Aasta tagasi esitleti Francis Crick Memoriali konverentsil tõendeid selle kohta, et ka loomadel on teadvus. Loomade õiguste projekti (Nonhuman Rights Project) kõneisik Michael Mountain ütles, et teadlased on jõudnud üksmeelele selles, et inimesed ei ole ainsad teadvusega olendid, ka loomadel, eriti imetajatel ja lindudel, on teadvus.

Kuigi loomade teadvuse olemasolu võimalust on uuritud väga pikka aega, pole lääne kultuuris levinud väärtused ja psühholoogia seisukohad lubanud seda tunnustada. Kahekümnenda sajandi alguses tekkinud biheiviorism eitas teadvust ja alateadlikke tegusid, taandades psühholoogia rangelt teaduslikuks teadusharuks. Hing ja teadvus olid psühholoogidele, kes tahtsid, et neid tõsiselt võetaks, problemaatilised teemad. John B. Watson, üks tuntumaid biheiviorismi pooldajaid, kirjutas ajalehes Psychology as the Behaviorist Views It: “Biheiviorist, kes lähtub eksperimentide tulemustest, teadvustab, et usk teadvuse olemasolust on pärit iidsest ebausu ja maagia ajastust.“

Hinge olemasolu probleem teaduses

Kuigi biheiviorismil pole enam akadeemilise psühholoogia kogukonna üle sellist mõju, nagu sellel kunagi oli, on peavoolu teadlaskonnal siiski kalduvus lükata tagasi ebatraditsioonilised vaatenurgad teadvuse olemuse kohta. David Lewis-Williams kirjeldab seda oma raamatus “The Mind in the Cave“ kui “ratsionaalsuse teadvust“: “Kaasaegne lääne teadus surub alla teadvuse erinevaid avaldumisviise, suhtudes neisse kui ebaratsionaalsetesse, marginaalsetesse, ebatüüpilistesse või isegi patoloogilistesse.“

Näiteks on naeruvääristatud emotsioonide uurimist. Tuntud on USA senaatori William Proxmire aktsioon teadlaste vastu, kes 1970-ndatel uurisid armastuse olemust. Proxmire ütles, et nad lihtsalt raiskavad maksumaksjate raha, kuulutades nad esimese Kuldvillaku auhinna (Golden Fleece Award) nominendiks. Seda pilaauhinda anti teadlastele, kes “raiskasid“ ühiskonna raha.

Ka Graham Hancock on olnud rünnakute all, kui tema ettekanne “Sõda teadvusele“ eemaldati TED konverentsi kodulehelt. Hancocki kritiseeriti selle eest, et ta astus vastu materialistlikule maailmavaatele, mis teeb teadvusest lihtsalt ajus avalduvad elektrilised impulsid. Hancock tuli välja ka teadlaste jaoks “sobimatu“ ideega kasutada psühhedeelse mõjuga taimi õppimaks, et me oleme surematud hinged, kes on ajutiselt ümbersündinud oma füüsilistesse vormidesse, et õppida ja kasvada.

Loomad kui inimese tarbeesemed

Teadvuse tunnustamise teine probleem tuleneb kultuurilistest väärtusest. Ajalooliselt on läänes suhtutud loomadesse kui “lollidesse elajatesse“, kes ei ole võimelised armastama, tundma rõõmu, valu ega kannatusi. Aristoteles pidas loomade funktsiooniks inimeste teenimist ning piiblis öeldakse, et loomad on inimestele kasutamiseks ja kuigi sellega ei antud inimkonnale “litsentsi“ loomade ärakasutamiseks, on ajalugu näidanud, et liigina pole inimesed pidanud kinni õpetussõnast, et “õiglane hoolib oma looma vajadustest, aga õela ka kõige lahkemad teod on julmad“. On ilmselge, et loomade julm kohtlemine tänapäeva toidutööstuses on teinud neist hingetud ja tundetud tarbeesemed.

Loomad tunnevad kurbust ja viha

Ometi on viimased teadusuuringud loomade emotsioonide kohta näidanud, et ka loomadel on teadvus. On uuritud, et arvukad loomaliigid tunnevad kurbust. Elevandiperekonnas võib kaaslase surm olla frustreeriv – on üldteada, et elevandid matavad oma surnuid ning austavad neid leinamisrituaaliga ja enamgi veel – neid on nähtud matmas ka inimesi.

Surmarituaale on täheldatud ka delfiinide ja primaatide hulgas ning ka nemad näitavad selgeid leinamise märke. Harakaid on nähtud sooritamas elevantidega sarnaseid rituaale, kirjutas Marc Bekoff oma raamatus “The Emotional Lives of Animals“.

