6. august 2019 kell 15:33
Rea Raus, PhD arutleb alljärgnevas artiklis, kas Eesti inimeste ja keskkonna tervis on müügi- või teadmistepõhisuse objekt? “Teadmistepõhises Eestis (vähemalt nii püüame endale ju kinnitada), tasub vaadata kasvõi ainult glüfosaadi näitel kui teadmistepõhised me siis oleme? Kas inimese ja keskkonna tervis peaks olema allutatud kasumiteenimisele või vastupidi, kasumit võiks teenida vaid selliselt majandustegevuselt, mis parandaks nii inimeste kui ka keskkonna tervist ja tasakaalu,” küsib Raus.
Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia aastateks 2014-2020 sätestab nelja olulise alaeesmärgi hulgas nii:
Teadus- ja arendustegevus (TA) toimib Eesti ühiskonna ja majanduse huvides.
Teen ettepaneku, et järgmise perioodi strateegias peaks ühe olulisima eesmärgina olema välja toodud hoopis midagi sellist:
Teadus- ja arendustegevus toimib Eesti inimeste ja keskkonna tervise huvides.
Miks? Sest esiteks peaksime eesmärke ja vahendeid õiges järjekorras käsitlema. Nimelt jääb lähiaastatel vist üsna väheseks nende inimeste hulk, kes tõsimeeli arvavad, et kogu Elu eesmärk peaks olema majandus ja/või majanduse kasv. Majandustegevus saab siiski olla vaid vahendiks olulisemate ja suuremate eesmärkide teostamisel. Ning teiseks- kogu inimkonna, ka meie väikese Eesti edasikestmine sõltub sellest, kas suudame tõeliselt innovaatiliselt oma mõttemustreid muuta nii, et inimesed hakkaksid kogu planeedi kahjustamise asemel midagi kasulikku tegema, nii inimeste kui keskkonna ühishuvi osas. Peame alustama lihtsatest küsimustest- mida me siis tegelikult vajame, täisväärtuslikuks eluks? Millised otsused tuleks kasuks inimeste tervisele, mis on otseses seoses keskkonna tervisega?
On aeg küsida küsimusi enne, kui on liiga hilja
Tänapäeval, kus igast infokanalist tuleb pidevaid teateid keskkonnahävingust, liikide kadumisest aga ka üha halvenevast inimeste vaimsest ja füüsiliselt tervisest, peaksime küsima just selliseid küsimusi. Julgen väita, et siinkohal tasub meenutada vana tõde, et olulistest asjadest mõtleme siis, kui neist ilma jääme ja siis kui võib olla juba hilja. Paljud inimesed teavad, kuidas oma tervist hakkame hindama ülimaks väärtuseks ikka siis, kui seda kaotamas oleme. Kõik muu vajub siis tahaplaanile ja on sekundaarne. Täna oleme koos endi tervisega kaotamas ka keskkonnatervist majanduskasvu ja kasumite altarile. Kindlasti on see väärtuste ja maailmavaate küsimus, mida peame eesmärgiks omaette ja mida vahendiks selle saavutamisel, kuid teadmistepõhises Eestis (vähemalt nii püüame endale ju kinnitada), tasub vaadata kasvõi ainult glüfosaadi näitel kui teadmistepõhised me siis oleme? Kas inimese ja keskkonna tervis peaks olema allutatud kasumiteenimisele või vastupidi, kasumit võiks teenida vaid selliselt majandustegevuselt, mis parandaks nii inimeste kui ka keskkonna tervist ja tasakaalu?
Uurime selles kontekstis pisut lähemalt glüfosaadi teemat.
Glüfosaat Eestis – kauaks veel?
Hiljuti tegin mõned väga kokkuvõtlikud nopped erinevatest teadusuuringutest, mis käsitlevad glüfosaadi ohtlikku mõju inimese ja keskkonna tervisele. Glüfosaat on nimelt aine, mida kasutatakse üha suuremates kogustes põllumajanduses, eelkõige herbitsiidina ehk umbrohutõrjevahendina. Lisaks on see ka vabamüügil aianduspoodides, tavaliselt toote nime all Roundup, mida müüakse rohelistes pudelites ja mida mitmedki lapsevanemad, vanaemad-vanaisad pahaaimamatult oma marjapõõsaste ja viljapuude alla pritsivad. Mida see aine aga tegelikult “tõrjub”, võib uurida erinevate riikide teadlaste teadustöödest.
