamera, mis salvestab, kuidas ämblik kogub ja ühendab peibutise ehitusmaterjalid. Torrese sõnul vastaks see meetod ühele võtmeküsimusele: kas ämblikud lahkuvad oma võrkudest ning otsivad ümbrusest materjale või lihtsalt koguvad kokku seda, mis nende võrgule maandub.

Kuidas ämblikud omavahel seotud on?

Meeskond soovib ämblikelt koguda ka geneetilist materjali, et mõista, kuidas need ämblikud on seotud tuntud Cyclosa liikidega, kes samuti kasutavad prahti oma võrkudes, kuid ei loo päris endasarnaseid kujusid. Teadlased tahavad ka teada, kas rohkem arenenud peibutiste loomine viitab ämblikuliigi kaugemale evolutsioonile ning kas need ämblikuliigid pärinevad ühisest esivanemast või on tegu konvergentse evolutsiooniga, kus mõlemad liigid leidsid iseseisvalt, et võltsämblike loomine on kasulik.

Teadlased oma avastust kuigi unikaalseks ei pea. Nii Reeves kui ka Torres usuvad, et on võimalik, et selliseid peibutisi ehitavaid ämblikke leidub üle kogu maailma, nemad on selle nähtuse vaid esimesena dokumenteerinud. “See pole kuigi üllatav nähtus,” ütles Reeves, “üllatav on hoopis see, et keegi pole varem seda märganud.“

Allikad: International Science Times, Wired 1, Wired 2

Fotod: wired.com / Phil Torres / Lary Reeves

Toimetas Marlen Laanep