Palju rituaale on seotud paaritumisega ning mitmed uuringud on tõestanud, et loomad võivad tunda ka viha. 2007. aastal maksis üks Siberi tiiger kätte kolmele mehele, kes olid teda narritanud. Tiiger murdis välja oma puurist ning eirates sadu teisi San Francisco loomaaia külastajaid, ründas oma narritajaid, tappes neist ühe. Sarnane saatus tabas Vene tiigrikütti Vladimir Markovit, kes tulistas ja haavas ühte tiigrit ning võttis ära osa tema saagist. Tiiger aga otsis mehe elupaiga üles, ootas tema naasmist, seejärel ründas kütti ja tappis ta.

Uurimused empaatiast

Chicago ülikooli neuroteadlased on jälginud kaastundlikku käitumist rottidel. Kui asetada üks rott piiramisseadmesse ning samal ajal lasta teisel rotil vabalt ringi joosta, üritab viimane oma kaaslast vabastada, ignoreerides maiustusi, mis tema tähelepanu võiks eemale juhtida. Psühholoogia ja psühhiaatria professor John Decety ütles: “Kirjanduses on palju näiteid selle kohta, et empaatia ei ole inimestele ainuomane ning seda tõestavad ilmekalt ahvidega tehtud katsed.“

Miami ülikooli filosoofi Mark Rowlandsi raamatus “Can Animals Be Moral“ on välja pakutud, et loomad näitavad välja inimlikke omadusi, mis on enam kui pelgalt emotsioonide väljendamine. Nii näiteks eristavad sotsiaalsed loomad õiget valest ning suudavad valida, kas olla hea või halb. Isased sinilinnud peksavad mõnikord oma kaaslasi, kui nood jäävad neile vahele teise linnuga; ahvid keelduvad teineteisele elektrišokki andmast, isegi kui see tähendab, et nad jäävad toidust ilma; emane gorilla Binti Jua päästis teadvusetu 3-aastase poisi, kes oli tema aedikusse kukkunud, kaitstes teda teiste gorillade eest ning kutsudes inimesi appi; on mitmeid juhtumeid, kus delfiinid on päästnud inimesi hairünnakute käest.

Loomade positiivsus, inimeste negatiivsus

Need näited viitavad sellele, et loomadel on samasugused emotsioonid nagu inimestel ning teadlaste hiljutine deklaratsioon loomade teadvuse kohta rõhutab ajaloolise vaatepunkti teisenemist. Samas on paljud positiivsed omadused, mida me loomade puhul näeme, puudulikud meie oma liigi puhul. Kuigi on tõsi, et ka mõned loomaliigid võivad sooritada enesetappe, pole ühtegi näidet selle kohta, et liigi teised isendid vaataks seda sama kalgilt pealt, kui seda teevad inimesed.

Erinevus inimkäitumise ja loomade käitumise vahel võiks aidata inimkonnal paremaks muutuda. Inimesed liigina on tuntud mitme negatiivse omaduse poolest, mida loomariigis tuleb ette üliharva. See asetab meid emotsionaalselt alamasse klassi: me valetame, petame, varastame, saame psühholoogilist ja füüsilist rahuldust kiusamisest ja julmusest. Inimese kalduvust vägivallale lõbu pärast peetakse sama tugevaks kui inimese vajadust seksi ja toidu järele. Kuigi agressiivset käitumist tuleb ette ka paljude teiste liikide puhul, on sellest enamik seotud territooriumi või kaaslase kaitsmisega.

Paljud negatiivsed emotsioonid ja käitumine on kaasaegses läänemaailmas nii levinud, et seda peetakse normaalseks. Meid valitsevad ahnus, võim ja korruptsioon, mis kujundavad eliidi kaudu ideoloogiaid, millel on kõige suurem negatiivne mõju inimkonnale – see kõik avaldub meie väärtushinnangute muutumise kaudu, nakatades meid peavoolumeedia ning pealiskaudse popkultuuri kaudu. Igapäevaelus võib seda näha koolis või lasteaias kiusamisena, raevukate autojuhtide või rusikakangelaste käitumises, sarimõrvarite ning tänavakampade tegutsemise näol.

Ometi, nagu Graham Hancock demonstreeris, seisab vana psühholoogiline mudel, mis lubab meil kui liigil õigustada oma hävituslikke impulsse planeedi ja kõige elava suhtes, vastamisi mitme väljakutsega. Selle asemel, et vaadata teadvust kui midagi, mis vaevu väärib arvesse võtmist, tuleb inimteadvust uurida kui ühendatud võrgustikku, mis aitab meil hoida ja parendada elu siin planeedil ja kogu universumis.

Allikad: Collective Evolution , University of Chicago News

Fotod: flickr.com, eofdreams.com, psychointegrator.com, ecolutionist.com, jockeroo.com, funnyanimalworld.net

Toimetas Marlen Laanep