Glüfosaadi kui ohtliku põllumürgi teema on ilmselt paljudele tuttav, oleme ju lugenud, kuidas see tapab elusorganisme, kasulikke mikro-organisme, mööda toiduahelat ülespoole liikudes. Inimeste puhul oleme kuulnud sadadest kohtuasjadest, kus mõistetakse välja miljardeid dollareid kahjustuste eest, mida sellised tooted inimestele põhjustavad. Viimast selleteemalist uudist võib lugeda näiteks siit. Kahjuks linnud, bakterid ja mesilased enda eest kohtusse minna ei saa kuid ometi vajame neidki üliväga iseenda elu ja tervise nimel.
Roundupist, kui ühest tuntumast glüfosaati sisaldavast tootest, on räägitud pigem kui vähitekitajast, kuid millest vähem teatakse on teema, kuidas glüfosaat oluliselt kahjustab meie toidu täisväärtuslikkust ning kogu keerukat ainevahetusprotsessi.
Iga kooliharidust saanud inimene teab, et toit peab (peaks) sisaldama kõiki eluks vajalikke mineraale, toitaineid jne. Tänaseks on tehtud mitmeid uuringuid, mis toovad välja, kuidas glüfosaat sisuliselt kaotab toidutaimedest mineraale, muu hulgas tsinki, mangaani, olulisi vitamiine jms., häirib eluliselt tähtsate hormoonide tööd ning ainevahetusprotsesse.
Samas on need ained ja protsessid vajalikud meie normaalseks arenguks, luude arenguks, aju ja närvisüsteemi arenguks jne. Me ei kasva ega ela siiski puhtast armastusest, vaid vajame toitu, mis ei oleks vaid mingi mass või ballast. Vajame toitu, mis oleks meie organismile terviseks, aitaks sellel areneda, kasvada, elada. Tänaseks aga oleme saavutanud “progressi” ja majanduskasvu-mantraga olukorra, kus lisaks sellele, et reostame keskkonda ja puistame selle ühe ohtlike kemikaalide, plasti ja muu rämpsuga, sööme endale sisse ka massi, milles vajalikke ained napib, enamgi veel, mis hävitab sedagi, mis meie organismis veel head alles hoiab.
Ehk siis, mõningaid noppeid erinevatest teadusuuringutest, mille vastu meie asjaomased ametkonnad millegipärast huvi ei tunne, pannes seega küsima: kui teaduspõhised on need otsused, mida tehakse inimese ja keskkonna tervisesse puutuvalt?
Milliseid seoseid on välja toodud glüfosaadi ning tervise vahel?
Kokkuvõttes- on palju uuringuid selle kohta, kui suuri kahjustusi võib seostada glüfosaadiga. Ülaltoodud nopete kokkuvõte on väga napp, esmane, vaid siia teematõstatuseks toodud, et näidata kui massiivselt põllumürgid meie ning ka keskkonna tervist võivad mõjutada.
Loodus ja inimene on seotud väga keerukate sidemetega ning arvata, et keskkonna reostamine ei tule meile ringiga tagasi on igatepidi naiivne usk. Kindlasti aga väga kaugel teadmistepõhisusest, millele toetudes loodame paremat maailma luua.
Seetõttu julgengi väita, et et näiteks glüfosaadi osas poliitiliste otsuste tegemine ei ole meil teaduspõhine. Ega ka mitte väärtuspõhine – väärtustamaks inimeste ja keskkonna tervist.
Mida arvab peaminister Jüri Ratas ja sotsiaalminister Tanel Kiik? Maaelu- ja keskkonnaministrid praegustest ja tulevastest valitsustest? Kas võtame midagi päriselt ette, räägime glüfosaadist ausalt ja inimese ning keskkonna tervist ülimaks tõstes?
Rea Raus
PhD, Statera jätkusuutlikkuse uurimis- ja praktikakeskus, Humanistic Management Network’I (HMN) liige, Global Alliance for the Right of Nature (GARN) liige, Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige
Foto: erakogu
NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Suur aitäh kõigile, kes aitavad olulisi teemasid pildis hoida!
Unlimited MTÜ
EE497700771002818684
BITCOIN
1Hqjxbt8czHcENjDQan5GFL3Qssn4znpAr
DASH
XjUJswujDzLgSgg7Ly8bK6TEo1kwVzaKeV
BITCOIN CASH (BCH)
qp0gdarh8xtte8fygj2ehrud7h4gsugzeqlmamcx3s
ETHEREUM
0x9b67438a7a4cdd88edb14c2880e920a3cba692c6
Kommentaarid
Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.